Lehvikuga tüdruk

Lehvikuga tüdruk –  mõtteid ja noppeid kunstist, lihtsalt.

Lehvikuga tüdruk kirjutab kunstist. Lihtsalt, ilma võõrsõnade ja koolkondadeta, ilma vastava erihariduse ja väljaõppeta - ja kunstielus tegijana osalemata. Olen kunsti tarbija, vaatleja ja vaataja.

Kirjutan peamiselt sellest, mida igapäevaselt enda ümber näen, tunnen, tajun ja kogen. Sest see puudutab, liigutab ja mõjutab ning tasub ehk sõnastamist, jagamist ja tagasisidestamist, mida kunsti loojad vahest isegi ootavad ja vajavad. 

Kirjutan sellest, kuidas ja mida näeb, tunneb ja mõtleb üks täiesti tavaline kunsti(hariduse)kauge inimene, kes aeg-ajalt satub kunstinäitustele, muuseumidesse  ja kunstisündmustele - kunsti vaatama, nautima või tarbima.

Aga kui sageli, kuhu ja miks ma satun? Mida pean oluliseks, mis jääb sõelale või hinge enne ja pärast näituse või muuseumi külastust? Et nendele küsimustele vastuseid saada, tuli mõte oma käimised ja tundmused  kirja panna - et tekiks omalaadne kunstivaatleja päevik, mille abil on võimalik hiljem oma külastused, mõtted ja tegevused justkui kaardistada.

Aga miks või millest selline blogi(ja) nimi? „Lehvikuga tüdruk“ on Pierre-Auguste Renoir (1841-1919) maal (1881, „Jeune fille a l`eventail“,  tuntud ka kui „Neiu lehvikuga“, „Girl with a Fan“), mis on mulle eluteele kaasa pandud raamatu kaanel. Olin selle Ermitaaži šedöövreid sisaldanud raamatu olemasolu aastakümneteks täielikult unustanud või õigemini polnud seda sellisel kujul kunagi teadvustanudki. Küll aga on kunst mind elu jooksul vaikselt ja pidevalt kõnetanud - olemata selle valdkonnaga erialaselt vähemalgi moel seotud olnud.Taasavastasin selle armsa pühendusega raamatu alles nüüd, mõned aastad tagasi, ühelt pööningult, kuhu ta lapsepõlvekodu kolimistega sattunud oli. Pühendust „Minu saabumise puhul“ lugedes olin üllatunud ja tundsin meeleliigutust. See andis justkui mingid vastused. 

Vaatamata sellele, et ma ei tea, kes olid need armsad, minu jaoks tähendusliku kingituse teinud inimesed (kuna allakirjutanud nimedega isikuid meie peretuttavate ning sugulaste ringis pole), mõtlen ma blogi luues südamest ja tänulikult ka neile.

TÄIENDAV INFO (30.08.2022) : Tuleb tunnistada, et süvendatud kunstihuvi viis mind siiski 2021 aasta sügisest õppima kunstiteadust. Seetõttu on ka blogi sissekanded jäänud harvemaks, tingituna ajanappusest ja/ või vaimu väsimisest, seoses pingelise ja mahuka õppekoormusega. Näitustel püüan käia ja kunsti oma ümber märkan endiselt, kuid selle kogemuse kirjalik mõtestamine on hetkel problemaatiline. Seega, kogun praegu muljeid rohkem endasse ning ideaalis annavad need pagasi tulevasteks sissekanneteks!