Eesti kaasaegse kunsti "kiirkursus" Noblessneris, Temnikova ja Kasela galeriis!

"Roots and Ruins", Edith Karlson, Kris Lemsalu, Jaanus Samma, Jaan Toomik; kuraator Rael Artel 16.09. - 08.11.2020, Temnikova ja Kasela galerii, Noblessneri kvartal

Jah, usun tõesti, et hetkel on kõige kiirem ja kompaktsem võimalus end vahetult Eesti kaasaegse kunsti ja kunstnikega kurssi viimiseks külastada Noblessneris asuvat Temnikova ja Kasela galeriid. Galerii külastamine on nädala sees tasuta ja nädalavahetustel sümboolse tasu eest (oli vist 2 eurot).

Ei, see ei ole kinnimakstud reklaam, vaid tõesti siiras soovitus, sest hetkel on seal üleval nelja Eesti kaasaegse (tipp)kunstniku - Edith Karlsoni, Jaanus Samma, Kris Lemsalu, Jaan Toomiku - vägagi mitmekülgne looming.

Niisiis, üsna väikesele ja lihtsalt haaratavale galeriipinnale on näituse kuraator Rael Artel uskumatult minimalistlkus võtmes kokku pannud eelpoolnimetatud kunstnike loomingu tuumiku. Tuumiku selles mõttes, et iga näitusel olev töö sümboliseerib mingil moel ka vastava kunstniku varasemat loomingut, mida läbivad korduvad sümbolid ja/ või temaatika. Ka näituse pealkiri "Roots and Ruins" ("Juured ja varemed"), viitab põlvnemisele, seotusele, järjepidevusele, arengule.

Eelkõige skulptori ja pigem suurte vormide loojana tuntud Edith Karlson (1983) on sellel näitusel esindatud küllaltki mõõduka seinainstallatsiooniga ehk kompositsiooniga sümpaatsetest/ sõbraliku olekuga dinosauruste peadest ja (elusuuruses) surnud luikede figuuridest ("Mis juhtub perekonnas, jääb perekonda", 2020). Näituse infolehe järgi moodustab see kooslus omamoodi vapi... mis peaks siis vapi tavapärase/laiema mõiste järgi justkui iseloomustama ühte perekonda, suguvõsa, kogukonda... Antud sümbioosi juures tekib mul kohe seos pigem vapp-epitaafiga (ehk siis vapiga lahkunute mälestuseks, millega kaasneb kadunukest iseloomustanud mälestustekst, mille suurepäraseid näiteid Toomkiriku seintel kõige enam näha on), kus mälestustekst tuleb aga vaatajal ise välja mõelda... vastavalt sellele, kas ja mis tunded, teemad kellegil selle teosega esile kerkivad...
Hoomamatu aja jälg, mineviku mütoloogia - selle võõristus ja hirmud ning kohalolu hetkes; sünni ja surma müsteerium... vaatas minule sealt seinalt vastu... meenutamaks elu ja aja kulgemise lugu.

Jaanus Samma (1982) on aga ülesrivistanud väljapaneku peenistest. Ja kui lähtuda näituse infolehe sõnastusest, siis ei ole siin tegemist mingite "suvaliste nokudega", vaid kunagi mõne väärika skulptuuri juurde kuulunud ihuliikmega. Kuna inimkeha avalik kujutamine on ajaloos läbinud erinevaid etappe ja moraalinorme, siis alati ei ole piisanud vastava kehaosa üksnes vahtralehega katmisest, vaid probleemile on lähenetud brutaalselt ja radikaalselt ehk siis lihtsalt sobimatu(!) kehaosa eemaldamisega. Antud teosega on Jaanus Samma need aga justkui rehabiliteerinud ning ka väärikasse materjali, nagu marmor, klaas ja teras, vorminud.

Ka oma varasemas loomingus on Jaanus Samma delikaatseid teemasid üsna julgelt, jõuliselt ja vaimukalt käsitlenud, mille näiteks võiks tuua ühe mõnusalt pehmete kudumite sarja, kuhu kunstnik lasi sisse kududa majaseintelt või mujalt avalikelt pindadelt pärinevaid pikantseid sõnumeid ("Hair Sucks", 2014). Kui sobib avalikult seinale, siis miks ka mitte kampsunile...

Ühesõnaga, Jaanus Samma tegeleb muuhulgas ka ühiskonna äärealadele tõrjutud ja teatud ringkondi ärritavate ja/või kirgi tekitavate teemadega sh seksuaalvähemuste temaatikaga, olles seda süvitsi oma doktoritööski uurinud.

Kuid sõnumiga kudumid on ka sellel näitusel kunstniku loomingus esindatud. Nende lugemiseks aga tavalisest kirjaoskusest ei piisa, sest lugeda tuleb mustreid - sokimustreid, mis kindla peale sümboolset tähendust siin kannavad. Rahvuslike mustrite ja ornamentika tundjatel on selle teose mõtestamisel seega eelis ("Taasloodud ajalood. Sokid, põlvikud"). Küllap nad aga vaatajale õnne ja kaitset pakuvad, sest kandmise eesmärgil näitusel olevaid esemeid kasutada ei saakski - need on pigem tasapinnalised, kahel vardal (või masinal) kootud "sokkide maketid", mis raamitud tekstiilalusel eksponeerituna sobiks kodus seinalegi panna.

Kris Lemsalu (1985) tunneb laiem avalikkus kindlasti juba tema värvika välimuse ning laialdase meediakajastuse tõttu, mis eelmise aasta Veneetsia biennaaliga seoses talle osaks sai.

Sama värvikas ja fantaasiarikas kui ta ise, on ka keraamikuharidusega kunstniku looming, kus ta kasutab, koos ja eraldi, kõikvõimalikke erinevaid materjale, vahendeid ja meediume, et jutustada täpselt neid lugusid, mis talle endale põnevad ja olulised tunduvad ja siis neid, mida vaataja soovib, oskab ja tahab neist leida... Ka Kris Lemsalu tööd räägivad sageli sünnist ja surmast, nagu ka sellel näitusel olev töö, mis aga tema harjumuspärase loominguga (nagu 2019 aastal Veneetsia biennaalil Eestit esindanud monumentaalne suurteos "Birth V – Hi and Bye") võrreldes on...rabavalt lihtne.

Näitusel olev teos "Rot'n'Roll", kujutab endast tagasihoidlikul postamendil asuvat munaresti...koos mõne muna ja neile kleepunud kärbestega..., mis väga head ei tundu just tähendavat. Kunstnik ise on seda tööd (näituse infolehe põhjal) iseloomustanud sõnadega "sünd kui sitt algus"...

Ka Kris Lemsalu on selle teose juures kasutanud oma loomingus juba varem, kuid oluliselt suuremates mõõtkavades kasutatud sümboleid ja vahendeid nagu munad ja munarestid. Mistõttu julgen
arvata, et just see kunstniku tundlikus, oskus ja paindlikus niivõrd erinevatel skaaladel võrdsel tasemel mängida, (k)annabki tunnistust kunstniku võimekusest ja andekusest.

Jaan Toomik (1961) üllatab aga uue meediumiga, olles maalide, performancite, videote ja filmide juurest jõudnud ühe staatiliseima kunstivormi - (pronks)skulptuuri juurde! See efektne skulptuur tõukub aga sujuvalt ja orgaaniliselt näitusel väljas olevate maalide "Perekond" ja "Sugupuu" temaatikast (põlvnemine, järjepidevus jmt), kasutades viimasega lausa sama nime. See esteetiliselt nauditav, minimalistlik, skulptuur moodustab taustal olevate maalidega jõuliselt elegantse kompositsiooni ja niivõrd harmoonilise kooskõla, et tekitas minus soovi selles kolmnurgas kauemgi viibida... See kombinatsioon mõjus magnetiseerivalt, et mitte öelda hüpnotiseerivalt.

Niisiis, on sellel väikesel näitusel esindatud neli Eesti kaasaegse kunsti hiidu... Kõlab küll kirjandusliku liialdusena, kuid nad tõepoolest teevadki suuri asju, olenemata (kunsti)vormist. Tundlike persoonidena tajuvad ja tõstatavad nad sageli teemasid, mida ühiskond vajab, isegi kui me seda ei taha. Vajadust tõestab aga nende loomingu märkamine, ühiskondlikult tunnustamine ja kajastamine. Kõigi nende nelja kunstniku kohta leiab personaalsaateid ka ERR-i arhiivis, võimaldades nende isikute ja loominguga rohkem kurssi viia.

Ka Temnikova ja Kasela galerii kodulehelt oleksin nendega koostööd tegevate kunstnike kohta eesti keelset infot lisaks lugenud, kuid leidsin ainult inglise keelse materjali (olles galeriina ilmselt eelkõige rahvusvahelisele kunstiturule ja/ või -huvilisele suunatud). Selle tühimiku täidab aga see-eest kenasti Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kunstnike andmebaas, kus huviline esmase ja põhilise info kunstnike kohta ka eesti keeles kätte saab. Probleem ei ole keelest aru saamisel, vaid pigem üldisem küsimus, kas ja mis info võiks ja peaks galerii kodulehel ka riigikeeles olema.

Lõpetuseks tuleb tunnustada ka kuraator Rael Arterit, kes sellise kunstnikekoosluse ja töödevaliku omavahel sedavõrd hästi kokku sobituma on pannud. Nii minimalistlikku, mitmekesist ja tähendustest laetud väljapanekut lähiminevikust mulle rohkem kohe ei meenugi.

Ja juured on tugevamad kui varemed.

Olev Subbi - mees, kes elas enda loodud maailmas

"Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma otsingul", 13.03 – 25.10.2020, kuraator Ülle Kruus, Adamson-Ericu muuseum

"Olev Subbi: maastikud aegade lõpust", 24.07–04.10.2020, kuraator Àngels Miralda, Tallinna Kunstihoone

Olev Subbi (1930-2013) 90. sünniaastapäeva tähistamiseks toimus sellel aastal (ja kohati paralleelselt) koguni kaks suurt näitust.

Kui esmapilgul võib tunduda, et milleks üheagselt sama kunstniku loomingut erinevates muuseumides ja näitusesaalides näidata, siis mõlemal näitusel käinuna võin öelda, et selline lähenemine õigustas end igati.

Mõlemad institutsioonid olid Olev Subbi loomingule lähenenud täiesti erinevalt, andes vaatajale sellega suurepärase võimaluse näha ühe ja sama kunstniku loomingu erinevaid esitlemise ja tõlgendamise viise, mis antud juhul üksnes täiendasid teineteist ning lõid ühtlasi baasi Olev Subbi loomingu nägemiseks harjumuspärasest laiemas kontekstis.

Niisiis, üks kunstnik, kaks kuraatorit ja mitu võimalust...

Tallinna Kunstihoones toiminud näitusel tõi noor Kataloonia päritolu kuraator Àngels Miralda (1990) Olev Subbi loomingu ja neis leiduvad aegadeülesed teemad nagu maastikud, identiteediotsingud, naise keha kujutamine kunstis jmt. kaasaja, avatud maailma konteksti. Sellel näitusel nägi Subbi varasema ja hilisema loomingu kõrval ka seitsme rahvusvahelise, noorema põlvkonna kunstnike töid - maale, fotosid, videofilme ja -installatsioone, mille abil kuraator Miralda siis Subbi loomingut mõtestas. Oli üpris huvitav näha, kuidas Tšiili, Argentiina, Türgi, Peruu jt maade kunstnike teosed lõid ajatuid seoseid ja sildu, ning ühtlasi tõid välja ka arenguid teatud ühiskondlike teemade käsitlemisel - nagu naise keha kujutamise viisid kunstis, mille puhuks Subbi loomingust saab ainest ammutada kui palju...

Julgen arvata, et ka Olev Subb oleks sellise lähenemise oma loomingule heaks kiitnud, kuna on ta ju isegi tunnistanud, et uus vajab enda kõrvale vana. Ja olles ise (oma sõnade järgi) veenvalt vanamoodne, oleks tal kindlasti ka selle näituse kontekstis nii mõndagi öelda, mõelda ja diskuteerida olnud. Kuid usun, et geograafiliselt küll Tšiilis asuva Atacama kõrbe, kuid mõnel juhul ka kui Marsi kosmosemaastikku kujutava foto taustal (kunstnik Ad Minoliti) Subbi loomingu eksponeerimine, on kunstnikule kompliment ning ühtlasi nii tunnistus kui tunnustus kunsti piiride (aja, koha, riikide jne) ülesusele. See näitus tõestab veenvalt, et ka Olev Subbi looming on universaalne ning aja- ja piiride ülene.

Adamson-Ericu muuseumi (AEM) näitus keskendub aga seevastu ainult Subbile ja veelgi kitsamalt tema varasemale loominguperioodile, mille kuraator Ülle Kruus (1958) on ajaliselt piiritlenud aastatega 1963 - 1980, ehk siis ajaga, mil tema loominguline käekiri läbi otsingute alles välja kujunemas oli, ning kus perioodi lõpupoole juba hulgaliselt Subbile omaseid eriliselt kirkaid ja puhtaid värvikombinatsioone, motiive ja akte näha oli.

Olev Subbi teoseid võibki nautida lihtsalt nende kauni ja mitmekesise värvipaleti pärast, neis leiduvate huvitavate detailide või maalidest õhkuva unenäolise fluidumi tõttu. Nii mitmedki tema tööd jutustavad lugusid, millega vaatajal on võimalik suhestuda ja oma mõtetes kaasa minna.

Kui aga Subbi teoste kõrval kas või pisutki tema elulooga tutvuda, saab nii kunstniku looming kui ka isik, veel mitu mõõdet juurde. Peale seda hakkasin tema loomingut hoopis teise pilguga vaatama ning aduma, mis tegelikult nende imeliste värvi- ja motiivimängude taga olla võib.

Nii Kunstihoone kui ka Adamson-Ericu muuseumi näitustel oli infomaterjali Olev Subbi elu sõlmpunktidega kurssiviimiseks õnneks piisavalt. Väljapanekuid täiendasid raamatud, kataloogid, filmid, näitusevoldik (AEM) ja digigiid (Kunstihoone). Adamson-Ericu muuseumi keldrikorrusel jooksis täispikkuses ka kunstniku elu ja olemust avav dokumentaalfilm "Õnnemaastikud. Olev Subbi" (2015/ 47 min), mida on ERR-i kodulehel endale sobival ajal võimalik ka järele vaadata.

Niisiis, peale kunstniku elulooga tutvumist, said tema rõõmsates toonides, unenäolised ja helged maalid, neil kujutatud teemad ja motiivid, lähedased ja kauged, justkui äraolevad ja millegi ootuses või lootuses igatsevad figuurid ja fragmendid, hoopis teise tähenduse.

Võib arvata, et peale õnnelikku lapsepõlve, mis kestis täpselt 10 aastat, tal oligi üksnes unenägudes ja unistustes võimalik näha ja ette kujutada seda, mis hiljem tema loomingu kaudu ka lõuendile jõudis. Et just lapsepõlve muretud aastad ja suved olid need, mis ta 19 aastase noorukina, esimese kursuse kunstitudengina Siberisse küüditatuna, oma mälestustes kaasa võttis ja millest reaalsusega toimetulekul ning tulevikust unistamisel jõudu ammutas.

Usk iseendasse ja sihikindel tulevikunägemus on Olev Subbi näol tõesti ainult imetlust väärt, olles ühtlasi ka suurepärane näide sellest, kuidas ka kõige lootusetumas olukorras võib, saab ja tuleb endale unistades ideaalmaailm luua, et hiljem selles visualiseeritud, unistuste maailmas reaalselt ka elada!

Nimelt, noore mehena Siberis olles, teadmisega, et on sinna kogu eluks väljasaadetud, kavandas Olev Subbi endale sellegipoolest mõtetes üsna detailse tulevikuplaani... pöörduda tagasi koju/Eestisse ja lõpetada siin kunstiõpingud; hankida endale ateljee ja maja mere ääres ning elada vabakutselise maalikunstniku elu. Ja kõik need punktid hiljem tõepoolest ka materialiseerusid... ning tal jäi üle üksnes naljatades kahetseda, et ei soovinud midagi rohkemat.

Kuid sellegi poolest sai ja andis Olev Subbi ilmselt rohkem kui ta üldse küsida oskas.

Kuid kindlasti oskas ta üsna hästi elada enda poolt kehtestatud reeglite järgi ka kõige ebasobivamates tingimustes ja olukorras.

Lausa omamoodi kurioosumina tundub aga lugu ühest Olev Subbi süütu pealkirjaga maalist "Kompositsioon interjööris (Sügisene interjöör), mis 1970 aastal maalituna, tollal ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse osteti ning värvilise reprona ka 1982 aastal ilmunud kogumikus "Eesti maal" (kirjastus "Kunst"; koostaja Evi Pihlak) ära trükiti. Tundub, et selle maali võrratud detailid, meisterlik värvikäsitlus ja kompositsioon lõid ühiselt niivõrd kauni tervikpildi, et suutsid ka tolleaegsed tsensorid oma võluga ära hüpnotiseerida. Sest kuidas muidu on võimalik seletada, nõukogude aja konteksti silmas pidades, selle maali keskmes oleva ja varjamatult Eesti omariiklusele vihjava sini-must-valge värvikombinatsiooni mitte märkamist ning selle teose hilisemat niivõrd avalikku esitlemist... Ka mina nägin seda tollasele võimule tehtud ninanipsu alles pärast kuraatori vastavat vihjet.

Kui siia ritta veel lisada kunstniku iga-aastane sünnipäevatähistamise traditsioon, kus lähimate sõprade ringis peetav pidu tema Liivalaia ateljees sai alata alles peale ühist "riigilipu langetamise tseremooniat"..., saab aimu Olev Subbi hoiakutest ja valikutest ning paralleelmaailmades elamise soovist ja võimalikkusest.

Olev Subbi elas värvikas ja värvilises maailmas, mida ta vastavalt oludele ise, läbi oma mõtete, reaalsuse ja loomingu, kujundas.

Nii mõnestki selle maailma seigast sain läbi näituste nüüd osa minagi. Mõtteainet ja inspiratsiooni aga kohe kindlasti.

Kuid esteetiline ja emotsionaalne nauding, kuulub Olev Subbi loomingu juurde niisamagi.

Made in Saaremaa - puhta lehe võlu/ Erika ja Tambet Pedaku jõulise sõnumiga looming Tallinnas

Erika Pedak, Tambet Pedak, "Made in Saaremaa", 02.- 21.10.2020, Vabaduse galeriis

Erika ja Tambet Pedak on tagasi Tallinnas. Jõuliselt ja isegi lämmatavalt, aga seda ainult heas mõttes ja oma loomingu kaudu!

Oma ignorantsuses oleksin sellest toredast näitusest lihtsalt ilma jäänud, sest mingil põhjusel olin pealkirja ja põgusa aknast nähtu põhjal arvanud, et see ei ole "minu tassike teed". Kuid ühel päeval, olles juba galeriist möödunud, sundis miski mind tagasi pöörduma - olgu selleks siis uudishimu, endale uue kogemuse võimaldamine või teadmine, et võin sealt ju kohe välja astuda, kui teema ei kõneta...

Aga kõnetas! Õigemini tekitas kohe sooja tunde ja tõi positiivse muige näole.
Otsustasin, et vaatan väljapanekut esmalt puhta lehena, teadmata midagi autoritest ja tööde sügavamast sisust/tähendusest.
Ja nii nad siis vaikselt mu põue pugesidki.

Olen kindel, et suur osa oli siin ka õnnelikel, Saaremaal vabas õhus kasvanud, kihnu maalammastel, kelle villast näitusel olevad tööd tehtud olid ning kelle ürgne rahu ja soojus läbi tööde nüüd minuni jõudis.

Tööd ise aga kujutasid endast suuremaid ja väiksemaid seinavaipu, kus kohtusid Saaremaa lambavill, unikaalne autorilooming, käsitöö, viltimistehnika, globaalsed brändid nagu Adidas, Nike, Calvin Klein, Lee, DKNY, Zara, H&M jt., masstoodang ja tööstuslik tootmine. Selle võrdlemisi vastuolulise kogumi võtab näitusetandem kokku üldnimetajaga "Made in Saaremaa".

Ja kui see kogum tekitabki natuke segadust, siis põhjusega, sest sageli me tegelikult ju ei tea, millistest komponentidest üks või teine lõpptarbijani jõudnud toode koosneb. Millise teekonna ja protsessi on see läbinud; kuidas, mille ja kelle abil mõttest teostuseni jõudnud; kas ja kui palju me tahame ja peame sellest üldse teadma; kust me selle info leidma peaksime ja kui palju peaks infot olema tootesildil, mis aitaks tarbijal teadlikumalt otsuseid langetada?

Need on küsimused, mida ema ja poeg - tekstiilikunstnik Erika Pedak (1948) ja sisearhitekti haridusega Tambet Pedak (1973) - oma töödega näitusel tõstatavad.

Olles mõlemad viimase kümne aasta jooksul Saaremaale kolinud ning oma loomingulist jõudu otseselt ja/ või kaudselt sealt ammutanud, tähistab ja kinni(s)tab tootesilt "Made in Saaremaa" antud juhul minu jaoks ausat ja unikaalset kvaliteetbrändi, pühendunud autoriloomingut ja käsitööd, keskkonnateadlikkust ja elu võimalikkust väljaspool pealinna (mitte et ma seda viimast üldse kahtluse alla oleksin seadnud). Ning kuidagi kosutav oli tunnetada seda, kuidas võimas kodumaine maalamba vill, justkui tasahilju, kuid jõuliselt, tõmbas üha koomamale globaalsete brändide katsed ennast kehtestada. Ülemaailmselt tuntud kaubamärgid sulandumas ürgse jõuga villamassi, on selle väljapaneku reaalsus. Reaalsus, mis tänases maailmas enam nii utoopiline ehk ei tundugi. Kodumaine lämmatamas globaalsust, võiks häbenemata olla eeskujuks juba praegu...vähemalt mõnel tootesildil.

Antud näituse vaates, aga tekkis mul tunne, et tootesildilt on puudu üks oluline nimi. Nimelt näituseinfot lugedes saan teada, et tekstiilikunstnik Erika Pedak kasutab oma töödes pojapere talus kasvavate kihnu maalammaste villa. Pisut guugeldades aga selgus, et peamine lambakasvataja selles peres on Tambet Pedaku abikaasa Aet Pedak, kes ühtlasi on seotud ka taaskasutuse teemadega ning on populaarse Telliskivi kirbuturu üks käivitajatest. Niisiis julgen arvata, et nii mõnigi näitusel villa ja vildi massi sulanduv riideese, võib Aet Pedaku tegevusega seotud olla. Näitusetöödes kasutatud vill on aga seda kindlasti.

Seega, küsimus kui suur peab olema tootesilt, et kõik vaatajat/tarbijat huvitav info sinna ära mahuks, on igati õigustatud.
Vastava info mitte teadmine ei pruugi tootest saadud naudingut muidugi vähendada, kuid samas võib lisada sügavust.

Näitus "Made in Saaremaa" viiski mind ootamatult päris sügavale. Ja pani aduma, et siiski on hea olla avatud erinevatele kogemustele..., mis antud juhul, lisaks positiivsele näituseemotsioonile, toob kuidagi iseenesest mu silme ette ka need Saaremaal rahulikult rohtu nosivad maalambad, kellel oma panusest loomingu, toote- ja vastuvõtuprotsessi ilmselt aimugi pole, kuid kes vaatamata sellele näituse tervikpildi loomises minu jaoks kuidagi üllatavalt oluliseks muutusid... lisades siia mingi tabamatu, salapärase ja kirjeldamata võlu.

Hoor/ Ema või midagi muud, küsib Maria Kapajeva oma näitusel Kunstihoone galeriis

Maria Kapajeva. "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides", 17.09.–08.11.2020, Tallinna Kunstihoone galeriis, Vabaduse väljakul; kuraator Siim Preiman.

Tunnistan, et Maria Kapajeva näituse külastamiseks Kunstihoone galeriis, pidin natuke hoogu võtma, kuna põgusa meediakajastuse ja galeriist möödumise põhjal jäi mulje, et tegemist on sellise kaasaegse kunsti näitusega, mis edastab oma sõnumit ja seisukohta viisil, mis pelgalt pealevaatamise kaudu ei pruugi kohe avaneda ning ideaalis vajab pisut (eel)tööd. Kindlasti on oma võlu ka puhta lehena galerii uksest sisseastumisel ja kohapeal lisainfoga tutvumisel, kuid seekord otsustasin eeltöö kasuks.

Niisiis, ühel mõnusal nädalavahetuse hommikul tutvusin hommikukohvi kõrval ka Kunstihoone kodulehel oleva digigiidiga. Ja kuna sellel näitusel on ainult kuus eksponaati, ei olnud nende kohta lisainfo lugemine kurnav, vaid pigem huvi tekitav ning juba samal päeval leidsin ennast ka näituselt.

Esmalt võtab külastaja vastu plinkiv reklaamtahvel intrigeeriva sõnumiga - WHORE MOTHER - millest vahepeal moodustub sõnapaar OR OTHER...

Näituse fookus ongi sellel, et ühiskond näib täpselt teadvat kuhu lahterdada naissugupool vanusega alla 40 ja üle selle; mis on nende ülesanne ja kus on nende koht... See viimane grupp - üle 40 aastased naised - on aga ühiskonnas pigem üldse nähtamatud...

Hea uudis on aga see, et näitus annab neile, keda nähtamatuks jäämise väide otseselt puudutab, lausa "valmisretsepti" probleemi lahendamiseks. Selleks on kunstnik loonud ca 7 minutilise videoteose, kus ta piltlikult, näitlikult ja vaimukalt esitab kümme erinevat võimalust silma paistmiseks ("Kümme viisi, kuidas mitte muutuda nähtamatuks keskealiseks naiseks"). Alustuseks, tuleb selga tõmmata erkroheline sukk-kostüüm ja seejärel tegutsema asuda... Kuidas, saab huviline näitusel juba ise vaadata. Ja kuigi kunstnik katsetas neid võtteid Poolas, residentuuris olles, pole kahtlustki, et need ka meie ühiskonnas sama hästi töötada ei võiks.

Järgmisena jäin kuulatama eri keeltes (eesti, inglise, vene) ja läbisegi kõlavaid manitsev-muretsevaid lausungeid nagu "Millal Sina siis lapsed saad?", "Sa pole lihtsalt veel õiget meest leidnud", "Kuidas Sa julged mind ilma lapselasteta jätta" jne, mis väljendasid viljakas eas, kuid lasteta naistele sageli lähedaste poolt tehtud otseseid või kaudseid vihjeid teemal, mis võiks pigem inimese privaatsfääri jääda ("Sa muudad oma meelt", Viie kanali heliinstallatsioon, 2020). Kunstnik püstitab siin küsimusteringi - kellele inimese keha õigupoolest kuulub. Kas ja kellel on selles osas õigus etteheiteid teha, ootusi väljendada, küsimusi esitada. Kas ja kus on isiku enda vabadus otsustada, kuidas ta ühiskonda ja/või selle jätkusuutlikusse panustab või milline on tema elu funktsioon...

Kas elame ühiskonnas, kus naine võib vabalt tunnistada, et "minu elu funktsioon ei hõlma emadust", või liigitame sellise lähenemise vastutustundetuks ja/või ulmevaldkonda, kust see tsitaat tegelikult pärit on. Nõukogude ulmefilmis, "Läbi raskuste tähtede poole“ (1981), vastas keskealine naisteadlane just selliselt talle esitatud süüdistusele, et tema põhiprobleem on lastetus (loen digigiidist). Selle loosungi on kunstnik näitusel kõlama pannud läbi leidliku isikliku konteksti, kus rohelistel T-särkidel kohtuvad eespool toodud filmitsitaat, viited filmi pealkirjale ning kunstniku, Narva Kreenholmi manufaktuuris disainerina töötanud, ema looming ("Minu elu funktsioon", 2020). Selle sõnumiga T-särke on võimalik galeriist ka kaasa osta.

Tekstiile ja ootamatuid seoseid näeb näitusel veelgi. Nimelt on kunstnik võtnud ette huvitava andmete analüüsi ja nende tulemuste veelgi huvitama kokkuvõtte.

Nimelt, näeme näitusel kümmet käsitsi kootud tekstiilvaipa, mille roosad ja kuldsed triibud tähistavad minuteid, kui palju on alla- ja üle 40-aastased naised (vastavalt roosa ja kuldne triip) maailma enim teeninud filmides ekraaniaega saanud ("Kuldaeg", 2020). Iga tekstiiliriba väljendab eri filmi. Rida alustab "Tuulest viidud" ("Gone with the Wind", 1939) ning lõpetab "Tähtede sõda" ("Star Wars: The Force Awakens", 2015). Niisiis, kannab (ja annab) see visuaalselt kaunis teos edasi statistilist infot, mida täiendava infota ei teaks sealt otsida. Ja pole vist mõtet mainida milline värvitoon neis tekstiilides ülekaalus on...

Küll aga on üle 40 aastased naised peaosas ja vallutanud kõik 43 minutit järgmises Maria Kapajeva teoses, "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides" (2020). Tegemist on suurel seinapinnal näidatava videofilmiga, millest õhkub puhast hetkes olemise rõõmu ja vabadust.

Teose sisu on esmapilgul liigagi lihtne. Kunstnik andis võimaluse vähemalt 40 aastastel naistel tulla tema stuudiosse tantsima - vabas stiilis ja nende enda lemmikmuusika saatel. Seda oli ilus, kaasakiskuv ja kuidagi vabastav vaadata. Tundus, et need naised seal ekraanil, olid tõesti vähemalt selleks hetkeks unustanud kõik oma probleemid ja teemad; andunud muusikale, tantsule ja iseendale. Nad olid endaga silmnähtavalt rahul ning ilmselt nähtavamad kui kunagi varem.

Selle tunde ja kogemuse võtsid nad aga loodetavasti endaga kaasa ja võimalik, et ka nemad jagavad nüüd näitusele ja sellele videoteosele nime andnud seisukohta filmist "Gloria Bell" (mis hiljuti ka meie kinodes jooksis), kus üle 40 aastane naispeategelane (Julianne Moore) enesekindlalt ja sundimatult naeratades teatab, et "Kui maailm õhku lendab, loodan mina lahkuda tantsides".

Kas aga valiku- ja otsustusvabadus - hoor/ema/ nähtav/ nähtamatu/ või midagi muud - ei peaks elementaarne olema juba praegu, jääb näituselt lahkudes tõesti küsimusena õhku... Muidugi peaks, kuid ilmselgelt ei ole, sest muidu sellist näitust Maria Kapajeva teinud ju poleks.

Ando Keskküla (mõtte)maailmad.

Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus, 22.05. –13.09.2020, Kumu kunstimuuseum; kuraator Anders Härm (kuraatorituur on KUMU facebooki lehel (alaliselt) järelvaadatav).

Ando Keskküla (1950–2008) näituse külastusest Kumus on möödas juba mitu nädalat, aga muljete kokkuvõtmine tundub paras pähkel olevat. Miks siis? Üks armas sõber, kes käis suvel seda näitust vaatamas, võttis muljed kokku nii  - mõnus kaheksakümnendate vaib! Jah, seda kindlasti, aga veel palju, palju muud... Sellepärast ongi keeruline. 

Peale näitusekülastust sai selgeks, et Ando Keskküla puhul oli tegemist väga energilise, uudishimuliku ja heas mõttes rahutu natuuriga, kelle saatuseks oli elada ühiskondlikult ja poliitiliselt väga huvitaval, kuid keerulisel ja murrangulisel ajal.

Ando Keskküla astus täiskasvanuellu peale kuldseid kuuekümnendaid, õppides ERKIs (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) vastloodud tööstuskunsti ehk disaini erialal;  lõi koos heade kamraadidega (Andres Tolts, Leonhard Lapin jt) pop-kunsti rühmituse SOUP'69 (mis sai nime kuulsa Ameerika popkunstniku Andy Warholi Campbells'i supipurkide seeria järgi; 69 tähistab rühmituse loomisaega), mille üks aktsioon - paberite lennutamine Pirita rannas ("Paberid õhus" Pirital,1969) - viis noored kümneks päevaks(!) Patarei vanglasse, mille juurde kuulus ka pea paljaks ajamine ja selle materjali (mahaaetud juuste) hilisem kasutamine Pegasuse kohviku installatsioonis, mis küll kahe päeva pärast, konservatiivsema maitsega klientide nõudmisel, sealt maha võeti.

Järgnesid eneseotsingu aastad, katsetades figuuride, objektide, värvide, valguse, motiivide, perspektiivide ja materjalidega. Näitusel olid väljas mõned vägagi sugestiivsed autoportreed, mis mõjusid hüpnotiseerivalt... ilmselt kunstniku poolt neisse talletatud sisemise jõu tõttu ( "Autoportree (Kaksikportree)", 1970; "Autoportree",1972).

Üsna kohe peale kõrgkooli lõpetamist võeti noor disainer 24 aastaselt vastu Eesti Kunstnike Liitu, mille liikmelisus oli tollal kunstnikuna tegutsemiseks lausa eluliselt vajalik. Nimelt sai selle ühingu kaudu soetada elementaarseid maalimistarbeid nagu värvid, pintslid ja lõuend! Jah, nõukogude (majandus)süsteem toimis tõepoolest nii.

Kumu näitusel nägi ka multifilme, sest
peale sõjaväeteenistust töötas Ando Keskküla mõni aeg Tallinnfilmis joonisfilmide kunstniku ja režissöörina. Tema osalusel valmisid kunstilised ja seikluslikud, visuaalselt ägedad multikad, mis käsitlesid tehnoloogia ja looduse kooseksisteerimise viise ja võimalusi, kus kindlasti ka väike õpetlik iva sees pidi olema ( "Lugu jänesepojast",1975 ja "Jänes",1976).

1970ndate teist poolt iseloomustavad hüperrealistlikud maalid, mis on pärisreaalsusest realistlikumadki - vahendatud läbi filtrite - aken, fotosilm jmt ("Põhja-Eesti maastik",1974, Kuiv tn 6a, I ja II 1978/1980 jt.). Kunstnik kasutab neil hüperrealistlikel maalidel, mis on juba oma värvide poolest ebalooduslikud/ ebaloomulikud, huvitavaid ja juhuslikuna tunduvaid detaile, mis kuraatori sõnul on mõeldud vaataja pilgu tagasi toomiseks pildi sügavusest, et oleks arusaadav, et tegemist ei ole reaalsuse kujutamise, vaid kahemõõtmelise maaliga.

Siia perioodi paigutub ka tema ilmselt üks tuntumaid või meeldejäävamaid töid "Finiš" (1979), mis on loodud 1980nda aasta olümpiamängude tuules ning kujutab fotofinišit. Ehk siis tehnoloogia ülimuslikkust inimsilmaga võrreldes. Võib öelda, et tegemist on ka inimese saatust mõjutanud tööga. Nimelt, näituse raames toimunud kunstnikuvestlusel tunnistas noorema generatsiooni kunstnik Mihkel Ilus, et see maal võis mõjutada tema kunstnikuks saamist, kui ta nägi seda tööd kunstiajaloo õpikus - ning on siiani väga tänulik nendele inimestele, kes selle sinna (õpikusse) panid!

Hüperrealismist suundus Ando Keskküla edasi sürrealismi ja abstraktsionismi. Seda üleminekut kujutab üsnagi otseselt ja piltlikult maal "Vaade võõrale linnale II" (1982), kus maali ühes servas on näha jupike reaalsust, mille jõuliselt pealetulev abstraktsionismilaine justkui pildilt välja tõrjub. Sellele kujundile pööras kuraator Anders Härm oma tuuril ka tähelepanu, lisades tabavalt, et selle perioodi töödes näeme kunstniku maalidel üksnes reaalsuse rebendeid...

90ndad tõid juba digitaalsed vahendid ja interneti, võimaldades luua interaktiivset, arvutite abil loodud kunsti ja videoinstallatsioone, mis viisid Ando Keskküla loomingu Eestit esindama ka rahvusvaheliselt kaalukatele näitustele (sh Sao Paolo biennaal/1996; Veneetsia biennaal/1999; EXPO maailmanäitused Sevillas/1992 ja Lissabonis/1998). Ja seda kõike jõudis ta teha mitmete ühiskondlikult oluliste ja vastutusrikaste ametite kõrvalt (Eesti Kunstnike Liidu esimees, 1989–1992; Eesti Kunstiakadeemia rektor, 1995–2004).

Kuna Ando Keskküla isikunäitus oli suures osas kronoloogiliselt ülesehitatud, siis oli tema loomingu muutumist läbi erinevate kümnendite väga hea jälgida. See muutus oli päris drastiline, kuid samas loogiline, peegeldades nii ühiskonnas, kui temas endas toimunud arenguid.

Näituse keskne teos oli aga nii tollasesse kui ka tänasesse ajastukonteksti hästi sobiv installatsioon "Hull büroo II" (2004/2020) mis kujutab inimtühja, asjade poolt ülevõetud kontorit/ ametiasutust, kus oma loogika ja reeglite järgi hullab (või hullub) igav ja igavlev kontorimööbel.

See kunstniku viimane avalikult esitatud teos viib meid aga sümboolselt tagasi Ando Keskküla näituse avateose "Bluff" juurde, mis näitab, et asjade maailm huvitas teda juba loomingutee alguses. Oma osa võis siin olla ka tema disaineriõpingutel. Selles 1973 aasta diplomitöös  (joonisfilmi kavand ja stsenaarium) kujutab kunstnik üleni asjade alla mattunud müügimeest. Kolmkümmend aastat hiljem pole aga pildil enam kedagi... Küllaltki kõnekas areng, kas pole?

Kes teab milliseid teoseid oleksime siin näitusel veelgi näha saanud, kui saatus poleks Ando Keskküla elutee 2008 aastal lõpetanud. Nähtu põhjal võib aga öelda, et kunstnik elas huvitavat ja mõtestatud elu, valutas südant inimeste ja tuleviku pärast ning uskus paremasse ellu. Milleks siis muidu see looming...