Värvikorallid - Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets HOP galeriis

Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets, "Värvikorallid"; helikujundus Taavi Tulev; 15.10.2021– 02.11.2021; HOP galerii, Hobusepea 2 (N-T, 11.00-18.00), Tallinn

Sellele näitusele ei sattunud ma juhuslikult, vaid tänu meediale - peale seda, kui ERR-i kultuuriportaalis näituse avamise galeriid nägin. Tähelepanu äratas just väljapaneku värviküllus (võimalik, et aina enam maadvõtvast sügishallusest tingituna) ning pressiteates väljatoodud fakt, et üks näitusetöödest on koguni 14 meetri pikkune... ja seda galeriis, mis on ise tikutopsi suurune.

Seega läksin näitusele mõningase uudishimuga eelhäälestunult.

Kui viljaka maalikunstniku Liisa Kruusmägi (1988) elurõõmsa loominguga olin suures plaanis varem juba kursis, siis Maarja Mäemetsa (1991) nimi polnud minu teadvusesse aga kinnistunud, kuigi ka tema tegemistest olin, nagu selgus, kuulnud. Sest mäletan segadust oma peas, kui paar suve tagasi kuulsin, nägin ja lugesin meediast kahe noore klaasikunstniku näitusest "Vee all kuu peal¨ (2020; koos Rait Lõhmusega), mille vaatamiseks tuli Rummu karjääris vee alla sukelduda... (!). Jah, see tundus sürreaalne juba pelgalt kirjeldust lugedes...

Ka HOP galerii näitus viib vee alla, aga turvalisemalt ja mugavamalt, ning skafandri ja ballooni asemel piisab maskist.

Kuna galerii on väike haarasin esmalt näitust tervikuna, et seejärel juba rahulike tõmmetega veealusesse maailma sukelduda, kuhu viis meetrite viisi "seinamaali" ning hõljuv ja õhuline klaasinstallatsioon.

See veealune idüll, mille kaks aktiivse loometegevuse ja Eesti kunstiakadeemia taustaga noorkunstnikku HOP galeriisse loonud olid, oli oma lopsakas värvikirevuses mõjuv ja võluv. Liisa Kruusmägi rahulikult õõtsuva taimestiku kõrval pakkusid silmailu ja detaile vilkad ja värvikad kalaparved, stoilised  üksikisendid, unelevad meduusigrupid ja kümned teised imetabased merepõhja floora ja fauna esindajad. Vooluga loksusid kaasa Maarja Mäemetsa klaaskorallid, mis oma silinderja vormi, taimse sisu ning maheda tonaalsusega veealust elurikkust sobivalt täiendasid.

Maarja minimalistlikud mahekorallid ning Liisa värviküllased hiigelmaalid, kus inimesed on linna, metsa või rannaliivale maha jäänud, sidus mõnusaks meditatiivseks rännakuks Taavi Tulevi (1984) helitaust, millest sujuva silla argiellu lõid aga just galeriist väljumise hetkel helisema hakanud Püha Vaimu kiriku tornikellad.

Mootorimüra päikese suunast - Katrin Koskaru Hobusepea galeriis

Katrin Koskaru, „Mootorimüra päikese suunast“, 24.09. - 11.10.2021; Hobusepea galerii

Kui aega napib, aga soov näitusele minna on suur, tuleb valida väiksemate ja kompaktsemate seast, mistõttu jäi taas sõelale Hobusepea galerii, kus on viimaseid päevi üleval Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadi ja Londoni Kuningliku Kunstikolledži maalikunsti magistritaustaga Katrin Koskaru (1977) näitus „Mootorimüra päikese suunast". Pealegi oli tegemist kunstnikuga, kelle loominguga ma üleliia palju kursis polnud.

Enne minekut põgusalt kunstniku kohta infot otsides, sattusin 2019. aastal Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis toimunud näituse "Mine varju! Mine varju!" videosugemetega audiointervjuu peale, mis andis ka tulevase näituse jaoks eelhäälestuse, nagu koha peal hiljem selgus.

Galeriis rahulikult ühe mõõduka ja vaoshoitud töö juurest teise juurde kulgedes ning näitusesaali alumisele korrusele jõudes, tabas mind juba trepil olles aga momentaalne äratundmine  - p l a h v a t u s! Jah, pesueht plahvatus oma võikavõitu tonaalsuses vaatas alumise korruse seinalt mulle vastu!

Huvitav... kas selline teadmine ja assotsiatsioon oleks tekkinud ka siis, kui ma Katrin Koskaru intervjuud poleks varem kuulanud... Seda ma aga kahjuks teada ei saagi. Igaljuhul oli see kujund ja tunne võimas - teostus järelikult samuti!

Ka näituse pressiteade annab teada, et kunstniku huviks on sõda ja selle jäljed: "Kunstnik otsib vihjeid ja märke, mida võim ja vägivald läbi ajaloo inimeste mõtetesse ja käikudesse jätavad ning kuidas ja kus need märgid maastikus ja arhitektuuris välja löövad".

Tuleb välja, et seda teemat on Katrin Koskaru kandnud endas aastaid. Kuna eelpoolmainitud intervjuuski ütleb kunstnik, kuidas relvastumine ja sõjatööstuse areng on tema jaoks müstika... adudes, et see on oma absurdsuses meie tehnoloogia arengu mootor ja asi, mille kaudu oma jõudu ja edukust eksponeeritakse.

Selle jaburus ja vastuolisus, näiteks kas või tuumaseene ilu, on sügavalt kunstniku mõttemaailma imbunud ning loomingulist väljendust otsinud.

Ei, mitte kaunil ja krunditud lõuendil, vaid mõnel robustsemal kujul ja pinnal. Kunstniku enda sõnul oleks see liiga ilus ja tobe kui nii õudne teema maalida kaunile kangale...

Nii ongi Katrin Koskaru kasutanud oma enamasti pintslivabades teostes erinevaid tehnikaid ja materjale - fotot, kollaaži, akvarelli, (pastaka)joonistust, kangast, kile, nööri, paelu jmt. Et anda edasi meeli valdavaid tundeid ja mõtete painavaid allhoovusi, nagu sihikule võetud ja kaardistatud inimobjektid, plahvatuste "kaunis" kuma, looritatud maastikud, abitud kehad, hauaplatsid ja lennukite sabad.

Ei saa öelda, et Hobusepea galerii väljapanek oleks kohe minus ühtselt hoomatava loo tekitanud, kuid need seosed tekkisid hiljem.

Siis, kui peale esmast plahvatust, hakkas päikese suunast vaikset müra kostma...