Jalutuskäik mere ääres - Vabaduse galeriist lahkumata

Eve Kiiler, "Võtteplats mere ääres", 12.09 - 30.09.2020, Vabaduse galeriis

Kuigi järjekorras on Kumus toimunud Ando Keskküla näitusemuljete kokkuvõtte tegemine, tundus hetkel olulisem, juba 30.septembril Vabaduse galeriis lõppeva, Eve Kiileri fotonäituselt saadud emotsiooni jagamine.

Tegemist oli taas täiesti juhusliku ja spontaanse näitusekülastusega, mis lõpuks huvitavaks ja meditatiivseks "jalutuskäiguks" kujunes - Reidi teelt, Noblessneri ja Paljassaare kaudu Kopli liinideni. Märksõnaks meri, mis tänasel kuupäeval paljude eestlaste mõtetes on.

Fotokunstnik Eve Kiiler (1960) on näitusele toonud valiku töid, mis kujutavad aga merd ainult vilksamisi ja kaudselt. Näeme peamiselt mereäärset keskkonda, kuhu fotokunstnik oma igapäevasel liikumistrajektooril sattunud on. Kunstnik vaatleb ja jäädvustab loodust, ehitisi ja nende vahele jäävat ala. See viimane huvitab teda eriti. Näeme näitusel vaateid ja kohti, mida üldjuhul ise ei märka või ei mõtesta. Näeme ebamäärast eikellegimaad, ürgloodust segatuna inimtegevuse jälgedega (kilekotid, betoonmürakad jmt), okastraadi motiive - eraldamas, meenutamas, kujundamas tänast, disainitud elukeskkonda. Näeme nii räämas kui ülesvuntsitud radu, ootamas inimesi ja/ või paremaid aegu.

Kunstnik vaatleb ja jäädvustab ka enda ümber oleva keskkonna muutumise protsessi (või hoopis progressi), kuid teeb seda hinnanguid andmata.

Näitusel olevad tööd on tehtud viimase paari aasta jooksul ning võib olla kindel, et sellist reaalsust neis paikades enam ei leia.
Eilne tühermaa, kõdurajoon, varem okastraadiga piiratud territoorium on täna suures osas moodne elukeskkond, kus kübeke algset (aimatavat) olustikku on pandud sobituma ja kohanduma kaasaegse, kohati ulmeliseltki mõjuva arhitektuurse maastikuga, millele hinnangu annavad selle kasutajad ehk "võtteplatsil" jalutajad.

Nendest muutuvatest maastikest ja Eve Kiileri merehõngulistest näitusetöödest osa saamiseks piisab hetkel üksnes Vabaduse galerii uksest sisse astumisest. Seda tasub teha isegi siis, kui võtteplats ise ahvatlevalt lähedal on. Sest vaatenurkade paljusus teeb ju ainult head.
Ja äratundmist leiab sealt ka!

Kunstibussiga Narvas

Kunstibuss Narva, 17.09.2020. Korraldajad: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja Narva Muuseumi Kunstigalerii

Tundub uskumatu, aga tõsi, et on olemas selliseid institutsioone, kes viivad huvilisi kuhugile tasuta. Aga nii see tõesti on! Nimelt, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK) viis kunstihuvilised kunstibussiga Narva!

Napilt poolteist kuud varem, suvisel Ida-Virumaa tuuril, sai õhku visatud soov siia varsti tagasi tulla, eesmärgiga Narva muuseumi kunstigaleriid külastada, kuna tookord polnud selleks lihtsalt mahti. Aga nüüd siis, palun väga, selline võimalus!

Niisiis, maskid ette ja sõit võis alata! Seljataha jätsime tormise Tallinna, et paaritunnise bussisõidu järel jõuda vihmasesse Narva. Tõelised kunstihuvilised ei lase aga ennast sellistel pisiasjadel häirida.

Reisiseltskond oli rahvusvaheline ja küllaltki kirju - palju noori kunstitudengeid, kunstnikke, kunstiteadlasi, kuraatoreid ja sekka mõni kunsti(asja)armastaja nagu mina.

Narva saabudes oli esmalt lõunapaus ette nähtud, et seejärel juba kohaliku giidi saatel linnaekskursioonile suunduda. Kuna vihma sadas, oli lõunatamise kohta mõistlik Peetri platsi lähedusest otsida, kust ka jalgsiekskursioon mõne aja pärast algama pidi. Astusimegi siis esimese restorani uksest sisse ning ei pidanud seda kahetsema. Kogu meie neljane laudkond otsustas lõunaks süüa oblikasuppi ning magustoiduks pannkooke kondenspiima ja kreeka pähklitega, mis tundus sellele kohale kuidagi omane valik olevat. Supp oli maitsev ja pannkoogid toitvad ning ka restorani arve pakkus positiivse üllatuse, kuna oblikasupp maksis...1.50 eurot! Vaatamata sellele, et tegemist oli päevapakkumisega, siis sellist hinda restoranides ikka väga sageli ei kohta. Juba suvel Jõhvis tundus suure ja imemaitsva boršikausi eest 2 eurot maksta imelik, aga samas meeldiv. On mida meenutada.

Lootsime küll, et vihm jääb ekskursiooni ajaks järele, aga kahjuks mitte. Sellegi poolest suundusime Narva muuseumi vapra giidi, Dmitri Nedopjokini saatel, Narva vanalinna avastama. Või siis õigemini seda, kus see vanalinn enne 1944 aasta märtsipommitamist asus, mis sellest järele on jäänud ning mida selle asemele ehitatud on. Avastasin Narva linna enda jaoks nüüd täiesti uue nurga alt, kuna mööda neid tänavaid ja radu ma varem käinud ei olnudki.

Peale küllaltki vesist jalutuskäiku oodati meid Narva kunstiresidentuuris NART, mida haldab Eesti Kunstiakadeemia (EKA) ning mis asub ajaloolises Kreenholmi piirkonnas, Joala tänaval (Joala 18). See punastest tellistest, uhke ja natuke toretseva, historitsistliku stiiliga (erinevaid ajaloolisi stiile üheaegselt kasutav) hoone oli kunagi (19.sajandi lõpus) ehitatud Kreenholmi tekstiilivabriku tehnilise direktori John Carri elumajaks. Nõukogude ajal oli siin kultuurimaja ja raamatukogu ning praegugi on need samad funktsioonid siin teatud määral esindatud. Nimelt on loomeinimestel võimalik siin lühemat või pikemat aega peatuda ja kultuuri teha, luua ja lugeda ja soovi korral kas või midagi ehitada. Maja tundus praegu küll väga hubane ja kodune, millele muuhulgas võisid kaasa aidata soojad radiaatorid, mis vihmast ja külmast tulijale mõnusat õdusust pakkusid. Residentuurimaja avarad, kõrgete lagedega ruumid, minimalitslik ja stiilne sisekujundus, võimaldas algupärastel detailidel (?) nagu kaunilt sepistatud trepipiirded, ehissambad jmt, kenasti esile tulla. Tõeliselt muljetavaldavas, et mitte öelda imposantses trepihallis, andis NARTi juhataja, Ann Mirjam Vaikla, meile nende tegemistest põgusa ülevaate ning lubas kõigil lahkelt maja peal ise ringi uudistada, kas või keldrist pööninguni. Võimalus oli vestelda ka majas viibivate residentidega ning heita pilk EKA maalitudengite töödele, mida parajasti küll just seintelt maha võeti.

Taas oli aeg edasi liikuda ning sedakorda ajaloolises Kreenholmi linnaosas ringi vaadata.

Jala näeb rohkem! Olin seni Kreenholmi pigem ikka tohutu vabriku- ja tehasekompleksina teadvustanud, kus mõned aastad tagasi giidiga ekskursioonilgi sai käidud. Aga loomulikult kuulub iga sellise suurtehase juurde ka elamukompleks, koos kogu vajaliku infrastruktuuriga, mida me nüüd vaatama läksimegi.

Võimsaima mulje jätsid siin punastest tellistest, huvitavate detailide ja kaunistustega haiglahoone, mis 1913 aastal Aleksander Vladovski projekti järgi, neobaroki sugemetega juugendstiilis (Kultuurimälestiste registri andmetel) ehitatud sai, ning mis praegugi veel haiglana tegutseb; siis tööliste ja meistrite, samuti punastest tellistest, kasarmutüüpi eluhooned ja revolutsionäär Vassili Gerassimovi nimeline, hiiglaslike sammastega, endine kultuurimaja, mis täna aga kurvalt lagunedes oma saatust ootab.

Seejärel võtsime suuna Narva Muuseumi Kunstigaleriisse, et saada osa kunstnik Kristi Kongi poolt kureeritud näituse, "Lase mul ükskord veel unistada”, avamisest.

Kuraator kutsus olemise, mäletamise, meenutamise ja mälu teemadel endaga kaasa mõtlema veel neli Eesti kunstnikku - Merike Estna, Kaarel Kurismaa, Holger Looduse ja Anna Škodenko. Igal kunstnikul paluti lisaks oma varasematele töödele luua ka midagi täiesti uut, spetsiaalselt selle näituse jaoks mõeldut, mis laseks vaatajal kunstniku loomingut jälgida ajas jätkuva protsessina. Ja tulemuseks on värviline ja mitmekülgne väljapanek, kus leidub nii maali, videot kui ka installatsiooni. On staatikat ja liikumist, elektroonikat, elavat tuld ja metalli. On õhku ja avatust, samas piirdeid ja suletust.

Kõrval saalis oli väljas Karin Pauluse ja Madis Tuuderi poolt kureeritud põhjalik Narva arhitektuuri ülevaatenäitus, "Narva linnaruum. Daatšast paleeni”, mis kajastas mitmeid ka meie jalgsieskursioonil nähtud ehitisi. Näitusega kaasnev raamat, "Narva. Daatšast paleeni" on kindlasti üks lugemist väärt kraam, mis järgmisel korral Narvat veelgi teadlikuma pilguga vaadata võimaldaks.

Meeleolukas päev lõppes Narva jõe äärses Ro-Ro Art Club's, kus veini ja vareenikute kõrval sai muljeterohke päeva mõnusalt kokku võtta.

Vaatamata ilmale pakkus Narva kauneid vaateid, huvitavat arhitektuuri, positiivseid emotsioone, palju kunsti ja toredaid inimesi. Nii et, hilisõhtul koju jõudes, tundus igati loomulik juba järgmise Narva reisi plaane vaikselt tegema hakata.


Näitused Narva Muuseumi Kunstigaleriis:
"Lase mul ükskord veel unistada”, avatud kuni 10.01.2021.
"Narva linnaruum. Daatšast paleeni”, avatud kuni 06.12.2020.

Kunstigalerii on avatud K 11–20, N–P kl 11–18.
Sissepääs 3.50€, sooduspilet 2€, perepilet 7€. 

Jaan Toomik laseb kõrgelt - sest ta võib ja tunneb vajadust.

"Jaan Toomik Viljandis", 25.07 - 05.09.2020, Rüki galerii, Viljandi

Jaan Toomiku (1961) nime on vist küll iga eestlane kuulnud. On ju tegemist aastakümneid aktiivselt tegutsenud ja mitmekülgset loomingut viljeleva (maal, video, film) kunstnikuga, kelle tegemised enamasti ikka vähemalt uudistekünnist ületavad. Aga sageli need kokkupuuted tavainimesel (mõtlen siin kunstiringkonna välisel inimesel) uudiste või üksikute töödega grupinäitustel piirduvadki.

Siiski...tema skandaalseim töö aastast 1992 - ekskremendid purgis - on saanud rahvasuus justkui "arusaamatu kaasaegse kunsti" sünonüümiks, teadvustamata selle taga konkreetset lugu, põhjust ja/või kunstnikku.

See Jaan Toomiku (kuri)kuulus installatiivne teos , "15. mai – 1. juuni 1992", kujutab nimetatud ajavahemiku jooksul kunstniku keha poolt läbi töödeldud ja väljutatud "menüüd", mida eksponeeriti sama päeva ajalehtedele asetatud klaaspurkides. Nojah...vist ei ole kõige kutsuvam vaatepilt, mida lähemalt uurida tahaks, kuigi ainest selleks ju oleks päris palju:). Kui aga seda teost oma aja(stu) kontekstis vaadata, selgub muuhulgas, et kunstnik tollal elaski tingimustes, kus tema Kopli ateljeekorteris kanalisatsioon sootuks puudus... Selle töö on Tartu Kunstimuuseum, tulevaste põlvede jaoks ka oma kollektsiooni soetanud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida, vaid Jaan Toomiku näitusest Viljandis, Rüki galeriis.

Rüki galerii on üsna uus, napilt poolteist aastat tegutsenud, kaasaegse kunsti galerii Viljandis, kelle tegemised on nii siin kui seal mulle silma jäänud. Sellel suvel, Tallinna Biennaali raames toimunud Vabaduse väljaku kunstipäeval, avaldas nende väike boks muljet just ühtselt kujundatud näitusekuulutuste ning juba toimunud näituste professionaalse taseme poolest.

Kuna ma Tallinna inimesena ARS-i Kunstilinnakus toimunud Jaan Toomiku näitusele ei jõudnudki (!), tuli kasutada juhust ning Lõuna-Eesti reisiplaani paigutada ka peatus Viljandis, ainukese eesmärgiga külastada seal esimest korda Rüki galeriid ning viimast päeva avatud näitust "Jaan Toomik Viljandis".

Selles õdusas, valgeks värvitud palkseintega ja maheda valgusega galeriis, mis asub kunagises aidahoones, kus muuhulgas hoiti ka rüki jahu (st rukki jahu), oli väljas kaheksa Jaan Toomiku maali ning üks installatiivne skulptuur. Enamus töid olid galeristi sõnul, maalitud just selle näituse jaoks.

Kohe esimene maal seinal kujutas Viljandi linna ühte tuntuimat sümbolit - rippsilda lossimägedes ("Viljandi motiiv", 2020). Vaataja näeb maalil pigem küll visandit, või alusjoonistust sillast, kus molbertil värve ootav teos ning maalitavad elemendid - objekt ja loodus - sujuvalt üheks saavad.

Järgmised kaks maastikumaali - "Maastik 1" ja "Maastik 2" (2020) - kujutavad meie igapäevast tajukogemust läbi teatud filtrite, olgu selleks siis autoaken või nutiseade. Tuttav teema, millega suhestuda, ilmselt paljudele. Mulle küll.

"Harjutusi minevikuks" (2019) on maal, mis viib mõtted elu allhoovustele, meid (alateadlikult) mõjutanud ja/või mõjutavatele isikutele, sündmustele, eksistentsiaalsetele küsimustele nagu elu ringkäik, saladused ja seaduspärasused.

Märkan, et Jaan Toomiku töödes esineb palju alastust ja tantsulist liikumist. Siin näitusel saab vähemalt pooled tööd nende märksõnadega siduda ("Tants sinises", "Kihhotistlik tants", "Tantsija", 2020). Kuigi siin võib tegemist olla mingi kindla sõnumi edastamisega, siis mina loon siin paralleeli vabaduse mõistega - vabadus olla, tunda, mõelda ja väljendada - ilma piiride ja hinnanguteta, või siis just vastupidi - vaatamata nendele...

Nii mitmedki tööd seob kunstnik otseselt iseendaga ("Check yourself" 2017- 2020, "Rituaal", 2020), tuues mõnes varasemas intervjuus välja asjaolu, et iseennast on kunstnikul kõige mugavam ja käepärasem kasutada, nii modellina, kui ka üldisemate inimlike teemade ja väärtuste mõtestaja ja väljendajana. Ja iseenda üle võib turvaliselt ka (iroonilist) nalja heita, kõrvalt vaatajana jälgida ja analüüsida.

Sain galeristi selgitusest aru, et maali "Check yourself" (2017- 2020) on Jaan Toomik selle näituse tarvis täiendanud. Kusagil intervjuus kunstnik mainis, et sellel teosel ta kujutab piltlikult kunstniku vaimset (peata)olekut oma ateljees, olles samas võimeline ennast kõrvalt(ruumist) jälgima ning ühel hetkel kokku tagasi lappima. Päris võimas kujund! Ilmselt täiendab kunstnik seda maali siis enne igat oma suuremat näitust, lisades sinna juurde vastavale meeleseisundile omaseid nüansse ja värvikihte.

Kahtlemata kõige silmapaistvam ja provokatiivsem teos Jaan Toomiku näitusel, nii Tallinnas kui Viljandis, on tema elusuuruses installatiivne skulptuur "Rituaal" (2020), mis vägagi elutruult kujutab kunstnikku oma igapäevast, "üleliigse kehast väljutamise rituaali" toimetamas. Tehes seda tõsiselt, mornilt ja keskendunult...klaaspurgi asemel, aga tuttuus vesiklosett.

Läbi selle rituaali näen kunstnikku olevat tõusnud kõrgustesse, kus eneseväljendamise vabadus, kas või kõrge kaarega, on endiselt talle vajadus ning eneseirooniaga vürtsitatult meile serveeritud võimalus. Näiteks kaasa mõelda.

Maasikamaania ravi Viljandis - kunstnik Kairo kaasabil.

Kairo, "Maasikamaania ravi", 23.07. - 28.10.2020, Kondase keskus, Viljandi

Kooliaasta algust on hea meel alustada looga, mis sai samuti alguse septembris, kuid juba 12 aastat tagasi.

1. septembril 2008 aastal tundis Tartu Kaubamajas jäätise müüjana töötanud inglise filoloogia tudeng Kairi Kliimand (1986) tungivat vajadust omale lõunapausi ajal koolilaadalt värvid, pintslid ja paber osta ning kohe seal samas, jäätiseleti taga, ka oma esimesed visandid teha. Kutse, tung ja elevus maalida oli sedavõrd suur.

Täna, 12 aastat hiljem, on sellest jäätisemüüjast saanud viljakas ja värvikas (tänava)kunstnik nimega Kairo, kelle loomingut tartlased juba aastaid linnaruumis (eriti Supilinna elektrikappidel) imetleda on saanud.

Temast on saanud kunstnik, kes lisaks (pool)illegaalsele tänaval tegutsemisele on osalenud mitmetel grupi-, isiku- ja galeriinäitustel (sh Tartu Kunstimajas) ning kes aastast 2018 kuulub Tartu Kunstnike Liidu nimekirja. Tema tööd on osutunud isegi nii populaarseks, et neid on näituselt lausa varastatud (vähemalt ühte neist).

Ja täna, 12 aastat hiljem, on täitunud selle iseõppinud kunstniku üks eluunistus - teha oma loomingu näitus Kondase keskuses, Viljandis!

See näitus Viljandis, tegeleb kunstnikku tabanud raskekujulise "maasikamaania" raviga. See maania on kunstniku enda sõnul alguse saanud tuntud Viljandi naivisti, eluaegse kooliõpetaja ning alles pensionipõlves maalimist alustanud, Paul Kondase (1900 - 1985) tuntuimast teosest "Maasikasööjad", mille tulemusena leidub ka Kairo töödes rohkelt maasikaid, sellega seonduvaid sümboleid ja kujundeid, mis vahel kõige ootamatumaid vorme võtavad (nagu näiteks naise rinnad).

Selle Paul Kondase maali mõju(ulatus) on aga tõesti imestamisväärne, kui tuua välja kas või Viljandi enda identiteedi osaks saanud, linnaruumi rikastavad hiigelmõõtu maasikaskulptuurid, mis oma sabaga linna olulise kunstiruumi, Kondase keskuse poole viitavad.

Näitusel "Maasikamaania ravi" saavad oma loominguga niisiis kokku kaks naivisti - Kairo ja Paul Kondas (viimane siis mõjutaja rollis). Ja siin saab tõepoolest näha ka lugematul hulgal eri vormides ja värvides maasikaid.

Kusjuures, Kairo ei ole peljanud maalida ka oma enda versiooni Paul Kondase tuntuimast maalist. Ta on neid teinud koguni mitu, lisades juurde mitmeid fantaasiarikkaid detaile, emotsioone ja tegelasi.

Kõikvõimalikes toonides maasikaid leiab näitusel veel vaikeludelt, maastikelt, tapeetidelt, lembestseenidelt, rahvusromantilise või isegi religioosse alatooniga maalidelt. Ja mõnel juhul on pildil leiduvate marjade arvgi ära toodud ( "Pauli skoor: 27", "Kairo skoor: 800 midagi"). Et kui kellelgi peaks olema tahtmist neid üle lugeda.

Kõige võimsama mulje jätab aga (ilmselt juba oma mõõtmete tõttu) viimases ruumis olev hiigelsuur, kogu seinapinda kattev "Pereportree 128 maasikaga". See idülliline, kodust vaikelu kujutav seinamaal mõjub justkui ülesvõte mõnest läikivast pere/kodu klantsajakirjast, kirjeldades ühe "täiesti tavalise perekonna" õdusat koosolemise aega, kus täpilistes sukkades pereema lubab oma rahuloleva pere kõrval ka endale hetke lõõgastuda ... koos maasikatega muidugi.

Kuigi Kairo erksavärvilised maalid on enamasti rõõmsalt lapsemeelsed ja fantaasiarohked, satub sekka ka mõtlikke ja isikliku argielu probleeme kujutavaid töid ("Autoportree makstud arvetega" , "Ootus", "Emme ei saa"). Mis aga Kairo maalide puhul mulle kõige enam sümpatiseerib, on see kirg millega ta loominguprotsessile läheneb. See meditatiivne loomisrõõm ja vajadus maalida kiirgab lõpptulemusena tema töödest välja. Ta maalib läbi iseenda mälestuste, kogemuste ja tunnete, mängib värvide, lõuendi ja detailidega, luues täiesti omanäolise (fantaasia)maailma.

Kairo maailm sobis suvisesse Viljandisse imehästi. Ka sügisesse Viljandisse sobib see imehästi, sest need värviküllased, suurtest ideedest ja üldistustest vabad maalid viivad paradoksaalselt seda enam mõtted elu põhiväärtustele ning lubavad tunda rõõmu väikestest hetkedest. Usun, et iga vaataja tunneb siin midagi enda jaoks ära - mõne tunde, emotsiooni või aistingu, kes teab. Maasikadoos on garanteeritud igal juhul.

Maasikamaaniat on Viljandis võimalik kogeda/ ravida kuni 28. oktoobrini, hoolimata sellest, et samal ajal on ka maaniasse nakatumise oht päris suur. Viimase puhul ei ole aga tegemist õnneks tõsise, vaid pigem meeldiva probleemiga, millega koos on täisväärtuslik elu igati võimalik.

Head kooliaasta algust meile!