Väljas/Sees on võimaluste tee - Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus Tallinna Linnagaleriis

Väljas/ Sees; Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus, kuraator Corina L. Apostol; 03.05 - 23.05.2021; Tallinna Linnagaleriis

On hea, et ka suure Kevadnäituse saab väiksemateks paladeks jagada ning alustada kompaktsemate, kuid samas ka nädala võrra vähem avatud väljapanekute külastamisega. Kuigi, ideaalis võiksid põhi- ja satelliitnäituste lahtiolekuajad muidugi kattuda.

Tallinna Linnagaleriis on rahvusvahelise (Rumeenia, Ameerika) taustaga kuraator Corina L. Apostol kokku pannud näituse "Väljas/ Sees", mis tegeleb piiridega, kus midagi ei ole kindlat ega iseenesestmõistetavat.

Pea kõik näitusel osalevad kunstnikud kinnitavad näituse teemaga ka isiklikku suhestumist ning teatud ääre- ja piirialadel liikumist. Siin käsitletakse identiteedi, kuulumise, soo(rollide), võimu, kliima, reaalsuse, unenäos või ilmsi, kesk(u)se ja perifeers(sus)e  ja/või  keha(lisuse) küsimusi. Ja imselt ei ole väljas/sees, kuulumise/mittekuulumise tunne võõras ka kuraatorile endale, juba oma kosmopoliitse tausta tõttu.

Jah, seda kõike siin näitusel on, kuid malbelt ja varjatult, viirastuslikult ja riivamisi, "õige" nurga alt vaadates.

Iga näitusetöö galeriis on saanud ka oma "ruumi" - vaatamiseks, keskendumiseks, mõtisklemiseks. Midagi ei soleeri ega domineeri, mis on tagantjärele, tööde sisu ja mahukuse peale mõeldes, lausa ime. Seda tunnet võis tekitada ka näituseruumi valgus, mis mahedalt üle eksponaatide kandus.

Hubase ja maheda valguse toovad näitusesaali laest alla langevad, kauni ja korrapärase mustriga kangapaanid, mis on osa näituseekspositsioonist. Nende pilkuköitvate kangaste autoriks on Austraalias elav Senta Silla, kunstnik Aksel Haagenseni (1993) vanaema, kes sattus võõrsile 8 aastaselt, 1944 aasta sõjapõgenikuna. Austraalias on sündinud ka kunstnik ise, kes aga 8 aastaselt vastupidises suunas, pagulaste järeltulijana Eestisse kolis ning kes peale 20 aastat siin elamist end endiselt väliseestlasena identifitseerib. Aksel Haagenseni sõnul ümbritsesid need pilkupüüdva mustri ja Austraalia loodusmotiividega (linnud, loomad, taimed) kangad teda lapsepõlves pidevalt, kuid alles täiskasvanuna sai ta teada, et need on tema vanaema looming - 1980ndatel kujundatud kangasari - millest tänaseks on kunstniku jaoks saanud tähenduslik emotsionaalne side nii enda kui ka vanaema lapsepõlve- ja kodumaaga. Aksel Haagenseni  installatsioonis "Vanaemale külla" (2020) saavad kokku põhjamaine Marimekko stiil ja Austraalia loodusmotiivid (loen näitusega kaasnevast infobukletist), kuid ka elusaatused, identiteedi ja kuuluvuse küsimused.

Kui väliseestluse puhul on identiteedi, kuulumise ja mittekuulumise küsimus justkui mõistetav, siis mõnevõrra üllatuslikult mõjub väikelinnast Sauelt pärineva noore kunstniku Liis-Marleen Verilaskja (1998) ülestunnistus end Tallinnas tulnukana tundmise kohta. Tema unenägudest inspireeritud installatsioon "Cielle" (2020) hõljub kõrgustes, kus 110 puulõike baasil tehtud graafilist lehte moodustavad õhuliselt voogava terviku, jäädes oma sisult aga vaataja jaoks unenägudele kohaselt tabamatuks.

Huvitava kogumi moodustavad Lilli-Krõõt Repnau (1982) "Feministlikud utoopiad", mis eelkõige köidavad tähelepanu oma sümboliterohkuse ja roosa värvigamma tõttu. Julgen arvata, et sügavamalt mõjuvad need tööd koos tekstidega - Feministeeriumi veebiplatvormil ilmunud põhjalike ja tulevikuühiskonda feministlikust seisukohast mõtestavate esseedega - mille jaoks ja millest inspireerituna need joonistused valminud on. Need kümmekond veebilehel olevat illustratsiooni erinevad aga näituseprintidest oma värvide intensiivsuse poolest ning veebijoonistusi on võimalik ka lähemalt uurida ja detaile näiteks zoomida. Küll aga tuleb just näitusetöödel välja üks korduv kujund - fassaadi meenutav motiiv - mis jätab oma varjude ja paigutustega võimaluse nii erinevateks tõlgendusteks kui ka küsimusteks.

Näituse keskseim teos, seda oma asetuse poolest, on aga Eesti kunstniku Ann Mirjam Vaikla (1990) ja Poola kunstniku Szymon Kula (1994) ühistööna loodud hübriidne installatsioon "(R)evolutsiooni monument", mis suhtleb vaatajaga mitmeti. Kannatlik ning pooltoone jälgiv vaataja näeb siin üheaegselt nii evolutsiooni kui ka revolutsiooni, tajudes samal ajal nii ajalikkust kui ka ajatust, kuid eelkõige suhtelisust. Selles atraktiivses läätstrüki/läätsprint (mida iganes see põnev tehnika täpsemalt tähendab) teoses saavad kokku eelajalooline megaliit ning Lenini monument, mis võtavad vastava kuju sõltuvalt vaataja liikumisest. Ka selle teose autorid tunnetavad seoseid piiride ja äärealadega, tulenevalt siis oma lapsepõlvest Nõukogude järgses ühiskonnas ja/või õpingutest ning erialasest tegevusest mõnel geograafilisel äärealal, nagu näiteks Narvas.

Ühiskondlikku evolutsiooni käsitleb oma näitusetööga "1." ehk "Esimene" ka Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardov (1985). Kahekümnest (20) postkaardist koosneval teosel (mida eksponeeritakse kasepuidust riiulil kuna kask on Eesti kultuuris naiselikkusega seostuv puuliik, loen infobukletist) kujutab kunstnik pioneere ehk teerajajaid ja algatajaid. Kunstnik on siin esile tõstnud naised, kes on Eesti ajalukku läinud oma valdkonna/ametiala esimestena. Näitusevalikus on esindatud ülikooli õppejõud, doktorid, professorid, akadeemikud ja insenerid; esimene nais-autojuht, taksojuht, kombainer ja traktorist; esimene laevakapten, vandeadvokaat, arhitekt, kuid ka raskejõustiklane, olümpiavõitja ja  professionaalne helilooja. Lisaks nende vaatamisele võib külastaja postkaardi oma lemmikuga kaasagi võtta, et neid siis mõnele sõbrale või sugulasele näiteks postitada. Tallinna Tehnikaülikooli doktorikraadiga kunstnik, kes hetkel Kunstiakadeemia bakalaureuseõppes installatsiooni ja skulptuuri õpib, soovib oma postkaardisarjaga võrdsemate võimalustega ühiskonda toetada.

Paremat maailma soovib luua ka New Yorgis resideeruv Eesti kunstnik Jaanika Peerna (1971), kelle performance "Liustike eleegia, Brooklyn" (2020, videodokumentatsioon näitusel 7 minutit), mängib viimase loodusliku jäätükikesega maailmas. Eelmisel sügisel New Yorgis, Brooklyni avalikus ruumis toimunud performance, näitab piltlikult ja selgelt ühiskonda, kus globaalne mure kipub argi- ja pidupäevatoimetuste kõrval kellegi veidraks toimetuseks taanduma, mida on mugav ja turvaline eemalt piidelda. Kui sulava jäätüki ja liustikke asemel ühel hetkel aga ainult igikestev plastik meie pihke täidab, tuleb pilku paraku meil kõigil tõsta.

Orgaanilise mateeriaga tegeleb ka Siiri Jürise (1992) "Orgaaniline mateeria IV", mille erkkollased toonid on lõuendil haaravad. Maali abstraktsed, üksteise sulanduvad värvilaigud võtavad hetkeks (keha)vorme, et siis taas ühtlaseks värvimassiks lahustuda. Ülemineku hetk on habras nagu piiripealne olek ikka.

Kõige salapärasemalt mõjub aga galerii kõige tagumises nurgas asuv aardekirst, millest immitseb valgust ("Laegas", 2021) ja mille asukohtki sümboolne on, kui arvestada selle autorite Evelyn Grzinichi (1974) ja John Grzinichi (1970) igapäevast Moostes ehk Tallinna mõistes Eesti äärealal asumist. Seda kõnekam on fakt, et selles Põlva maakonna väikeses alevikus tegutses ligi 20 aastat rahvusvahelise haardega kunstnikeresidentuur ja nüüdiskunstikeskus MoKS (asutatud 2001) mida kunstnikud Evelyn ja John Grzinich vedasid ning mida nad tegelikult kunagi asutada ei plaaninud. Jättes seepeale näitusel eksponeeritud veimevakka 20 tööaastat valgust, millest kiirgab nüüd millegi uue algus.

Nii et, küsimus väljas või sees on pigem võimaluste tee.

 

Laura Laasik & "Tekk" galeriis Positiiv

Laura Laasik "Tekk", 19.04.- 30.05.2021; Ööpäevaringne aknanäitus (v.a 03.05.-07.05 kui näitust saab vaadata kohapeal); galerii Positiiv (Roo 21a, Tallinn)

Mõni näitus kõnetab kohe. Lihtsalt tead, et tahad seda näha ja planeerid mineku lausa kalendrisse. Nii oli see ka Laura Laasiku (1989) näitusega "Tekk", galeriis Positiiv, mis oli ka oma mahu poolest kultuuripaastust väljujale paras suutäis.

Selle näituse puhul kõnetas mind aga eellugu ehk see, millest noor kunstnik inspiratsiooni sai...

Ajakirja Positiiv kevadnumbris (44/2021 KEVAD/SPRING) avab Hollandis, Minerva kunstiakadeemias õppinud ning Helsingis, Aalto ülikoolis fotograafia magistriõpinguid lõpetav Laura Laasik selle tausta nii: "Idee tekkis, kui lähedane inimene rääkis oma keerulisest lapsepõlvest, mil ta pidi tihti magama talvekasuka või rulli keeratud madratsi all. Lugu jäi mulle nii sügavalt meelde, kuna olukord, mis oli tollel hetkel sellele lapsele reaalsus, poleks kunagi tohtinud olla aktsepteeritav normaalsus."

Ka mulle jäi see lugu näitust tutvustavast infotekstist meelde, ilmselt selle emotsionaalse ja üldinimliku tausta tõttu.

Kunstnikule usaldatud lugu arenes aga edasi justkui väikeseks kultuuriantropoloogiliseks uurimuseks, kui ta interneti jututubade anonüümsetele kasutajatele otsustas esitada küsimuse: "Mida oled kasutanud teki asemel, kui sul pole seda käepärast olnud?".

Saadud vastuseid näitus "Tekk" nüüd omal moel visualiseeribki - neutraalselt, läbi kerge koomika, kuigi, naljast on siin asi kaugel.

Turvalisest vaataja positsioonist tunduvad aga kõik need teki aseained pisut kentsakad ja kõhedad, millest loogiliseim, tavaliseim ja käepäraseim on tõesti vast pealetõmmatud pintsak; lõbusaim aga pehmekarvaline lemmikloom. Kõige ekstreemsem - puulehtedest ja plastikkilest kombineeritud kate, kui sinna juurde veel mõelda seinal väljatoodud kirjeldus: "katsin ennast lehtede ja plastikutükiga. /.../ ellujäämiseks/.../."

Puudust ja hüljatust õhkub neist kõigist. Isegi sõbra sooja andvast selgroost. Need improviseeritud "tekid" tekitavad ebamugavust juba pelgalt pealevaadates. Neis puudub see soojus, sobiv raskus ja heaolutunne, mis vaimusilmas ühe mõnusa teki peale mõeldes üldjuhul ju tekib. Aseaine ja käepärasus seda loomulikult ei eeldagi.

Näitusega suhestumise mõttes suudab ilmselt ka vaataja oma mälusopist mõne erilise või huvitava teki aseaine kogemuse meelde tuletada, mis aga loodetavasti on pigem vabast tahtest, ühekordsest vajadusest või juhusest, mitte aga regulaarsest puudusest tingitud olnud.

Enda kogemusest meenub siinkohal aga üks imeline ööuni koos "sooja andva" sülearvutikotiga, peale diplomitöö kaitsmisele järgnenud sügavat rammestust.

Laura Laasik aga siin esitatud lugudel hinge pugeda ei lase. Välistades selle autorite anonüümsuse ning tööde teadliku vormistusega ühetaoliste stuudio(foto)lavastustena. Tekitades seeläbi distantsi ning võõrandumistunde, võimaldades tajuda neis peituvat huumoritki.

Ometi see näitus puudutab, paneb mõtlema ja tekitab küsimusi.

Sest ma ei tea, kas ja kuidas need lood mõjutasid kogemuste jagajaid päriselt... Olid need lõbusad juhused või pealesunnitud karm reaalsus...või ellujäämisküsimus nagu viitab kiri seinal...

Küllap oli seal kõike, mistõttu panebki niivõrd argise pealkirjaga näitus "Tekk", taaskord teadvustama seda, et ka kõige iseenesestmõistetavamate asjade taga võivad avaneda kõige erinevamad elukogemuste jadad.

Adamson-Ericu ja Egon Schiele juhuslik kohtumine

Adamson-Eric "Kevad" ja "Sügis", Egon Schiele "Kaks kükitavat naist"; Lehvikuga tüdruku kodune külmkapi- ja pop-up galerii.

Lehekuu ja soojemate ilmade saabumise puhul on paslik ka kodust postkaardigaleriid uuendada ning Sirli Raitma EHA loomingulisi peakatteid demonstreerinud väljapanek (mille kohta ilmus mõni aeg tagasi ka nupuke Lehvikuga tüdruk facebooki lehel) kevad-suvisema kollektsiooni vastu välja vahetada, mille eellugu on aga järgmine...

Kaks tundlikku, iseteadlikku ja keerulise elusaatusega kunstigeeniust - eestlane Adamson-Eric (kodanikunimega Erich Carl Hugo Adamson, 1902 - 1968) ja Austria päritolu Egon Schiele (1890 - 1928) - said mõne aasta eest juhuslikult kokku...minu külmkapil. Oma loominguga muidugi.

Jah, ka minul on kombeks külmkapile emotsionaalselt olulisi postkaarte, sõnumeid, tekste ja luuletusi üles panna, millega aeg-ajalt uuesti suhestuda. Et neid siis mõne aja pärast ringi sättida või uute emotsioonidega asendada. See on väikest viisi nagu oma isikliku näituse kureerimine ja võib olla just seetõttu tundus ka Raul Kelleri külmkapigalerii oma rändnäitusega (millest mõned postitused tagasi kirjutasin) kuidagi südamelähedane.

Adamson-Ericu kaks postkaarti "Kevad" ja "Sügis" (1935) olid juba aastaid varem muuseumipoest minu külmikuseinale jõudnud, olles tänaseks justkui püsiekspositsiooni staatuse omandanud, millest pilk harjumuslikult ikka aeg-ajalt üle libiseb. Nagu tollelgi päeval, kui köögis tavapäraseid toimetusi tehes mind aga seejärel väike ehmatus tabas...

Nimelt oli külmikule tekkinud veel üks pilt, mida mina sinna kindlasti ise pannud ei olnud... Ja kunagi varem polnud keegi teine ka sinna midagi lisanud.

Aga siin ta nüüd oli! Adamson-Ericu kahele kaunile naisaktile oli kaaslaseks tekkinud postkaart kahe kükitava naisaktiga, moodustades koos üllatavalt huvitava ja tähelepanuväärse ansambli.

Hm...vaatasin lähemalt. Jah, midagi oli neis töödes nii stiililiselt kui maalilaadilt väga sarnast - nagu aktide taustal oleva maastiku kujutamine mõõdukate, tihedate pintslilöökidega, värvide meisterlik segu(nemine), visandlik ja abstraktne lähenemine loodusele ning kesksel kohal olevate modellide hajevil olek, kes oma alastuses küll loomulikud, kuid samas haprad ja haavatavadki tundusid olevat.

Niisiis, minu külmkapile oli salapäraselt ilmunud Austria päritolu kunstniku Egon Schiele loominguga postkaart Viini Leopoldi muuseumi kollektsiooni kuuluva maaliga "Two Squatting Women" ("Kaks kükitavat naist"; "Hockendes Frauenpaar", 1918).

Ägedast lisandusest üllatunult skaneerisin mõttes läbi selle postkaardi päritolu võimalused, kuni jõudsin üsna ruttu ühe armsa pereliikme hiljutisele (loo sündmused leidsid aset mõned aastad tagasi) Austrias käigule, mis muuhulgas tõepoolest ka põgusat Viini külastust sisaldas, kuid kellega polnud reisimuljeid veel jõudnud vahetadagi. Armas oli aga see, et selle noore inimese reisi eesmärk ei olnud muuseumide külastamine ega kunstimuljete kogumine, vaid lihtsalt sõpradega kokkusaamine, millele aga spontaanselt järgnes Leopoldi muuseumi külastus, mille tulemusena minu külmikuansambel nüüd uue ja sinna imehästi sulanduva meenega täienes. Lisaväärtuseks, nii mulle kui toojale, oli aga Egon Schiele loominguga lähemalt tutvumine.

Nii Adamson-Eric kui ka Egon Schiele pidid elus oma huvide ja tõekspidamiste tõttu palju probleeme ja diskrimineerimist taluma, mis viimase oma tegevuse ja pikantse, et mitte öelda pornograafilise alatooniga loomingu tõttu mõneks ajaks lausa trellide taha viis.

Mitmekülgselt andekas Adamson-Eric (lisaks maalimisele oli ta ka tarbekunsti valdkonnas äärmiselt viljakas ja rahvusvaheliseltki tunnustatud looja) sattus samuti ametlike institutsioonidega vastuollu, mis mõjus tema tervisele niivõrd laastavalt, et 53 aastaselt tuli tal parema kehapoole osalise halvatusega silmitsi seista. Peale mida aga õppis kunstnik ära vasaku käega maalimise(!).

Adamson-Ericu rikkalikku maali- ja tarbekunstiloomingut (maalid, mööbel, ehted, nahkehistöö, tekstiil, portselan jmt) on võimalik vaadata Adamson-Ericu muuseumis Tallinna vanalinnas, Lühikese jala treppide jalamil (Lühike jalg 3), kus vähemalt enne kevadisi koroonapiiranguid olid eksponeeritud ka minu postkaardikollektsiooni kuuluvad küllaltki suuremõõdulised maalid "Kevad" ja "Sügis", olles tegelikult osa triptühhonist/ kolmikmaalist, mida muuseumis siis juba tervikuna imetleda saab.

Egon Schiele, kelle suureks eeskujuks, sõbraks, toetajaks ja mõjutajaks oli ka kunstnik Gustav Klimt (1862 - 1918), suri noorelt. Tema kireva ja loomingust pulbitseva elu lõpetas 28 aastaselt Hispaania gripp, mis aastatel 1918 - 1920 kahetsusväärselt maailmas möllas. See sama haigus oli ainult kolm päeva varem võtnud elu ka tema lapseootel naiselt.

Egon Schiele looming on aga elus. Ka temal on omanimeline muuseum -  Austrias, enda sünnilinnas Tulln'is ning Tšehhi Vabariigis, ema sünnilinnas Český Krumlovis - linnas, kust kunstnik ise oli oma eluajal kohalike elanike pahameele tõttu sunnitud küll peatselt lahkuma, kuna linnaelanikke pahandas 21 aastase noormehe eluviis, sealhulgas teismeliste tüdrukute modellidena kasutamine.

Noorelt lahkunud kunstniku värvikas elu ja intrigeeriv looming on aga aluseks olnud mitmetele filmidele, etendustele, raamatutele ja esseedele. Ning sama hästi võib see olla aluseks ka mõnele toredale kunstiturneele.

Nagu juhuslikud kohtumised ja üllatused võivad inspiratsiooni anda nii mõnelegi loole.