Teisipäev, 9. märts 2021

Raul Kelleri külmkapigalerii - kodus ja näitusesaalis

Raul Keller „Ideaalmaaillmad/ Perfect Wordls", 23.02. - 13.03.2021, Draakoni galerii, Tallinn


Kui mulle sügisel oleks keegi helistanud ja kodusele külmkapile (ränd)näitust pakkunud, oleksin sellesse teatud kahtlusega suhtunud. Ei saa ju olla, et professionaalne kunstnik oma loomingu Sulle mõneks ajaks lihtsalt tasuta koju toob ning kureerimiseks vabad käed jätab.

Kunstiringkonnas on selline asi vast usutavam, seda enam kui Raul Kelleri (1973) nimi mängu tuleb, sest temalt võib oodata nii mõndagi.

Kas või seda, et näituse pealkiri juba väikest vimkat sisaldab...

Draakoni galerii näitusel „Ideaalmaaillmad/ Perfect Wordls", oli väljas kolm sarnaste motiividega fotokomplekti, mis sügistalvel/ oktoobrist - jaanuarini inimeste kodudes käest-kätte/ edasi rändasid ja mida kunstnik ise "rändavaks kööginäituseks" nimetas.

Näituse keskme(k)s oli aga reaalne külmik, millel eksponeeriti näituseidee ajendiks olnud ja kunstnikku inspireerinud leitud fotonegatiivide kogu, eelmise sajandi alguskümnenditest, millele keegi tundmatu autor oli ülima põhjalikkusega oma ideaalmaail(l)ma otsingud jäädvustanud (peamiselt kunsti- ja kultuuriajalooraamatutest väljavõtted).

Raul Keller oli neid leidnegatiive suurendanud, töödelnud ning magnetpinnale kleepinud.

Näitusel oli võimalik uudistada ka neid kolme DIY (do it yourself) kompaktseid näitusekomplekte, mille kunstnik inimeste kodudesse rändama saatis. Nende korralikult pakitud (tööriista)kastide sisu tundus põnev ja avastamisrõõmu pakkuv, varustatuna kõige vajalikuga alustades elementaarsetest desifintseerimisvahenditest, erimõõdus valgetest puuvillastest kinnastest, lõpetades magnetalusel fotonegatiivide ja nende detailsemaks vaatamiseks vajaliku luubiga. Kirsiks tordil oli komplektis ka väike patareidega varustatud kõlar, mille abil sai näituseelamusele lisada spetsiaalselt selle projekti jaoks loodud helifooni. Juhend soovitab tajukogemuse avardamiseks kõlar mõneks ajaks isegi külmikusse panna. Tundub põnev!

Ja kunstnik ei pane pahaks isegi seda, kui (isehakanud) kuraator otsustab näituse vääriliseks ülendada ainult ühe pildi. Juhend ütleb, et "pole midagi taunimisväärset ka ainult ühe foto eksponeerimises". Küll aga soovitab ta võtta aega, et töödega enne rahulikult tutvuda.

Jah, see kogemus tundub olevat tõesti huvitav ja piisavalt pikk, et fotodesse/ detailidesse põhjalikumalt süübida, neid üha uuesti avastada, nendega harjuda ja omaks võtta ning piisavalt lühike, et lasta sellel kooslusel mitte iseenesestmõistetavaks muutuda ning ehk isegi väikese kahjutundega edasi loovutada. Kui aga mõni osaleja juhtus vahepeal haigestuma oli lubatud ka näitus tervenemiseni karantiini jätta.

Päris kohustustevaba see kodune näitus siiski polnud. Iga osaleja pidi lisaks oma kureeritud näituse jäädvustamisele tegema komplektis oleva must-valge fotoaparaadiga ühe foto omaenda ideaalmaail(l)mast, millest viimased ka Draakoni galerii näitusel, fotokeemiliselt A4 formaadis paberile töödelduna, nüüd juba Raul Kelleri nägemuse järgi, vaatamiseks välja pandi.

Ka Draakoni galerii külastajat saatis näituseekspositsiooniga tutvumisel kõlaritest tulev helifoon. Ilmselt sama, mis kodudes. Aga paar nädalat hiljem ei suuda ma selle olemust absoluutselt meenutada. Järelikult see ei häirinud, kuid ei tõusnud ka esile, vaid sulandus orgaaniliselt tervikusse. Omaenda ideaalmaailmas läheksin näitusele veelgi, et esmalt märkamata nüansse (taas)avastada ning ka helitaustale ehk rohkem keskenduda. Just privaatse aja ja keskendumisvõimaluse osas olid rändnäitusel osalejad privilegeeritumad.

Peale Draakoni galerii näitust, kunstniku kohta rohkem tausta lugedes, sain aga teada, et Raul Kelleri puhul on tegemist multitalendiga, kes on tegev nii kunsti-, (alternatiiv)muusika-, (raadio)tehnika- kui ka kirjanduseväljal ning kes sageli neid valdkondi oma loomingus ka ühendab. Kelle jaoks raadio või luulekogu kokkupanemine on imelihtne (näiteks tema 2002 aasta Eesti Kunstiakadeemia interaktiivse multimeedia magistrantuuri lõputöö sisaldas skeemide järgi raadio kokkupanemist ning 2020 aasta märtsis ilmunud raamatus "Rio de Janeiro" ehk "Jaanuari jõgi" on kunstnik kokku toonud mitu erinevat kunstimeediumi - tekst, joonistus, heli).

Raul Keller on aluse pannud ka erinevatele muusikarühmitustele ja -üritustele (nt MKDK - Muusika ja Kunsti Dünaamiline Koondis, mis mõnel pool figureerib ka Maaima Kõige Debiilsemad Kutid nime all; raadiokunsti festivali "Radiaator" üks algataja jne).

Kes lisaks raadio- ja helikunstivõngetele, armastab ruumi- ja kohaspetsiifilisi installatsioone. Mille vist kurikuulsamaiks näiteks võiks tuua linnaruumiinstallatsiooni "Tütarlaps kloaagis" (2011/2019), mida minagi paar aastat tagasi EKKMi (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) grupinäitusele "Tiira-taara, tuia-taia..“, vaatama läksin. Mida ma aga näituselt ei leidnud, oli see teos... Minu pärimise peale sain teada, et see Raul Kelleri töö oli samal öösel politsei poolt, vastava väljakutse peale ära viidud... Mis pole ka ime, sest teos, mille jaoks kunstnik on inspiratsiooni saanud ilmselt  ansambel Ruja samanimelisest laulust ("Tütarlaps kloaagis", muusika autor Rein Rannap, sõnad Juhan Viiding, 1972) kujutas vägagi loomutruult muuseumihoone ees olevast kanalisatsiooniluugist väljaküünitavaid  naisterahva määrdunud sõrmi, taustaks nõrgad appihüüded...! Usun, et iga vastutustundlik, kunstiprojektiga mitte kursis olev kodanik, oleks sama teinud - kiirabi või politsei kutsunud. Seda juhtumit kajastas loomulikult ka meedia ning üldsusel oli põhjust kaasaegse kunsti kohta taas mahlakalt oma arvamust avaldada.

See aga ei lase kunstnikel oma loovust õnneks vaigistada ning meie tajukogemused saavad endiselt avarduda.

Raul Kelleri loomingu näitel on see võimaluste diapasoon aga vägagi lai, tuletades meelde, et omaenda ideaalmaail(l)ma võnkeid ja nihkeid on võimalik leida ka kodustes tingimustes. Kui neid tavasagedusest laiemalt kruttida.

Tasub proovida.










Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar