Annika Haas "Kasvuhooneefekt", 01.07.2021 — 26.09.2021; kasvuhoone ehitajad Elo Liiv ja Uko-Aija Heintalu; Juhan Kuusi Dokfoto Keskus, Telliskivi Loomelinnakus
Kui metsa või maale ei jõua, tasub kindlasti sisse astuda Telliskivis asuvasse Dokfoto Keskusesse. Ning enne galeriisse sisenemist nuusutada kõrval asuvast kasvuhoonest küpsevate tomatite lopsakat lõhna ...
Siseruumides siristavad aga linnud, aeg-ajalt sabistab vihma ja kõuekõminatki on kaugelt kuulda ... Okei, need viimased tulid küll helifoonilt, aga kõik see kokku tekitas kuidagi õdusa oleku ... kuigi ehk ei oleks pidanud? Sest temaatika, mida näitus "Kasvuhooneefekt" lahkab on ju tegelikult tõsine ja ähvardav nagu lähemale jõudev kõuepilv. Vähemalt noorema generatsiooni jaoks on see nii, sest nende käes on järg siin maamunal pikemalt viibida.
Näitusel "Kasvuhooneefekt" kõlabki kümnete noorte hääl, kellel on mure planeedi Maa tuleviku pärast. Selle keskkonna pärast, mida vanem generatsioon on neile pärandamas.
Ja kuna need noored on sündinud globaalsesse maailma, siis näevad nad ka ühiskonda laiemalt ning probleeme terviklikumalt.
Üksnes nende eluajal, viimase 15 -20 aasta jooksul, on keskkonna mõttes toimunud tohutuid muutusi - prügi- ja plastikumäed aina kasvavad, tarbimise tempo ei näi vaibuvat ning inimkond kä(s)itleb loodusresursse oma vajaduste rahuldamiseks ammendamatuna.
Jah, sellest teemast - kliimamuutused, keskkonnareostus, vastutustundetu tarbimine jne. - räägitakse palju, kuid enamasti kipub see igapäevase uudistevoo ja argitegemiste vahele ära kaduma. Eksistentsiaalseteks teemadeks pole aega ja nii on ju mugavam ka ...
Antud näituseprojekti autor, mitmekülgselt tegus (fotograaf/õppejõud/kuraator jne.) Annika Haas, sai idee ja tõuke teemakäsitluseks aga just nooremalt generatsioonilt - oma tütre põlvkonnalt. Nendega suheldes jäi talle silma noorte keskkonnateadlikus, sh teadlikud tarbimisvalikud ning argumenteeritud mure tuleviku pärast.
Nende noorte mõtted moodustavadki nüüd näituse tuuma, mille edastamiseks on Annika Haas kasutanud kõnekaid lahendusi. Fotod ja videod on ülesvõetud linnalähedasel tühermaal, lagunenud ja lipendavate seintega kasvuhoonetes, kus läbivaks materjaliks on kile, mis peale kasuliku otstarbe minetamist on elusorganismidele kahjulikuks muutunud.
Fotod kilesse mässitud hapratest noortest toob silme ette võrdluse abitust linnust ... kes palub abi.
Ja need noored paluvadki abi - et neid märgataks ja nende mõtteid kuulataks. Nad ei tee seda passiivselt-agressiivselt, vaid sümpaatselt-vaoshoitult, läbi iseenda eeskuju.
Need noored on võtnud ja/või leidnud aega süvenemiseks teemasse, mis neile päriselt korda läheb. Annika Haasi tundliku lähenemisega näituseprojekt aitab meie kõigi heaolust hoolivate noorte mõtted ja hääle ühiskonnas kuuldavamaks teha.
Lisaks unistuslikele, pisut nukra alatooniga fotolavastustele on näitusel ka kolm videointervjuud (kogupikkusega ca 30 minutit), mille vaatamiseks ja kuulamiseks tasub võtta aega. Fridays For Future Eesti grupi aktiivsete liikmete Jaanika (23), Tobiase (15) ning Kristina (18) kantseliidivabu mõtteid oli tõeliselt värskendav kuulata.
Nendes videotes jäi kõlama pigem kaine meel kui nooruslik uljus, süüdistuste asemel soov(itus) mõista ning teadmine, et iga üks loeb. Nagu Jaanika intervjuus tabavalt ütleb, ei saada iseenda olulisusest aga sageli aru, olles kahjuri(te)ks omaenda maailmas.
See eluterve ja siiras näitus viskab mõtisklemiseks muuhulgas õhku, samuti Jaanika poolt püstitatud küsimuse, kas mugavus on ikka see mille poole siin elus püüelda tasub ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar