Rahvusvaheline näitus "Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika"; 03.07 -26.07.2020, Tartu Kunstimajas
Kui näituse pealkiri on „Graafika grammatika“, siis eelteadmiseta inimene (nagu mina) võiks arvata, et tegemist on graafika põhiolemuse lahtimõtestamise või millegi taolisega. No et saan ülevaate graafika põhiliikidest, tehnikatest jne. Nii et natuke isegi sundisin ennast sellele näitusele minema, lootes, et saan sealt tõeliselt kompaktse ja lihtsa ülevaate keerulisest graafika maailmast. Aga ei midagi sellist! Läks veel keerulisemaks.
Tartu Kunstimaja teise korruse näitusepind koosneb kolmest ruumist. Esmalt võtab siseneja vastu tihedalt näituseplakateid täispikitud sein, kus osadel lehtedel on näitust tutvustav tekst ning ülejäänud seinapinnal üksikud neoonroosad tähekombinatsioonid moodustamas vähem või rohkem arusaadavaid sõnakatkeid ja/või -jadasid. Samal seinal on ka riiul füüsiliste tähtedega, kus igal tähel on oma lahter. Mõnes lahtris oli rohkem tähti kui teises, mis minu loogika järgi tähendas seda, et osad olid juba riiulilt kasutusse läinud, kuna - ilmselgelt kasutame mõnda tähte rohkem kui teisi. Töö pealkirjaks oli "Tähtede kooslus" ja selle autoriks graafiline disainer
Viktor Gurov (1989), kes elab ja töötab Tallinnas. Külastaja kahjuks ise riiulist tähti võtta ei saanud, sest teos oli klaasiga kaetud. Aga õnneks on seda sorti materjali meil vabalt võimalik kasutada iga päev, kui selleks ainult tahtmist on.
Edasi liikudes haaras tähelepanu üks ...pöial! Jah, väga autentse välimusega inimese pöial, õigemini pool sellest, mis oli ühele postamendile, klaasvitriini vaatamiseks välja pandud.Töö nimeks "Isa sõrmkübar" ja autoriks Prantsusmaal elav ja töötav
Claire Hannicq (1984). Näitusega kaasnevast bukletist loen, et tegemist on hoopis nimetissõrmega ja materjaliks pronks ning selle tööga uurib kunstnik erinevusi isa ja tema enda parema käe nimetissõrme vahel...
Kohe selle kõrval ripub sama autori töö, milleks on laest alla langev tumedavärviline, puuvillane, kohati pleekinud, kangas (300 × 150 cm), mis on eelnevalt kuude viisi päikese käes viibinud ning seejärel laiali laotatult voltide jäljed endas säilitanud. Kangal oli tõesti aimata erinevaid toone. Bukletist loen, et tegemist on elementaarse fotograafiaga...
Samas ruumis oli veel üks postament, millel antud juhul kõrgus savist lehekülgede virn. See oli visuaalselt väga kaunis töö. Autoriks soomlane
Ari Pelkonen (1978) ja töö nimeks "Lehekülgede hukk". Loen, et need savist, pisut looka tõmbunud ja lokitavad leheküljed, purunevad tasapisi teiste lehekülgede raskuste all, mistõttu töö aja jooksul muutub... Huvitav, kas keegi seda muutumist ajas ka jäädvustab? Mina külastajana näen ju ainult ühte hetke. Tegelikult oleks huvitav teada, kuidas see virn algselt välja nägi...Kui ma selle teose loogikast nüüd ikka õigesti aru sain...
Kõrvalruumis oli kardina taga võimalus vaadata 11 minutit kestvat videot. Vaatasin vähem. Ilmselt ei suutnud teemaga väga suhestuda ja seetõttu ka keskenduda.
Samas ruumis oli veel parkettpõrandale maha laotatud, ilmselt graafika tööprotsessis vajalikud, vasktorud ja -plaadid ning trükivärvirullid. Viimased tunnen ära bukleti abil, kus on märgitud, et tegemist on silikoonvormilt võetud trükivärvirullidega. Ühesõnaga siis rulli keeratud ja tardunud olekus värv!? Selle installatsiooni autoriks on Madridis sündinud
Inma Herrera (1986), kes elab ja töötab praegu nii Helsingis kui Madridis.
Küll aga vaatasin ära noore Leedu kunstniku,
Augustas Serapinase (1990), videodokumentatsiooni, mis kestis ca 6 minutit ning mille nimi oli "Jõusaal". See oli päris äge jõusaal, mille algidee sai kunstnik Eesti Kunstiakadeemia Raja tänava skulptuuriresidentuuris viibides, kus tema tähelepanu äratasid kunstiüliõpilaste poolt mahajäetud skulptuurid. Tal tuli mõte neile uus elu anda, kasutades neid hüljatud skulpturaalseid vorme jõusaalis erinevate spordiinstrumentidena. Videos näebki noormeest (autor ise?) rütmika muusika saatel nn ringtreeningut tegemas, kus kangitõstel on raskusteks skulptuursed kipspead, käteringe tegemas savisegamise kettaid/ rattaid ringi ajades, ringi kõndimas väikeses vannis jne. Oletan, et kõik need vahendid seal videos kuuluvad mingil moel ja hetkel skulptorite tööprotsessi. Minu arust oli tegemist andeka ja vaimuka teosega, kuid selle seos graafikaga on mul hetkel veel lahti mõtestamata - vormide korduv- ja taaskasutamine, graafiline disain vmt?
Viimases ruumis haaras kohe tähelepanu üleelusuuruses, tervet seinapinda kattev, misiganestehnikas kujutis soome kelguga sõitvatest lastest. Töö pealkiri ongi "Soome kelk" ja autoriks....jah, tõesti, soomlane
Tatu Tuominen (1975). See pilt põhineb ühel perekonnaalbumi fotol, mis on rastri abil (bukleti järgi) taasloodud. Wikipedia abil saan teada, et rastergraafika on üks arvutigraafika liike, mida antud töö puhul on kombineeritud teistegi tehnikatega. Lõpptulemuseks on aga emotsionaalne ja mõjuv teos, mis lennutab otse lapsepõlve.
Samas ruumis oli veel kaks põnevat tööd, millest üks,
Ann Pajuväli (1990) teos "Soovides pehmeid maandumisi. Armastusega, Ann", koosneb kahest osast - materiaalne osa ehk füüsiline virn erinevaid kangaid/ õhukesi kokkuvolditud poroloonist matte, mida täiendab 4 minutiline video, mis kujutab ekraanil vaikselt möödalibisevaid objekte ja ruumilisi keskkondi, kus teatud intensiivsuse ja sagedusega põrkuvad kollased (tennise)pallid. Nende liikumist oli üpris huvitav jälgida ning samal ajal hakkas see töö minu silmis elavalt suhtlema kõrvalruumis oleva
Lina Nordenströmi installatsiooniga, kus trükimasina rütm ja heli oli justkui sünkroonis videos hüplevate ja põrkuvate pallide liikumisega.
Kolmas töö, viimases ruumis, oli samuti visuaalselt huvitav, kuna kujutas õhus hõljuvaid äratuntavaid objekte, nagu tool ja taburet, fragment trepi käsipuust. Seinale oli kinnitatud samast materjalist radiaatori kujutis/imitatsioon. Objektid olid valged, õhulised ja kerged ning valmistatud paberist! Töö nimeks "Jäljendid" ja autoriks
Riin Maide (1997), kes oli need jäljendid võtnud sügavtrükipaberiga oma korteris ja kortermajast pärinevatelt esemetelt ja pindadelt. Graafikaga seostan siin korduse, vormi ja sügavtrükipaberi kasutamist.
Huvitavaid töid ja materjale oli näitusel veelgi. Pean ütlema, et näituse sisu üllatas mind, kuna nii laia lähenemist graafikale ei osanud oodata. Aga üllatused on toredad ning andsid mulle teadmise, et kunstis on eri valdkondade piirid aina ähmasemad ning üha enam otsitakse uusi külgi, vaatenurki ning väljendusviise, kombineerides omavahel erinevaid tehnikaid, materjale ja muid vahendeid.
Nagu kaasaegse maalikunsti näitusel ei pruugi väljapanekus olla ühtegi klassikalises mõttes maali, vaid ainult kaudselt maalikunstile viitavad esemed, siis tuleb sellegi näituse puhul tõdeda, et graafikale viitavaid vihjeid oli siin kindlasti mitmeid - tuleb osata neid ainult lugeda ja märgata.