Südamega tehtud näitus, efektse kasvuhoonega ...

Annika Haas "Kasvuhooneefekt", 01.07.2021 — 26.09.2021; kasvuhoone ehitajad Elo Liiv ja Uko-Aija Heintalu; Juhan Kuusi Dokfoto Keskus, Telliskivi Loomelinnakus

Kui metsa või maale ei jõua, tasub kindlasti sisse astuda Telliskivis asuvasse Dokfoto Keskusesse. Ning enne galeriisse sisenemist nuusutada kõrval asuvast kasvuhoonest küpsevate tomatite lopsakat lõhna ...

Siseruumides siristavad aga linnud, aeg-ajalt sabistab vihma ja kõuekõminatki on kaugelt kuulda ... Okei, need viimased tulid küll helifoonilt, aga kõik see kokku tekitas kuidagi õdusa oleku ... kuigi ehk ei oleks pidanud? Sest temaatika, mida näitus "Kasvuhooneefekt" lahkab on ju tegelikult tõsine ja ähvardav nagu lähemale jõudev kõuepilv. Vähemalt noorema generatsiooni jaoks on see nii, sest nende käes on järg siin maamunal pikemalt viibida.

Näitusel "Kasvuhooneefekt" kõlabki kümnete noorte hääl, kellel on mure planeedi Maa tuleviku pärast. Selle keskkonna pärast, mida vanem generatsioon on neile pärandamas.

Ja kuna need noored on sündinud globaalsesse maailma, siis näevad nad ka ühiskonda laiemalt ning probleeme terviklikumalt.

Üksnes nende eluajal, viimase 15 -20 aasta jooksul, on keskkonna mõttes toimunud tohutuid muutusi - prügi- ja plastikumäed aina kasvavad, tarbimise tempo ei näi vaibuvat ning inimkond kä(s)itleb loodusresursse oma vajaduste rahuldamiseks ammendamatuna.

Jah, sellest teemast - kliimamuutused, keskkonnareostus, vastutustundetu tarbimine jne. - räägitakse palju, kuid enamasti kipub see igapäevase uudistevoo ja argitegemiste vahele ära kaduma. Eksistentsiaalseteks teemadeks pole aega ja nii on ju mugavam ka ...

Antud näituseprojekti autor, mitmekülgselt tegus (fotograaf/õppejõud/kuraator jne.) Annika Haas, sai idee ja tõuke teemakäsitluseks aga just nooremalt generatsioonilt - oma tütre põlvkonnalt. Nendega suheldes jäi talle silma noorte keskkonnateadlikus, sh teadlikud tarbimisvalikud ning argumenteeritud mure tuleviku pärast.

Nende noorte mõtted moodustavadki nüüd näituse tuuma, mille edastamiseks on Annika Haas kasutanud kõnekaid lahendusi. Fotod ja videod on ülesvõetud linnalähedasel tühermaal, lagunenud ja lipendavate seintega kasvuhoonetes, kus läbivaks materjaliks on kile, mis peale kasuliku otstarbe minetamist on elusorganismidele kahjulikuks muutunud.

Fotod kilesse mässitud hapratest noortest toob silme ette võrdluse abitust linnust ... kes palub abi.

Ja need noored paluvadki abi - et neid märgataks ja nende mõtteid kuulataks. Nad ei tee seda passiivselt-agressiivselt, vaid sümpaatselt-vaoshoitult, läbi iseenda eeskuju.

Need noored on võtnud ja/või leidnud aega süvenemiseks teemasse, mis neile päriselt korda läheb. Annika Haasi tundliku lähenemisega näituseprojekt aitab meie kõigi heaolust hoolivate noorte mõtted ja hääle ühiskonnas kuuldavamaks teha.

Lisaks unistuslikele, pisut nukra alatooniga fotolavastustele on näitusel ka kolm videointervjuud (kogupikkusega ca 30 minutit), mille vaatamiseks ja kuulamiseks tasub võtta aega. Fridays For Future Eesti grupi aktiivsete liikmete Jaanika (23), Tobiase (15) ning Kristina (18) kantseliidivabu mõtteid oli tõeliselt värskendav kuulata.

Nendes videotes jäi kõlama pigem kaine meel kui nooruslik uljus, süüdistuste asemel soov(itus) mõista ning teadmine, et iga üks loeb. Nagu Jaanika intervjuus tabavalt ütleb, ei saada iseenda olulisusest aga sageli aru, olles kahjuri(te)ks omaenda maailmas.

See eluterve ja siiras näitus viskab mõtisklemiseks muuhulgas õhku, samuti Jaanika poolt püstitatud küsimuse, kas mugavus on ikka see mille poole siin elus püüelda tasub ...

Mauri Grossi maalinäitusest Pärnu Kontserdimajas

Mauri Gross,``S U G U V Õ S A 2``, 02.07. - 18.07.2021; Pärnu Kontserdimajas

Mauri Grossi (1969) maalinäituse pärast võib Pärnu sõita küll. Mina sõitsin.

Kujutasin tema majesteetlikke maale Pärnu Kontserdimaja väärikas keskkonnas ette juba enne kohale jõudmist, arvates neid sinna hästi sobivat. Ja mõningate mööndustega see nii ka oli.

Näitus oli eraldi ruumis, kontserdimaja fujaee vasakus tiivas, mis kontserdiõhtutel ilmselt täiendava kohvikusaalina kasutusel on. Sellele vihjasid ruumi keskel olevad linadega kaetud lauad ja toolid, mille otsa õnnestus mul nii mõnelgi korral maale uudistades koperdada. Kuna viibisin ruumis üksi, siis tekitatud kolin õnneks kedagi (peale minu enda) ei seganud. Küll aga segasid need toolid ja lauad pisut Mauri loomingule keskendumist ning mõnel juhul sobiva vaatenurga leidmist ...  Kuna aga tegemist ju polnudki spetsiaalse kunstigaleriiga, siis ei lasknud ma sellistel (pisi)asjadel ennast häirida.

Mauri visuaalselt nauditavad maalid on üldjoontes teostatud klassikalise maalikunsti parimas võtmes, mille all pean silmas läbimõeldud kompositsiooni, filigraanseid pintslitõmbeid, värvide harmooniat, ning teoste üldist fluidumit, mis tõmbavad endasse, tekitades soovi nende seltsis pikemalt aega veeta.

Kui Mauri varasematel isikunäitustel on maalidel ka figuure ja esemeid näha olnud, siis siinolevatel on peategelaseks loodus - lilled, võsa, kasvud, mis omavahel läbipõimunult ja samast pinnasest võrsunult, moodustavad kunstniku tundliku käe läbi imelisi seoseid.

Need tihedalt läbi maalitud, pea täiuslikult viimistletud maalid, mille kõrval leiab vahelduseks ka mõne vabamalt voolava töö ("Rõdu lilled", 2021), viib mõtted tõesti kunstnikule kui Loojale, kellel on vabadus ja võim(e) luua just selline maailm nagu ta ise soovib. Usutavasti on see võime meis kõigis peidus ... kasutades värvi ja pintsli asemel ehk midagi muud.

Selle näituse maalid on valminud vahemikus 2017 - 2021, millest mõni veel värskelt värvilõhnanegi ("Tipphetk", 2021). See aga just teebki kohalolu enam tajutavaks ning meeleliselt nauditavaks.

Üldiselt on Mauri Grossi maalide koloriit pigem tume ja sügav. Pruunikad-punased toonid oma paljudes varjundites tunduvad olevat kunstniku lemmikud. Kuid selle näituse töödes hakkab silma ka sinine, tuues töödesse õhku ja valgust, mis taevasinana lille- ja rohutihnikuist läbi kumab.

Mauri maalib oma motiivid selliselt, et vaatajana on mul võimalik nendega ühele tasandile minna -  vaadata ümbrust läbi võsa ja lillede, peatuda hetkeks orhideedega kaunistatud ukselävel või jätkata maalimotiivi aknast välja vaadates. Ehk siis, Mauri maalid annavad võimaluse nendega koos rändama minna.

Kui eespool mainisin näituse vaatamist segavaid faktoreid, siis samal ajal leidus ruumis ka kunstniku loomingut toetavaid soppe - nurki ja seinu, kuhu Mauri maalid lausa orgaaniliselt sobitusid ("Tuules", 2021, "1 Kasv", 2021, 'Hommage", 2017) ning kus nad kontserdikülastajate rõõmuks võiksid ehk isegi püsiva koha leida.

Lisaks emotsionaalsele ja visuaalsele naudingule, jätab Mauri Gross aga ruumi ka mentaalseks mõtisklemiseks, pealkirjastades oma tööd mitmetähenduslikult ja kavalalt - "Väike suguvõsa", "Pillimehed öös", "Sosista edasi", "Tipphetk", "Hüpnoos", "Hõõgus", "Hingus" "Halastus", "Laagri lilled", "1 Kasv" jne. Ei saa öelda, et ma just alati oleksin nende vastavust tööga tabanud, kuid samas annavad need aimu kunstniku mõtteilmast, tajudes seal harmooniat, huumorit, ilu ja rahu.

Selle ilu ja rahu võtsin Mauri näituselt Pärnu rohelusse endaga kaasa.

Tunnike hiljem, ühes armsas Pärnu õunaaias näitusemuljeid endast veelkord läbi lastes, tundusid kohvikupeenras õitsevad lilled aga kuidagi tuttavad ...