Väljas/Sees on võimaluste tee - Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus Tallinna Linnagaleriis

Väljas/ Sees; Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus, kuraator Corina L. Apostol; 03.05 - 23.05.2021; Tallinna Linnagaleriis

On hea, et ka suure Kevadnäituse saab väiksemateks paladeks jagada ning alustada kompaktsemate, kuid samas ka nädala võrra vähem avatud väljapanekute külastamisega. Kuigi, ideaalis võiksid põhi- ja satelliitnäituste lahtiolekuajad muidugi kattuda.

Tallinna Linnagaleriis on rahvusvahelise (Rumeenia, Ameerika) taustaga kuraator Corina L. Apostol kokku pannud näituse "Väljas/ Sees", mis tegeleb piiridega, kus midagi ei ole kindlat ega iseenesestmõistetavat.

Pea kõik näitusel osalevad kunstnikud kinnitavad näituse teemaga ka isiklikku suhestumist ning teatud ääre- ja piirialadel liikumist. Siin käsitletakse identiteedi, kuulumise, soo(rollide), võimu, kliima, reaalsuse, unenäos või ilmsi, kesk(u)se ja perifeers(sus)e  ja/või  keha(lisuse) küsimusi. Ja imselt ei ole väljas/sees, kuulumise/mittekuulumise tunne võõras ka kuraatorile endale, juba oma kosmopoliitse tausta tõttu.

Jah, seda kõike siin näitusel on, kuid malbelt ja varjatult, viirastuslikult ja riivamisi, "õige" nurga alt vaadates.

Iga näitusetöö galeriis on saanud ka oma "ruumi" - vaatamiseks, keskendumiseks, mõtisklemiseks. Midagi ei soleeri ega domineeri, mis on tagantjärele, tööde sisu ja mahukuse peale mõeldes, lausa ime. Seda tunnet võis tekitada ka näituseruumi valgus, mis mahedalt üle eksponaatide kandus.

Hubase ja maheda valguse toovad näitusesaali laest alla langevad, kauni ja korrapärase mustriga kangapaanid, mis on osa näituseekspositsioonist. Nende pilkuköitvate kangaste autoriks on Austraalias elav Senta Silla, kunstnik Aksel Haagenseni (1993) vanaema, kes sattus võõrsile 8 aastaselt, 1944 aasta sõjapõgenikuna. Austraalias on sündinud ka kunstnik ise, kes aga 8 aastaselt vastupidises suunas, pagulaste järeltulijana Eestisse kolis ning kes peale 20 aastat siin elamist end endiselt väliseestlasena identifitseerib. Aksel Haagenseni sõnul ümbritsesid need pilkupüüdva mustri ja Austraalia loodusmotiividega (linnud, loomad, taimed) kangad teda lapsepõlves pidevalt, kuid alles täiskasvanuna sai ta teada, et need on tema vanaema looming - 1980ndatel kujundatud kangasari - millest tänaseks on kunstniku jaoks saanud tähenduslik emotsionaalne side nii enda kui ka vanaema lapsepõlve- ja kodumaaga. Aksel Haagenseni  installatsioonis "Vanaemale külla" (2020) saavad kokku põhjamaine Marimekko stiil ja Austraalia loodusmotiivid (loen näitusega kaasnevast infobukletist), kuid ka elusaatused, identiteedi ja kuuluvuse küsimused.

Kui väliseestluse puhul on identiteedi, kuulumise ja mittekuulumise küsimus justkui mõistetav, siis mõnevõrra üllatuslikult mõjub väikelinnast Sauelt pärineva noore kunstniku Liis-Marleen Verilaskja (1998) ülestunnistus end Tallinnas tulnukana tundmise kohta. Tema unenägudest inspireeritud installatsioon "Cielle" (2020) hõljub kõrgustes, kus 110 puulõike baasil tehtud graafilist lehte moodustavad õhuliselt voogava terviku, jäädes oma sisult aga vaataja jaoks unenägudele kohaselt tabamatuks.

Huvitava kogumi moodustavad Lilli-Krõõt Repnau (1982) "Feministlikud utoopiad", mis eelkõige köidavad tähelepanu oma sümboliterohkuse ja roosa värvigamma tõttu. Julgen arvata, et sügavamalt mõjuvad need tööd koos tekstidega - Feministeeriumi veebiplatvormil ilmunud põhjalike ja tulevikuühiskonda feministlikust seisukohast mõtestavate esseedega - mille jaoks ja millest inspireerituna need joonistused valminud on. Need kümmekond veebilehel olevat illustratsiooni erinevad aga näituseprintidest oma värvide intensiivsuse poolest ning veebijoonistusi on võimalik ka lähemalt uurida ja detaile näiteks zoomida. Küll aga tuleb just näitusetöödel välja üks korduv kujund - fassaadi meenutav motiiv - mis jätab oma varjude ja paigutustega võimaluse nii erinevateks tõlgendusteks kui ka küsimusteks.

Näituse keskseim teos, seda oma asetuse poolest, on aga Eesti kunstniku Ann Mirjam Vaikla (1990) ja Poola kunstniku Szymon Kula (1994) ühistööna loodud hübriidne installatsioon "(R)evolutsiooni monument", mis suhtleb vaatajaga mitmeti. Kannatlik ning pooltoone jälgiv vaataja näeb siin üheaegselt nii evolutsiooni kui ka revolutsiooni, tajudes samal ajal nii ajalikkust kui ka ajatust, kuid eelkõige suhtelisust. Selles atraktiivses läätstrüki/läätsprint (mida iganes see põnev tehnika täpsemalt tähendab) teoses saavad kokku eelajalooline megaliit ning Lenini monument, mis võtavad vastava kuju sõltuvalt vaataja liikumisest. Ka selle teose autorid tunnetavad seoseid piiride ja äärealadega, tulenevalt siis oma lapsepõlvest Nõukogude järgses ühiskonnas ja/või õpingutest ning erialasest tegevusest mõnel geograafilisel äärealal, nagu näiteks Narvas.

Ühiskondlikku evolutsiooni käsitleb oma näitusetööga "1." ehk "Esimene" ka Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardov (1985). Kahekümnest (20) postkaardist koosneval teosel (mida eksponeeritakse kasepuidust riiulil kuna kask on Eesti kultuuris naiselikkusega seostuv puuliik, loen infobukletist) kujutab kunstnik pioneere ehk teerajajaid ja algatajaid. Kunstnik on siin esile tõstnud naised, kes on Eesti ajalukku läinud oma valdkonna/ametiala esimestena. Näitusevalikus on esindatud ülikooli õppejõud, doktorid, professorid, akadeemikud ja insenerid; esimene nais-autojuht, taksojuht, kombainer ja traktorist; esimene laevakapten, vandeadvokaat, arhitekt, kuid ka raskejõustiklane, olümpiavõitja ja  professionaalne helilooja. Lisaks nende vaatamisele võib külastaja postkaardi oma lemmikuga kaasagi võtta, et neid siis mõnele sõbrale või sugulasele näiteks postitada. Tallinna Tehnikaülikooli doktorikraadiga kunstnik, kes hetkel Kunstiakadeemia bakalaureuseõppes installatsiooni ja skulptuuri õpib, soovib oma postkaardisarjaga võrdsemate võimalustega ühiskonda toetada.

Paremat maailma soovib luua ka New Yorgis resideeruv Eesti kunstnik Jaanika Peerna (1971), kelle performance "Liustike eleegia, Brooklyn" (2020, videodokumentatsioon näitusel 7 minutit), mängib viimase loodusliku jäätükikesega maailmas. Eelmisel sügisel New Yorgis, Brooklyni avalikus ruumis toimunud performance, näitab piltlikult ja selgelt ühiskonda, kus globaalne mure kipub argi- ja pidupäevatoimetuste kõrval kellegi veidraks toimetuseks taanduma, mida on mugav ja turvaline eemalt piidelda. Kui sulava jäätüki ja liustikke asemel ühel hetkel aga ainult igikestev plastik meie pihke täidab, tuleb pilku paraku meil kõigil tõsta.

Orgaanilise mateeriaga tegeleb ka Siiri Jürise (1992) "Orgaaniline mateeria IV", mille erkkollased toonid on lõuendil haaravad. Maali abstraktsed, üksteise sulanduvad värvilaigud võtavad hetkeks (keha)vorme, et siis taas ühtlaseks värvimassiks lahustuda. Ülemineku hetk on habras nagu piiripealne olek ikka.

Kõige salapärasemalt mõjub aga galerii kõige tagumises nurgas asuv aardekirst, millest immitseb valgust ("Laegas", 2021) ja mille asukohtki sümboolne on, kui arvestada selle autorite Evelyn Grzinichi (1974) ja John Grzinichi (1970) igapäevast Moostes ehk Tallinna mõistes Eesti äärealal asumist. Seda kõnekam on fakt, et selles Põlva maakonna väikeses alevikus tegutses ligi 20 aastat rahvusvahelise haardega kunstnikeresidentuur ja nüüdiskunstikeskus MoKS (asutatud 2001) mida kunstnikud Evelyn ja John Grzinich vedasid ning mida nad tegelikult kunagi asutada ei plaaninud. Jättes seepeale näitusel eksponeeritud veimevakka 20 tööaastat valgust, millest kiirgab nüüd millegi uue algus.

Nii et, küsimus väljas või sees on pigem võimaluste tee.