Sirli Raitma, "EHA", kuraator Annika Haas, 28.01. – 25.04.2021, Fotomuuseum
Suure-Jaani limonaaditsehhist Londonisse, Briti Rahvusliku Portreegalerii seinale...Ei, see ei ole ulme, vaid reaalsus. Eha Raitma reaalsus!
Nüüd on aga Eha "tagasi" Eestis. Moel, mida ta ise, ega ilmselt keegi teine poleks isegi oma julgemates unenägudes suutnud uskuda - oma portreenäituse ning rahvusvahelise staarina. Sest kui lahkuda võõrsile mitte just oma esimeses nooruses, peale aastakümneid limonaaditsehhis raamatupidajana ja lihaletis müüjana töötamist, peale kahte insulti ja kehvemapoolse tervisega...siis rahvusvahelise karjääri väljavaated justkui üleliia suured pole.
Enne järjekordseid koroonapiiranguid jõudsin Fotomuuseumi selle aasta menunäitusele "EHA" ka mina. Seda näitust on erinevate meediakanalite vahendusel juba üsna palju ka kajastatud, kuid õigustatult, sest see ilus ja mitmekihiline lugu väärib vaatamist, mõtestamist ja kindlasti ka laiemalt jagamist. Sest see liigutab, paneb mõtlema, haarab kaasa ja loodetavasti ka inspireerib. Just selle üldinimliku tausta tõttu.
Sirli Raitmast (1975) ja Eha Raitmast (1950) sain esimest korda teadlikuks eelmise aasta kevadel fotoajakirja Positiiv (40/2020 Kevad/Spring) vahendusel. Ja loomulikult jäi niivõrd unikaalne ja heas mõttes üllatav tandem kohe ka meelde - eelkõige artiklit saatnud efektse ja ägeda fotoseeria tõttu, millele lisas sügavust ja soojust ema ja tütre isiklik lugu, mis ongi nüüd näituse formaadis Tallinna Fotomuuseumisse jõudnud.
Fotoprojektil "EHA" on mitu kihti ning elamuse saab seda nii ühte kui ka teistpidi vaadates. Sügavuti minnes on emotsioon aga lihtsalt võimsam ja püsivam, pannes vaataja nähtuga hoopis teisel tasandil suhestuma. Oma toredal ja äraspidisel moel on tegu ka põlvkondadevahelise looga, kus põhjuse ja tagajärje seosed peenelt põimuvad.
Kui rõõmsa ja aktiivse loomuga Eha, peale kahte insulti ja leseks jäämist oma Viljandimaal asuvast Suure-Jaani kodust tütarde juurde Inglismaale kolis, tundis ta end seal ühel hetkel üksikuna. Kuna tervis oli kehv (tasakaaluhäired, epilepsia, ühest silmast peaaegu pime), tuttavaid vähe ning keeleoskus napp, diagnoositi tegusa loomuga Ehal depressioon, mida oli vaja juba medikamentidega ravida. Peale mida aga võttis tütar Sirli vastu teadliku otsuse oma emale edaspidi rohkem aega ja tähelepanu pühendada, et tal oleks peale haiguse ja muremõtete ka millelegi muule keskenduda. Käidi koos nii jalutamas, näitustel, külas kui ka poes, kui ühel õnnelikul hetkel saabus fotoprojekti idee...
Kas see idee sai alguse ema uuest, julgest ja õnnestunud juukselõikusest, mille tütar talle ise tegi, poeaknal nähtud toredast kübarast või Sirli ja tema poja, Harvin Alerti, fotograafiahuvist ja -õpingutest, polegi nii tähtis.Tundub, et kõige tähtsam selles loos on märkamine, hoolimine, tahe ja otsus - soov ja tahe midagi muuta. Ja antud juhul jooksid kõik need eelpoolmainitud tegurid lihtsalt õnnelikult kokku, et täiesti loomulikult ja pingevabalt saaks sündida see mille tähenduslikkus sai selgeks alles teel.
Sirli Raitma ise on fotograafiaga tõsisemalt tegelenud alles viimased kümmekond aastat, selles vallas vastavat akadeemilist haridust omamata. Esimesed fotograafiaalased näpunäited sai ta oma pojalt Harvinilt, kes juba põhikoolis fotograafiat õppis ning terve pere selle huviga nakatas. Ka oma esimese fotoaparaadi ostis Sirli poja käest.
Küll on aga Sirli Londonis läbinud mitmeid nimekate fotograafide kursusi ja töötube (Martin Parr, Annie Leibovitz, Graeme Robertson), külastanud kõrgetasemelisi fotonäitusi (mille kättesaadavust Londonis elamine kahtlemata võimaldab), esinenud mitmetel näitustel ning saanud rohkelt tunnustusi.
Tõeline edu on Sirli Raitmat saatnud aga aastast 2019, kui auhindu, parimate hulka valimisi ning äramärkimisi on olnud juba kümneid, millest silmapaistvamad on hetkel ehk Portrait of Britain 2019 võitjaks valimine ning rahvusvahelise advokaadibüroo Taylor Wessingi nimeline Taylor Wessing Photography Prize 2019 parimate hulka jõudmine. Viimasega seoses olid ka kaks tööd sarjast "EHA" Briti Rahvuslikus Portreegaleriis (National Portrait Gallery) grupinäitusel väljas.
Tänu oma töökusele, praktikale, loomulikule talendile ja intuitsioonile on fotograafia kujunenud tänaseks Sirli jaoks põhitööks ja peamiseks elatusallikaks.
Kuid loomulik talent on ka Sirli ema Eha, kes mängulistel ja fantaasiarohketel fotosessioonidel suudab usutavalt välja mängida mistahes karakteri. Stiilselt ja endastmõistetavalt kannab ta välja ka kõige pöörasemad komplektid ja aksessuaarid. Selleks, et peas olev lambikuppel, sukkpüksid, paberkott, lokirullid, lapselapse kleit (mille kaenlaaugust mahub kenasti välja vaatama) jmt ei mõjuks teatraalselt, dramaatiliselt või ülepakutult, peab olema annet. Läbi Eha mõjuvad kõik need peakattekurioosumid ja teisedki rohkem või vähem kiiksuga ümberkehastused ühtaegu nii väärikalt, uhkelt kui ka elegantselt! Selline kohanemis- ja väljendusvõime on imetlusväärne anne, mis vajas õitsemiseks viljakat pinnast, mida ema ja tütre eriline-lähedane suhe, vastastikune usaldus, mõistmine ja koostöö kindlasti ka on.
See puhas rõõm ja loomevabadus, nauding protsessist ja koosolemisest, pingevaba, vaimukas ja tõsikoomiline tulemus mõjub ka vaatajale teraapiliselt. Ega muidu poleks nii mõnedki Eha portreed tänaseks uusi vorme leidnud ning maalitud, joonistatud kui ka tikitud kujul oma elu elama hakanud. Mis näitab kui hästi mõjub inimestele see, kui tehtus on rõõm ja süda sees.
Hooli, armasta, märka ja tee, nii et lusti, naeru ja mängu oleks sees... võiks kokkuvõtlikult kõlada Sirli ja Eha Raitma juhuslikult väljaarendatud, tulemusliku depressiooniravimi retsept. Selle rakendusvõimalusi on õnneks aga palju ning ravitulemused heas mõttes ettearvamatud.
Nagu ka Sirli ja Eha seda ise võisid tõdeda, kui ühel ilusal päeval Briti Rahvuslikus Portreegaleriis oma enda portreede ja töödega silmitsi seisid ning kus ka punased nelgid väärikust leidsid.
