Suvine kevadnäitus 2020

(Eesti Kunstnike Liidu 20. kevadnäitus;  11.06-12.07.2020, Tallinna Kunstihoones)

Kunsti(muljete)blogi alustamiseks peaks ju Eesti Kunstnike Liidu XX kevadnäitusega seotud sissekanne suurepäraselt sobima. Näituse pealkiri kõlab pidulikult ja traditsiooniliselt, samas ka pisut kummaliselt, kuna näituse toimumise ajal (juuni-juuli) on väljas juba suur suvi - nii ilmade kui ka kalendri järgi. Aga ka selle aasta kevad oli kummaline ja mis avalike sündmuste mõttes justkui vahelegi jäi. Vihjeid ühiskonnas toimunule leidsin ka näituselt, kuigi tööde esitamise aeg oli ilmselt ikka juba enne koroonakriisi. Rein Raamatu teos „Meie kaitseinglid“  on esmapilgul justkui koroonakriisist tuleneva olukorra täpne kirjeldus, kus isegi pilvedes hõljuvad kaitseinglid on sunnitud kaitsemaske kandma, kuid lähemalt vaadates selgub, et siin kaitsevad inglid endid hoopis meiepoolt tekitatud saaste eest. Niisiis kujutab nimetatud töö siiski eriolukorra eelset ja järgset aega ning annab alust mõtteaineks,  kes, keda, millal ja mille eest peaks kaitsma. Teise vihje leidsin Raul Rajangu 2019 aasta teosest "Darth Vaderi unenägu", kuid mis on ilmselt samuti tingitud  koroonaaegse meedia järelmõjust. Nimelt leidsin nimetatud töölt kolm toredat valget, punaste elementidega pallikest, mis meenutasid mulle väga koroonaviiruse suurendatud mudelit. Lisaks pean tunnistama, et Star Warsi saagaga ma üldse kursis pole, ja põgusa guugeldamise järel sain teada, et Darth Vaderi puhul on tegemist selle sarja ikoonilise antikangelasega, kelle abil on võimalik reklaamida ja müüa mistahes tooteid (sh autod, kellad, maalid) ja  mis koroonabakteri pahelisuse kontekstis ju antud tööle võimalikke tõlgenduse kihte juurdegi lisab. Suurema tõenäosusega on aga töö autor kasutanud neid kerasid maagilise võimu/võime sümbolitena, mille tagamaad teadlikuma vaatajat enam kõnetavad. 

Ka Johannes Luige skulptuur "Nimeta" (mis lõppkokkuvõttes minu kogu näituse lemmikuks tööks kujunes), tundus justkui möödunud kriisi kokkuvõtliku meenutusena, kus kokkulapitud ja pinges noormees istub staatiliselt ratastega kohvri otsas. Ootamas ja mõtlemas mida?

Meeldis ka Silvia Sosaare skulptuur- installatsioon liiva ja vaibakloppimise-turnimise atribuudiga "See liivakast, mis meile anti". Kaunis pastelne, mererohelises toonis, riistapuu kohe kutsus kõõluma, kuid mida antud näituse kontekstis kahjuks endale lubada ei saanud (erinevalt Silvia Sosaare varasemast näitusepraktikast Hobusepea galeriis, millest kirjutan ehk mõnes tulevases postituses). Alvar Reisneri "Nõukogude suve" tööde taustal eksponeerituna oleks see vist liigagi otsese ja äratuntava kompositsiooni moodustanud ning teose enese esteetika ehk hoopis varju jätnud, mistõttu Sirja-Liisa Eelmaa Toomas Vindile pühendatud õrnas tonaalsuses tööd „Toomas Vindile I-IV“  siin kõrval, lasevad mõlema kunstike töödel eraldi esile tulla, moodustades samas mõnusa ja helge värvide harmoonia.

Märkasin kevadnäitusel ka mitmeid armastuse ja pühendumisega tehtud töid. Mauri Grossi "Laagri lilled" - ilus, peen, tihe, külluslik ja lopsakas teos, mis tekitas tunde ja soovi otse pildi sisse minna. Mõjusad olid Siim-Tanel Annuse meditatiivsed ringid „Genesis III“ ja „Genesis IV“  ja Valeri Vinogradovi võimsad abstraktsed maalid „Nimeta I“ ja Nimeta II“, millest viimased olid huvitavaks kontrastiks tema samal ajal Draakoni galeriis eksponeeritud portreelugudele. Ashot Jegikjani pealelõunased, minimalistlikud, armsad ja pisut melanhoolsed mõtisklused "Päeval kell kolm" ja "Päeval kell neli" tekitasid sooja tunde.  Samas, Liisa Kruusmägi "Taavi silmarõõm" ja Toomas Vindi "Eespool helendavad põllud", mis kujutavad hapraid naisi suundumas sulnis, kuid ka ähvardavas looduses ainult neile teadaoleva eesmärgi poole, panid ennast  kergelt pildiga samastuma ning tundma ja tunnetama tuulepaitust juustel.

Olen aru saanud, et iga-aastasel traditsioonilisel kevadnäitusel on enim esindatud just vanema generatsiooni kunstnikud. Võimalik, et noorematel on rohkem väljundeid ennast mujal (meediumides) esitleda ja/või ei ole sellisel näitusel osalemine noorte jaoks ka piisavalt oluline ja prestiižne. Samas on noorte tööd põnevad ning nõuavad sageli ka aktiivset osalemist. Näiteks Nele Tiidelepa  segatehnikas skulptuur-installatsioon "Etüüd kriimustusest", tuleb vaatajal endal  (mõttes) kokku panna ja Jaanika Peenra teos „Suuna lend ümber ja jäta jälg" ootab publiku otsest sekkumist töö ümberkujundamise protsessi, kus igal näitusekülastajal on ainulaadne võimalus oma personaalne jälg ja nägemus legendaarse Kunstihoone seinale jätta.

Näitusel jooksvas videoklipis mainis Kunstnike Liidu president Elin Kard, et kevadnäituse puhul on tegemist ka  nn sotsiaal(se) projektiga, kus just vanema põlvkonna kunstnikel on hea, kui mitte ainus, võimalus oma viimaste aastate töid näidata kuna näituste pindu on vähe. Võimalik, et nii see ongi, kuid kõrvalvaatajana tundub mulle, et osa kunstnikke saab samas vägagi tihedalt võimalusi ennast eksponeerida - nii üksi, grupis ja pigem isegi mitu näitust aastas. Kindlasti on siin omad põhjused ja mängureeglid miks see nii on. Ja tundub, et just aktiivsema näitusetegevusega kunstnikele, keda paljusid esindavad galeriid, ei ole kevadnäitusel väljasolemine eesmärk omaette. Ei olnud ju seekordsel näitusel esindatud  näiteks Kaido Ole, Kris Lemsalu, Kristi Kongi jt, kuid neid saab aga käesoleval hetkel ja kindlasti ka tulevikus näha mujal linnagaleriides.

Näituse väljapanek oli hästi ja läbimõeldult kujundatud ning üldjoontes jättis sellise rahuliku ja turvalise mulje. Mingeid suuri üllatusi ja südant eriliselt põksuma panevaid töid, mida juubelinäituselt justkui oodanud oleks, ei olnudki, või siis pigem ei tulnud need  tööde paljususe tõttu lihtsalt välja. Võib-olla oleks troonil istuv Putin kuidagi provokatiivsemalt mõjunud, kui poleks seda  Art Allmägi installatiivset skulptuuri juba varem Vene saatkonna vastas Draakoni galeriis näinud.  Nii mõnigi töö võib kõnelema ja mõjuma hakata mujal, eraldi eksponeerituna ja/või muus kontekstis.  Kuid kevadnäituse tugevus ongi just pigem erinevate tööde  paljusus, mis loob sünergia kunstnike, nende loomingu, käesoleva aja ja vaataja vahel, pakkudes avastamis- ja äratundmisrõõmu.