Alexei Gordin, "Kuidas see juhtuda sai?", 05.08. - 29.08.2021; ArtDepoo galerii (Jahu 12), Tallinn; koostöös Kogo galeriiga (Tartu)
"Your exhibition sucks" ehk Su näitus on nõme, ütleb Alexei Gordini (1989) maalil megabrändi staatusesse tõusnud, blaseerunud ilmega popstaar ("Billie", 2021). Mina sellele avaldusele alla ei kirjutaks, sest mind see näitus kõnetas!
Alexei Gordini näituse külastusest on nüüd mõni aeg juba möödas, aga kogemus ei unune. Olin tema üksikuid töid varemgi näinud, kuid parima pildi kunstniku olemusest ja käekirjast saab siiski isikunäitusel. Ka antud juhul moodustasid teosed siin mõnusa terviku, mis konkureerimise asemel üksteist pigem toetasid.
ArtDepoo galerii Jahu tänaval on aga koht, kuhu juhuslikult väga ei satu. Sinna jõudmiseks tuleb natuke vaeva näha. Suletud õuevärav avaneb uksekella peale ning roostekarva metalltrepist ülesronides oledki kohal!
Galeriisse sisenedes satun vastakuti videoekraaniga, kus kunstnik ise, eeskujulikult maski kandes, mulle otsa vaatab. Õnneks ei ole tegemist külastajale sihitud manitsusega, vaid minu tõlgenduse järgi kunstnikupoolse avaldusega - kunstnikku mask ei vangista ega tema sõnumit vaigista.
Küll aga võivad kunstnikku vaigistada hoopis muud asjaolud, nagu Alexei Gordini näitusetöödest selgub.
Vähemalt ühe töö puhul on Alexeid inspireerinud vene luule klassiku, Nobeli preemia laureaadi Jossif Brodski (1940 - 1996) elu ja looming. "Ära lahku oma toast! (Brodsky järgi)" (2021) kujutab käeraudadega radiaatori külge aheldatud (loome)inimest. Ka Brodskit soovis nõukogude ühiskond vaigistada, vangistada ja raamidesse suruda, maailmavaate ning loomingu tõttu ühiskonnast isoleerida.
Alexei Gordini töid vaadates taban end sageli muigamas ja vahel naerugi turtsatamas. Kuigi otseselt naljakat seal ju midagi pole. Küll aga traagikat ja musta huumoriga vürtsitatud koomikat. Näituse nimiteos "Kuidas see juhtuda sai?" (2020), viib vaataja näiteks kurssi kunsti(institutsioonide) poolt fataalseid kehavigastusi saanud isikute "persoonilugudega" - ratastool, pimedaks jäämine, sõrmede kaotamine - juhtides tähelepanu, et isegi kompensatsiooni pole selle eest neist keegi saanud.
Prügikastiveerel kõlab aga loosung, et kunsti tehes rikkaks ei saa...
Kuidas saakski kui kuraatorid on värdjad (bastards) ja publikut pole. Või kui ongi, siis nad ei näe ega saa millestki aru, nagu Alexei maalid seda värvikalt väidavad.
Seda kui raske on kunstnikul oma loomingut esitleda või selle tegemiseks vahendeid hankida teab täna Kogo galerii esindatav kunstnik väga hästi. On ta ju isegi pudeleid korjanud. Seda küll 2013. aastal ja projekti korras, mille tulemusena valmis nii videofilm kui ka näitus ( "Artist collecting bottles: 200 eur", 43 minutit; Youtube's vaadatav). Ja politseigagi on Alexei pidanud kokku puutuma, kui aastaid tagasi üks rahulolematu näitusekülastaja nähtu põhjal politse kutsus!
Niisiis, ainet loominguks kui palju! Eksistentsiaalsed probleemid, kaasaegse kunsti ja kunstniku roll ühiskonnas on ammendamatu valdkond ilmselt igal ajal.
Järjekordse tragikoomilise maali ees naerma turtsatades tajusin järsku selgeid paralleele Alexei Gordini ja Marko Mäetamme (1965) loomingu vahel. Elulised situatsioonid, pildi ja teksti koostoime, sarkasm ja eneseiroonia, terav ja tabav ühiskonnakriitika on see, mis neid minu silmis ühendab. Lisaks ka koomiksilaadne minimalism.
Alexei Gordini sõnul on tema kunstnikukäekirja väga palju satiiri- ja karikatuuriajakirjad mõjutanud. "Pikker", "Krokodil" ning Priit Pärna joonisfilmid olid teismeeas tema lemmikud. Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maaliosakonda astudes polnud ta aga varem ühtegi maali maalinud. Ja EKA juures peabki ta oluliseks just kontseptuaalset, pigem ideest kui vormist lähtuvat, haridust.
Tänaseks juba ka Helsingi Kunstide Ülikoolis magistrikraadi omandanud kunstnik, on Eesti kunstiskeenel aktiivne tegija. Ning ilmselt just seetõttu julgeb ja võib ta valdkonda ning sellega seonduvat ka kriitiliselt lahata.
Ning sellles osas on Alexei Gordini ärksa meele ja terava keelega kunst küll vägagi kõnekas!
Jääb vaid kahetseda, et äsja lõppenud Alexei Gordini, Marko Mäetamme ja Kennet Lekko (1992) ühisnäitust „Kunstiturg, elu ja surm“ Tartu Kogo galeriisse vaatama ei jõudnud ning jääb vaid loota, et kuskil mujal seda ükspäev siiski näha õnnestub.
Publikut ja huvi ju on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar