Näitus, mida ma ignoreerisin - Urmas Lüüs, "Teatavate piiride poorsusest"

Urmas Lüüs, "Teatavate piiride poorsusest", 20.05. - 07.06.2021, Hobusepea galerii, Tallinn

Urmas Lüüsi (1987) Hobusepea galeriis toimunud isikunäitusele jõudsin viimasel päeval ja sedagi ainult tänu mõni päev varem Sirbis ilmunud Kai Lobjakase artiklile "Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine" (04.06.2021) ning ühele instagrammi storyle, mis näituse viimast lahtioleku päeva kuulutas.

Miks siis mitte varem, kuigi näituse reklaam ja teave olid minuni jõudnud ju küll ning ka kunstnikku teadsin juba varasemast ajast, kui vanadest emailnõudest (potid, kannud, tassid jmt) omapäraselt vaimukaid "kõrvade ja sangadega" prosse tegevat ehtekunstnikku, kelle vastutustundliku materjalikasutusega loomingut saab imetleda näiteks Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsioonis ning mida hästivarustatud disaini- ja ehtepoodidest on võimalik (mõistliku hinnaga) endalegi soetada.

Konkreetse näituse puhul aga hirmutas vist pealkiri Teatavate piiride poorsusest, mis kohe teemasse süvenema ei kutsunud, andes samal ajal aga signaali, et elamuse saamiseks on süvenemine eelduseks.

Ka galeriist juhuslikult möödudes poleks ma sinna sisse astunud, sest ka aknast paistev pigem pelutas kui julgustas, kuna sisenedes satub külastaja koheselt seltskonda, mis pehmelt öeldes tundub pentsik - suurtelt rippuvatelt palakatelt jälgivad sisenejat grotesksed, neetide ja tikandite taha varjunud silmapaarid ...

Galerii alumine korrus üllatab aga teisiti.

Ebamäärasest vaimude maailmast satun nüüd tajutavasse reaalsusesse - elutuppa, sahvrisse ja buduaari, kus pühakiri on palvenurgas, pildid seintel, telekas mängib, näputöö ja ajalehed lapitekiga kaetud diivanil ootamas ...

Aga miski siin ei klapi ja on kuidagi nihkes.

Traageldatud taldrikud, kandikusse lõigatud ikoonid,  põletusjälgedega pühakiri, jõuetult rippuv riidepuu, ogaline toolileen, niitidest nõretavad nõud, diivanit toetav kirjandusklassika ja palju muudki kummalist muudab mind valvsaks ja ettevaatlikuks, tekitades tunde, et viibin selles tähendustest laetud paigas tegelikult salaja, vaikselt ja vaatlejana.

Olen justkui tunnistamas müsteeriumi, kus näiline reaalsus on pigem tabamatu sürreaalsus, lõimides unenäoliselt kokku erinevad lood ja ajad ning 83 aastat elu - kunstniku ja tema vanaema elu -  selle, mille Urmas Lüüs peale vanaema lahkumist temast maha jäänud korterist, remondi eelsel tühjendamisel, eest leidis.

Maha jäänud asjade lahkamisel avastas kunstnik aga mõndagi ning selle paremaks tunnetamiseks õppis ära koguni tikkimise, sest ...

"Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.", loen näituse tagamaid selgitavast infotekstist.

Läbi tikandite ja materjalimängude, lõimib Urmas Lüüs erinevad ajalised dimensioonid siin ühtseks tervikuks. Jah, küll läbi moonutava kõverpeegli ja võib olla isegi räigena mõjuvate detailide, millest reaalsuse sõnumid ja kunstniku enda eluseosed läbikumavad, on aegadeülesuse kohalolu aga täiesti tun(neta)tav.

Urmas Lüüs on siia ajakonservi pikkinud detaile ja asju, mille summeeruv üheagsus nihestas mu teadvust nii, et tabasin sel näitusel lisaks elumüstikale ka teatud piiride poorsust.

 Tundes samas siirast tänu, et elu eiras minu ignorantsust.