Neljapäev, 3. juuni 2021

Veiko Klemmeri (tuleviku)maastikud?

Veiko Klemmer, "Mida raha eest ei saa"; 18.05.- 05.06.2021; Draakoni galerii


Veiko Klemmeri (1985) näitusel käisin kaks korda. Esimest korda planeeritult ning nädal hiljem spontaanselt, soovides veelkord nende maalide mõjuväljas viibida.

Mind tõmbas nende maalide jõud ja energia ning hoogne müstika - universumi müstika, mida mulle tundus kunstnik siin laia pintslitõmbega maalivat.

Draakoni galeriis olevad Veiko Klemmeri maalid haaravad esmalt juba visuaalselt. Sest nad on mõõtmetelt suured ja väljunud oma raamidest -  lainetena, maastikena, geomeetriliste abstraktsioonidena.

Tema kihilistes maalides on reljeefsust ja tekstuure, erinevaid vorme ja struktuure, mis loovad ühtaegu nii pinget, rahu kui ka vaikust.

Nendelt (mitmevärviliste raamidega) universumi maastikelt leiab kartograafilisi vaateid ja kosmilist hõngu, lõikavaid jooni ja abstraktset hoovust. Kuid nendel puudub inimene...

Võib ju mõelda, et küllap aerovaatest lähemale zoomides leiab ka viimase, kuid ei pruugi. Nagu Veiko Klemmeri teosel "Pühapäev", mida juhtusin nägema aasta alguses Tartu kunsti aastanäitusel „Köielkõndija”, mille kohta kirjutasin toona nii: "Veiko Klemmer kujutab siin sulni pühapäeva ja inimese (aimatava) kohalolu asemel aga ähvardavat ohtu ja õõvastavat tühjust, pannes vaataja tundma ebamugavust ning mõtlema kaasa loole ja inimestele, kelle eksistentsi see mõjutab."

Ka Draakoni galerii maalide puhul on midagi justkui õhus. See pinge ja samas suur rahu, kus enam pole ohtu - on torm ja vaikus.

Pannes mõtlema, et ega's ometi ole siinkujutatu antropotseenijärgne/inimese ajajärgne üks kõiksus...











Veiko Klemmer "Pühapäev"






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar