Bálint Pörneczi, "Figurák" ["Figuurid"], 20.10 - 17.11.2021; Liszti Instituut - Ungari Kultuuri Keskus Tallinn, Piiskopi 2; ( näitus on tehtud koostöös Prantsuse Instituudiga)
Tore on lasta end üllatada. Mõnel "uuel" galeriil näiteks.Ühel hilisemal õhtutunnil Toompeal asuvast Ungari Kultuuri Keskusest juhuslikult mööda jalutades, tõmbas selle peaukse kõrval oleval infotahvlil tähelepanu üks väikeses formaadis foto, mis lähemalt uurides osutus samas majas oleva fotonäituse reklaamiks. Bálint Pörneczi "Figurák" ["Figuurid"], mis veel viimaseid päevi avatud, tundus huvitav. Jätsin meelde, et siis mõnel teisel päeval pisut varasemal kellaajal võimalusel läbi astuda, kuna galerii on tööpäeviti avatud kella viieni.
Budapestis sündinud Bálint Pörneczi (1978) töötas aastaid Ungaris pressifotograafi ja fototoimetajana, mille tulemusena ühel hetkel läbi põles, Prantsusmaale kolis ning mõne aja pärast siis taas vabakutselisena pildistama hakkas.
Ise ta kirjeldas seda protsessi nii: "/.../ tundsin, kuidas ma Budapestis end enam teostada ei suuda. Pildistasin iga päev üht ja sama, teadmises, et mu pildid jõuavad homme koos eilse ajalehega prügikasti. Seepärast võtsin vastu otsuse alustada uut elu Prantsusmaal. Alguses olin lehekandja, seejärel hakkasin tööle ühe kohaliku ajalehe juures. Selle kõrvalt hakkasin aga üha rohkem mobiiltelefoniga pildistama, mis aitas uuesti sisendada fotodes peituvat elurõõmu, mida olin tundnud siis, kui kunagi pildistamisega alustasin."
Niisiis, elab Bálint Pörneczi 2011. aastast alates Prantsusmaal, hetkel Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas Rodezes ning pildistab uudiste asemel inimesi.
Teda köidavad inimesed tänavalt - eriti need, kes oma töö kaudu ennast teostavad. Tema huviorbiiti võib sattuda foori punase tule taga seistes, metrooga sõites, kellassepana, tätoveerijana, juuksurina, poemüüjana, transporditöötajana, kunstnikuna, muusikuna jne. töötades. Märkamisele järgneb väljakutse - saavutada mõne sekundiga valitud persooni usaldus, leida sobiv kaader ning teha võte...
Kuigi nii mõnedki näitusel olevad fotod reedavad siiski pikemat ettevalmistusaega ning vahest ka tutvust.
Näitusel olevate must-valgete portreefotode galerii on lai ja värvikas, kus mehi on rohkem kui naisi. Mitte, et naised nii huvitavad poleks, vaid oma sõnul ei söanda ta neile vastava ettepanekuga sageli lihtsalt läheneda. Ja kuna Bálint Pörneczi teeb ja töötleb oma portreefotosid mobiiltelefoniga, siis võib tänaval tema tõsiseltvõetavusega ju tõesti raskusi tekkida.
Samas on telefonifotodel ka oma eelis, möönab autor - telefoni, mis kõigil taskus, võõristatakse vähem ning ka foto lõpptulemus pole modellidele justkui nii tähtis. Seetõttu on aga portreteeritavad vabamad ning portreed elavamad.
Tallinna näitusel olevad fotod on tehtud alates 2013. aastast, kui professionaalsed fotograafid mobiilifotosid veel väga palju ei teinud. Ja valik on tõesti enamasti maskuliinne, kuid samas mängulinegi. Fotode töötlus/ kujundus/ kadreering jätab küll mulje nagu oleks need "tõsisema" aparatuuri ja kohati ka põhjalikumalt läbimõeldud kompositsiooniga teostatud. Aga see ilmselt selgitabki Bálinti annet - väheste vahenditega teha midagi suurt. Avastada, märgata, jäädvustada ja näidata inimesi, kes teda kõnetavad ning jagada seda emotsiooni, tunnet ja miskit ka teistega. Ja miskit seal kindlasti oli. Eriti kui mõnele portreteeritavale jääda pikemalt silma vaatama. Päriselus inimesi tänaval kohates seda ju ei tee - tundub imelik, kohtlane, ebamugav ja -viisakas. Näitusesaalis on selline teguviis aga pigem soovitav. Ja see vast ongi üks dokumentaalfoto võludest (ja vahel ka valudest) - saada nähtamatult osa paljudest teiste(st) "reaalmaailmadest", koostoimel portreteeritava, fotograafi ja vaatajaga, et end hiljem mõne elukillu võrra rikkamana tunda.
2015. aastal võitis Bálint Pörneczi oma fotoseeriaga "Figuurid" ka Pariisi fotonäituse auhinna "Photo press zoom" ("Salon de la Photo 2015").
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar