reede, 31. juuli 2020

Karl-Erik Talveti Mali maalid Vabaduse galeriis

Karl-Erik Talvet, "Maalid Malist/ Paintings from Mali, 24.07 - 12.08.2020 Vabaduse galerii, Tallinn

Vabaduse galerii on selline galerii, kus minu arust vahetuvad näitused liiga kiiresti. Galerii asukoht, Vabaduse väljakul, on muidugi suurepärane, kuhu ikka üsna sageli satun, kuid nii mõnedki korrad on juhtunud nii, et galeriist juhuslikult möödudes, märkan seal huvipakkuvat näitust ning mõtlen, et tasuks läbi astuda. Kui ma aga kohe, sellel samal hetkel, seda ei tee, siis järgmisel, on näitus juba läbi. Viimati oli see täpselt nii Toomas Reinu maalinäitusega, kes on peamiselt arhitektina tuntud ning minule seostunud eelkõige Rapla KEK-i ikoonilise, kaheksanurkse ja astmelise, kontorihoonega. Ühesõnaga, tema maalinäitust ma ei näinudki, mistõttu olin seekord otsustavam ning astusin kohe galeriisse sisse.

Praegune Vabaduse galerii näitus haakub hästi eelmise, dokumentaalfotograafia teemalise postitusega, kuna ka see väljapanek pretendeerib oma sisult dokumentaalsusele ning väljendab osapoolte taotlusi (ülem)võimule, stabiilsusele ja rahule.

Noor kunstnik, Karl-Erik Talvet (1991), on jäädvustanud Eesti kaitseväelaste eluolu Mali riigis, Aafrikas, kus ta ka ise neli kuud tõlgina kohapeal viibis. Kuna ma Eesti sõjaväelaste tegemistest Malis just üleliia palju ei tea, siis tundus kohapeal teenistuses olnud noore inimese kunstiline lähenemine sellisele teemale huvitav.
Esmalt tutvusin näitust ja kunstniku tutvustava pressiteatega ning seejärel kulgesin ühe töö juurest teise juurde ning püüdsin tunnetada sealset olustikku ja meeleolu, mis õnnestus päris kenasti.

Väljas on suuremad õlimaalid, väiksemad akvarellid, visandid ja joonistused, mis kõik mingil moel dokumenteerivad Mali ja meie sõjaväelaste eluolu ja keskkonda seal - näen fragmente loodusest, loomadest (sisalikud, konn), maastikest, kohalikest elanikest, olmest, tehnikast ja muust. Näen sõjaväelasi puhkehetkel kaarte mängimas, telekat vaatamas, sporti tegemas nt võrkpalli mängimas, tööpostil toimetamas, kohalikega suhtlemas. Näen soomukeid kõrbemaastikul liikumas, helikopterit lendamas.
Mulle tundub, et Karl-Eriku õlimaalid annavad väga hästi edasi sealset valgust, kuigi mul endal sellega otsene kokkupuude puudub. Maal "Patrull Nigeri jõe ääres" on just sellises liivakarva tonaalsuses, kus sõjaväelaste vorm tõepoolest justkui sulandub keskkonda ning elavalt on tunda sealset igapäevast ehk isegi rutiinset õhustikku, kus kohalikud lapsed on patrullivaid sõjaväelasi uudistama tulnud, ilmselt lootes neilt midagi head saada ning vanemad inimesed tagaplaanil rahulikult oma asju toimetavad.

Läbi Karl-ErikTalveti tööde jõuab kübeke Malit siia Eestimaa suvesse küll. Kindlasti vaatab ja mõistab missioonil käinud inimene neid töid hoopis teisiti kui mina, kes ma läbi maalide ja joonistuste arvan ainult natukene tunnetavat sealset rutiini, pinget, tegevusi ja tegevusetust, (õhu)kuumust, kultuuride ja eluviiside erinevust, seotuna  missioonitunde, küsimuste ja võimalike vastuste või vastusteta. 

Igal juhul oli minu jaoks tegemist huvitava ja ohutu vahepalaga ühel mõnusal ja soojal suvepäeval Eestis, kuid arvatavasti ei saa kunstnik seda sama öelda aja kohta, mis ta veetis Malis.













esmaspäev, 27. juuli 2020

Silvia Pärmann - Hobused udus, ehk riigid, mida pole olemas Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses

Silvia Pärmann, "Riigid, mida pole olemas", dokumentaalprojekt, 20.05 - 26.07.2020, Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses


Juhan Kuusi Dokfoto Keskus on üks mõnus koht, kuna alati sinna minnes, võid olla kindel, et leiad sealt killuke teistsugust reaalsust, milles ise elad. Ja see on põnev!

Dokumentaalfotograafid on omamoodi rahutud ja tundlikud hinged, kes märkavad ja jäädvustavad hetki, mille taga on enamasti tohutult palju rohkem, kui see, mis kaadrisse jääb. Ja see teebki dokumentaalfoto huvitavaks. Need hetked, mille taga on lood, millest koosnevad inimeste elud.

Läbi dokumentaalfoto on huvitav näha, kes (milline autor), mida oluliseks peab, kuhu rändab, mis lugu jutustada tahab.

Silvia Pärmann (1979) toob näitusel meieni lood riikidest, mida ei eksisteeri. Nagu oleks riik ja samas ei ole ka, sest rahvusvaheliselt neid tunnustatud ei ole ja riiklikul tasandil iseseisvat otsustusõigust ja - vabadust ka pole. Need riigid koosnevad siis väiksematest rahvuskildudest, kes tunnetavad oma rahvuslikku identiteeti ja iseolemise tahet, aga on teatud põhjustel pidanud leppima elama enamasti oma suurema ja võimsama naabri võimu all. Paljud rahvused on pidanud kannatama vägivalda ja sõda ning oskavad seetõttu hinnata rahu ning võimalust kas või rahulikult oma hommikukohvi juua või kõndida tänaval, ilma et peaks kartma juhuslikku kuulitabamust või pommikildu. Nad on pidanud tegema kompromisse ning oludega kohanema.

Eriliselt jäi meelde foto kalmõkkidest, kes olid oma ajaloolistelt stepiasualadelt, peale II maailmasõda, koostöö eest sakslastega, Siberisse küüditatud ning kes tagasi tulles minetasid oma traditsioonilise eluviisi jurtades, kuid siiski, siiski... Näitusel näeme  fotot kõrgest korrusmajast, mille akna all söövad rohtu hobused...

Või siis Abhaasia eestlaste kodud, kus köögiriiulil ilutseb Putini pilt, meenutamaks, kes maksab arved...

Kohtumiselt fotograafiga, kes kõikides nendes riikides ise kohal käis (kokku 11 riiki) ja seal inimestega ka suhtles, jäi kõlama noot, et vaatamata kõigele (ja vastupidiselt ka ehk meie ootustele) on need inimesed õnnelikud, osates hinnata ja väärtustada väikeseid asju ja hetki elus. Mis siis, et need iseseisvuse väljakuulutanud riigid, on justkui "hobused udus" kui laenata võrdlust Silvia Pärmanni ühelt näitusel eksponeeritud fotolt - kus väljavaade ei ole kõige selgem ja helgem, on see siiski olemas - kas või ainult inimeste südames. Ja vahest piisab ainult sellestki.

Näitusega kaasnes ka raamat ja informatiivne infobuklett, kus saab riikide tausta, sh ka nende geograafilise paiknemise kohta rohkem infot lugeda. Lisaks toimusid näitusel ringkäigud autoriga, kes fotodele ja taustale palju juurde lisas.

Fotograaf on teinud ära põhjaliku uurimistöö ning temaatika sügavus tekitab aukartust. Seda enam imetlen Silvia Pärmanni soovi ja julgust nii mahuka, komplitseeritud ja detailirohke teemaga üldse tegelema hakata. Kuid kindlasti on tunnustamata riikide teema kajastamine vajalik ning läbi dokumentaalfotograafia ja inimeste lugude, on üks võimalus seda teha. Kes näitusel käisid, said teada!








pühapäev, 26. juuli 2020

Tartu rokib 4/4 - Kunst Tartu tänaval ja tänavalt


Kunsti kohtab Tartus igal sammul. Ma ei plaaninud seal eraldi tänavakunsti tuuri teha ja ei teinudki, kuid sellegi poolest kogunes neid muljeid terve postituse jagu ja enamgi veel!

Esimesel Tartu õhtul, peale Kogo galerii külastust, võtsin suuna südalinna poole. Eesmärk oli autovabaduse puiesteed külastada ja kuskil mõnusas kohas õhtueine võtta. Kohe Aparaaditehasest üle tee oli aga Pauluse kirik, mis on väga erilise välimusega ning juba ammu oma arhitektuuri poolest mulle silma jäänud. Teadsin, et tegemist on Eesti mõistes ainulaadse juugendstiilis kirikuga, mis on kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni poolt projekteeritud. Kellaajaliselt oli kirik juba külastajatele suletud, kuid värav oli lahti ning kiriku taga paistis kaunis lilleaed. Seetõttu mõtlesin kiriku ümber väikese tuuri teha. Samal ajal aga avanesid ka kiriku uksed ning teadete tahvlilt lugesin, et tunni aja pärast algab siin orelikontsert. Niisiis, kasutasin juhust, et kirikut ka seestpoolt piiluda. Kummalisel kombel ei teinud ma seal sees ühtegi fotot, mällu on aga sügavalt ja selgelt jäänud altarimaal, mis oli väga lihtne, aga seda mõjusam. Abivalmis kirikutöötaja, kes kontserdipileteid müüs, ütles, et maali autor on soomlane Kuutti Lavonen (1960) ning see pühitseti 2015 aastal, ühel ajal soomlaste abiga taastatud kirikuga. Tegemist on koguni tiibaltariga ning minul õnnestus seda näha avatud olekus. Altarimaali kohta on Pauluse kiriku kodulehel ka põhjalik ülevaade. Soovitan aga seda maali kindlasti oma silmaga vaadata, sest see oli oma kaasaegsuses ja lihtsuses väga võluv.

Edasi kõndides, avastasin täiesti uue vaatenurga Vanemuise teatri väikese maja, samuti juugendstiilis hoonele, mis on kaunilt taastatud. Polnud teatrile lihtsalt varem seda kaudu lähenenud. Läbi pargi, kuhu kunagi varem polnud sattunud, jõudsin Tiigi tänavale, kus avastasin suured seinamaalingud kortermajadel. Ilmselt olin nende kohta varem nupukesi siit ja sealt lugenud, kuid nüüd seisid nad täies hiilguses minu ees. Päris võimsad ja pilkupüüdvad! Miks ka mitte väärindada inimeste elukeskkonda ja nõukogudeaegset hruštsovka-arhitektuuri selliste monumentaalsete maalidega. Ja neid maalitud maju oli päris mitu. Kes on autorid, veel ei tea, aga tasub välja uurida.

Edasi jalutades, sattusid teele kunstnik Okeiko positiivsust ja rahu sisendavad seinamaalid oma mediteerivate tegelastega. Olin neid ka mõned aastad varem samas kohas näinud, aga Okeiko nimi jõudis minu teadvusesse alles sellel aastal, kui ta Tallinnas Fahle galeriis ja Telliskivi Loomelinnakus oma loomingut esitles, rõhutades soovi, tuua läbi oma loomingu maailma rohkem positiivsust ja rõõmu! Vaatasin neid maale ja tegelasi nüüd hoopis teise pilguga!

Autovabaduse puiestee oli tore - mõnusad nautlemise kohad jalakäijatele, palju tegevusi lastele ja peredele. Jõepromenaadil oli aga palju joogi-, kuid mitte nii väga söögikohti, mida otsides juhtusin mööda jalutama nii mitmestki Edward von Lõnguse tööst, mida hetkel ka Tallinna Biennaali raames tema isikunäitusel näha saab, nagu näiteks kollaaž Konstantin Pätsist. Lisaks jäi silma veel mitmeid minu jaoks tundmatu käekirjaga kunstnike tänavaloomingut.

Niisiis, söögikoha leidsin alles Rüütli tänaval vanalinnas, kus samal ajal käis juba elav neljapäevaõhtune (peo)melu ja õhtu nautijaid lõbustas tänaval elav muusika - rokiklassikat mängiv saksofonimängija, kes meeleolu tekitamiseks oli oma pillile lausa värvilised tulukesed helkima pannud.

Ilm oli suurepärane ning enamus söögikohti oli loonud võimalused söögi ja joogi nautimiseks vabas õhus. Seda võimalust kasutasin ka mina. Osalesin ka topsiringluses ning oma suureks üllatuseks sain tagastatud joogitopsi eest tagasi ...Tartu Ülikooli kujutisega euromündi! Siin on ikka kõik väga Tartu keskne, isegi raha!

Ka hilisõhtusel jalutuskäigul ööbimiskohta kohtusin ühe suure monumentaalmaaliga Riia mäel(?) asuva maja seinal, mis reklaamis Tartu Linnamuuseumis, rohkem kui aasta tagasi lõppenud näitust "Rõõm purustab mure". Kunstiühingu "Pallas" kogu". Kuna aga sõnum on universaalne ja igale ajale sobiv, siis hetkelisele segadusele vaatamata, võib võtta seda kui osa elu väärindavast keskkonnast. Lisaks saan teada, et seinal on kujutatud Eduard Rüga (1903 - 1997) maali "Lõikuskuul", mille ta maalis 1975 aastal. Niisiis, sumedasse suveõhtusse igati sobiv teos.

Järgmisel hommikul oli minu hommikusöögi vaateks Aparaaditehase hoovis taas suur seinamaal, mida julgen arvata Regina-Mareta Soonseina loominguks. Või siis vähemalt tema laadis tööks. Sellised triibulised ja väänlevad, sebramustrilised figuurid ja kujundid. Suur ja värviline, mis samas sujuvalt hoovi sulandus.

Tartu kunstiteemalise postituse lõpetuseks pean veel mainima ühte toredat kunstipoodi nimega tARTu, mis asub samuti Aparaaditehases, Kastani tänaval, kus saab näha ja osta peamiselt just Tartuga seonduvat kunsti! Poodi sisenedes tunnetasin kohe mõnusat atmosfääri ja minu pilku haaras üks pooleldi laua all olev käpuli kuju... Selle Kiwa teose võib soovija endale loomulikult kaasa osta. Kuna uudistamist oli selles maast laeni kunsti täis poes palju, siis viibisin seal üsna pikalt. Kitsukesest keerdtrepist üles ronides sain veel osa Kalli Kalde (1967) maalide ja graafika väikesest näitusmüügist "Kosmos on kõigile avatud".

Oma Tartu seeria lõpetuseks tuleb tõdeda et ka Tartu on kõigile avatud ning lisaks Aparaaditehases samal ajal toimunud folkrokifestivalile, võib sarnast vibe'i ja meeleolu tunnetada Tartus ka mujal.

Tartu tõesti rokib ja üllatab ning tore on kõik see pakutav, endaga sobivas vormis, kaasa võtta, et neid muljeid ja emotsioone siis kunagi hiljem taaskord avada.















Tartu rokib 3/4 - Tartu Kunstimaja 2 - Margus Loki sinised fantaasiad


Margus Lokk, "Sinist joont ületades"    03.07.- 26.07.2020 Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis


Graafika grammatika näituselt liikusin edasi samas kompleksis asuvasse, kuid läbi õue ligipääsetavasse Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriisse, kus oli üleval minu jaoks täiesti tundmatu kunstniku Margus Loki (1979), isikunäitus.

Monumentaalgalerii on kõrge lae ja suurte akendega, loomuliku valgusega avar ruum. Võibolla see lagi ei olnudki nii kõrge ja ruum avar, aga sellise mulje ta kuidagi jättis. Tumehallidel seintel olid väljas küllaltki suuremõõtmelised ja jõulised maalid - monumentaalgaleriisse hästi sobivad. Neil oli ruumi ja õhku end esitleda, seda enam, et kokku oli näitusel ainult neli maali -  igal ühel oma aktsent ja teema sinise värviga, nagu näituse pealkirjaski mainitud.

Kõige enam köitis tähelepanu kohe otsaseinast vastu vaatav, sõbraliku olemise, kuid veidi salapärase, samas muheda muige ja eemaloleva pilguga, mõtliku olekuga isikut kujutav maal. Kas see võiks olla autor ise oma tööde keskel mõtisklemas? Töö mõjususele aitas ilmselt kaasa ka valguse mäng põrandal, mis maaliga ühte mõõtu varje ja valguse kujutisi moodustas. Või siis need hele-helesinised silmad...? Näitusetööde taustaks kõlas ka mahe muusika, mis aitas meeleolu luua ning ennast galeriis mõnusalt tunda. Kuigi maalide temaatika just kõige rahulikum ja rahustavam ei olnud - pigem on need ärevad ja ohtlikudki. Kui lähemalt vaatama hakata, siis tekivad küsimused nagu, mida ja kuhu sealt torudest voolab;  kes ja milliste deemonitega võitleb maalil, kus sinine, vaimu- või vampiirilaadne koletis, on kohe valmis oma hambaid noore neiu käsivarde sisse lööma...Mida need maalid ütlevad ja üldistavad? Et kusagil taustal ohustavad meid pidevalt tumedad jõud, mille olemasolu ei tasuks unustada, valvsust kaotada? Nendele küsimustele vastuseid pole ning teises otsaseinas olev abstraktne maal võtab pinged osaliselt maha, vähemalt hägustab need. Mulle samas tundub, et kogu väljapanek ja mina ise, oleme selle salapäraselt vaatava kuju pilgu all, kes mind hüpnotiseerivalt endasse haaras ning kuni väljumiseni endas hoidis.

Näituselt lahkudes valdas mind meeldiv vabaduse tunne, samas huvi kunstniku tausta kohta natuke rohkem teada saada.

Niisiis hiljem, nagu ikka guugeldades, sain teada, et ka Margus Lokk on Tartu päritolu kunstnik, olles lõpetanud Tartu Ülikooli maaliosakonna, nagu ka eelmiste Tartu seeriate noored naiskunstnikud Anastasia Lemberg-Lvova ja Mirjam Hinn. Lisaks õli- ja akrüülmaalile meeldib Margus Lokile ka pliiatsiga romantilisi Tartu linnavaateid joonistada, mida siis huvilistel ka võimalik osta on. Millist kunstniku stiili eelistada  sõltub juba igaühe maitsest ja võimalustest. Küll aga on pliiatsijoonistuste ja Tartu kunstimajas eksponeeritud näitusemaalide taga ühte ja sama autorit raske aimata, sest temaatika ja tehnika on radikaalselt erinevad.

Minul oli hea meel esmalt just kunstniku näituseloominguga tuttavaks saada ning  selle pinnalt edaspidigi ehk tema töid märgata.









laupäev, 25. juuli 2020

Tartu rokib 3/4 - Tartu Kunstimaja 1 - Graafika grammatika Tartu Kunstimajas

Rahvusvaheline näitus "Sarnasus kontakti kaudu. Graafika grammatika"; 03.07 -26.07.2020, Tartu Kunstimajas

Kui näituse pealkiri on „Graafika grammatika“, siis eelteadmiseta inimene (nagu mina) võiks arvata, et tegemist on graafika põhiolemuse lahtimõtestamise või millegi taolisega. No et saan ülevaate graafika põhiliikidest, tehnikatest jne. Nii et natuke isegi sundisin ennast sellele näitusele minema, lootes, et saan sealt tõeliselt kompaktse ja lihtsa ülevaate keerulisest graafika maailmast. Aga ei midagi sellist! Läks veel keerulisemaks.

Tartu Kunstimaja teise korruse näitusepind koosneb kolmest ruumist. Esmalt võtab siseneja vastu tihedalt näituseplakateid täispikitud sein, kus osadel lehtedel on näitust tutvustav tekst ning ülejäänud seinapinnal üksikud neoonroosad  tähekombinatsioonid moodustamas vähem või rohkem arusaadavaid sõnakatkeid ja/või -jadasid. Samal seinal on ka riiul füüsiliste tähtedega, kus igal tähel on oma lahter. Mõnes lahtris oli rohkem tähti kui teises, mis minu loogika järgi tähendas seda, et osad olid juba riiulilt kasutusse läinud, kuna - ilmselgelt kasutame mõnda tähte rohkem kui teisi. Töö pealkirjaks oli "Tähtede kooslus" ja selle autoriks graafiline disainer Viktor Gurov (1989), kes elab ja töötab Tallinnas. Külastaja kahjuks ise riiulist tähti võtta ei saanud, sest teos oli klaasiga kaetud. Aga õnneks on seda sorti materjali meil vabalt võimalik kasutada iga päev, kui selleks ainult tahtmist on.

Edasi liikudes haaras tähelepanu üks ...pöial! Jah, väga autentse välimusega inimese pöial, õigemini pool sellest, mis oli ühele postamendile, klaasvitriini vaatamiseks välja pandud.Töö nimeks "Isa sõrmkübar" ja autoriks Prantsusmaal elav ja töötav Claire Hannicq (1984). Näitusega kaasnevast bukletist loen, et tegemist on hoopis nimetissõrmega ja materjaliks pronks ning selle tööga uurib kunstnik erinevusi isa ja tema enda parema käe nimetissõrme vahel...
Kohe selle kõrval ripub sama autori töö, milleks on laest alla langev tumedavärviline, puuvillane, kohati pleekinud, kangas (300 × 150 cm), mis on eelnevalt kuude viisi päikese käes viibinud ning seejärel laiali laotatult voltide jäljed endas säilitanud. Kangal oli tõesti aimata erinevaid toone. Bukletist loen, et tegemist on elementaarse fotograafiaga...

Samas ruumis oli veel üks postament, millel antud juhul kõrgus savist lehekülgede virn. See oli visuaalselt väga kaunis töö. Autoriks soomlane Ari Pelkonen (1978) ja töö nimeks "Lehekülgede hukk".  Loen, et need savist, pisut looka tõmbunud ja lokitavad leheküljed, purunevad tasapisi teiste lehekülgede raskuste all, mistõttu töö aja jooksul muutub... Huvitav, kas keegi seda muutumist ajas ka jäädvustab? Mina külastajana näen ju ainult ühte hetke. Tegelikult oleks huvitav teada, kuidas see virn algselt välja nägi...Kui ma selle teose loogikast nüüd ikka õigesti aru sain...

Kõrvalruumis oli kardina taga võimalus vaadata 11 minutit kestvat videot.  Vaatasin vähem. Ilmselt ei suutnud teemaga väga suhestuda ja seetõttu ka keskenduda.

Samas ruumis oli veel parkettpõrandale maha laotatud, ilmselt graafika tööprotsessis vajalikud, vasktorud ja -plaadid ning trükivärvirullid. Viimased tunnen ära bukleti abil, kus on märgitud, et tegemist on silikoonvormilt võetud trükivärvirullidega. Ühesõnaga siis rulli keeratud ja tardunud olekus värv!? Selle installatsiooni autoriks on Madridis sündinud Inma Herrera (1986), kes elab ja  töötab praegu nii Helsingis kui Madridis.

Küll aga vaatasin ära  noore Leedu kunstniku, Augustas Serapinase (1990),  videodokumentatsiooni, mis kestis ca 6 minutit ning mille nimi oli "Jõusaal". See oli päris äge jõusaal, mille algidee sai kunstnik Eesti Kunstiakadeemia Raja tänava skulptuuriresidentuuris viibides, kus tema tähelepanu äratasid kunstiüliõpilaste poolt mahajäetud skulptuurid. Tal tuli mõte  neile uus elu anda, kasutades neid hüljatud  skulpturaalseid vorme jõusaalis erinevate spordiinstrumentidena. Videos näebki noormeest (autor ise?) rütmika muusika saatel nn ringtreeningut tegemas, kus kangitõstel on raskusteks skulptuursed kipspead, käteringe tegemas savisegamise kettaid/ rattaid  ringi ajades, ringi kõndimas väikeses vannis jne.  Oletan, et kõik need vahendid seal videos kuuluvad mingil moel ja hetkel skulptorite tööprotsessi. Minu arust oli tegemist  andeka ja vaimuka teosega, kuid selle seos graafikaga on mul hetkel veel lahti mõtestamata - vormide korduv- ja taaskasutamine, graafiline disain vmt?

Viimases ruumis haaras kohe tähelepanu üleelusuuruses, tervet seinapinda kattev, misiganestehnikas kujutis soome kelguga sõitvatest lastest. Töö pealkiri ongi "Soome kelk" ja autoriks....jah, tõesti, soomlane Tatu Tuominen (1975). See pilt põhineb ühel perekonnaalbumi fotol, mis on rastri abil (bukleti järgi) taasloodud. Wikipedia abil saan teada, et rastergraafika on üks arvutigraafika liike, mida antud töö puhul on kombineeritud teistegi tehnikatega. Lõpptulemuseks on aga emotsionaalne ja mõjuv teos, mis lennutab otse lapsepõlve.

Samas ruumis oli veel kaks põnevat tööd, millest üks, Ann Pajuväli (1990) teos "Soovides pehmeid maandumisi. Armastusega, Ann", koosneb kahest osast - materiaalne osa ehk füüsiline virn erinevaid kangaid/ õhukesi kokkuvolditud poroloonist matte, mida täiendab 4 minutiline video, mis kujutab ekraanil vaikselt möödalibisevaid objekte ja ruumilisi keskkondi, kus teatud intensiivsuse ja sagedusega põrkuvad kollased (tennise)pallid. Nende liikumist oli üpris huvitav jälgida ning samal ajal hakkas see töö minu silmis elavalt suhtlema kõrvalruumis oleva Lina Nordenströmi installatsiooniga, kus trükimasina rütm ja heli oli justkui sünkroonis videos hüplevate ja põrkuvate pallide liikumisega.

Kolmas töö, viimases ruumis, oli samuti visuaalselt huvitav, kuna kujutas õhus hõljuvaid äratuntavaid objekte, nagu tool ja taburet, fragment trepi käsipuust. Seinale oli kinnitatud samast materjalist radiaatori kujutis/imitatsioon. Objektid olid valged, õhulised ja kerged ning valmistatud paberist! Töö nimeks "Jäljendid" ja autoriks Riin Maide (1997), kes oli need jäljendid võtnud sügavtrükipaberiga oma korteris ja kortermajast pärinevatelt esemetelt ja pindadelt. Graafikaga seostan siin korduse, vormi ja sügavtrükipaberi kasutamist.

Huvitavaid töid ja materjale oli näitusel veelgi. Pean ütlema, et näituse sisu üllatas mind, kuna nii laia lähenemist graafikale ei osanud oodata. Aga üllatused on toredad ning andsid mulle teadmise, et kunstis on eri valdkondade piirid aina ähmasemad ning üha enam otsitakse uusi külgi, vaatenurki ning väljendusviise, kombineerides omavahel erinevaid tehnikaid, materjale ja muid vahendeid.

Nagu kaasaegse maalikunsti näitusel ei pruugi väljapanekus olla ühtegi klassikalises mõttes maali, vaid ainult kaudselt maalikunstile viitavad esemed, siis tuleb sellegi näituse puhul tõdeda, et graafikale viitavaid vihjeid oli siin kindlasti mitmeid - tuleb osata neid ainult lugeda ja märgata.










neljapäev, 23. juuli 2020

Tartu rokib 2/4 - Usaldus Tartu moodi; Art&Tonic galerii ja Mirjam Hinn

Mirjam Hinn. Õhust, valgusest ja muust. 16.07 - 08.08.2020 ; Art&Tonic galeriis, Tartus


Seekordse Tartus käigu plaanis oli ka teise, vaevu aasta tegutsenud kunstigalerii Art&Tonic külastamine. Eelnevalt teadsin, et tegemist on peamiselt noori kunstnikke esindava galeriiga, mida veab kunstientusiast Reigo Kuivjõgi, kes enne galeristi karjääri ongi muu hulgas just noorte kunsti oksjonite korraldamisega silma jäänud. Teadsin ja nägin, et selle galerii kunstnikud olid esindatud nii Kunstihoone Kevadnäitusel kui ka Tallinna Biennaali Kunstipäeval Vabaduse väljakul. Niisiis, soovisin külastada galeriid ennast,  teadmata isegi, mis näitus seal hetkel üleval on.

Guugeldades selgus, et galerii asub Aparaaditehase ja minu majutuskoha vahetus naabruses, Kastani tänaval. Sinna jõudmine nõudis küll teetööde ja erinevate töökodade vahel laveerimist ning orienteerumist, kuid reklaamviitade abiga ma kohale igatahes jõudsin.

Avatud uksest rõõmsalt sisse astudes leidsin eest avara galeriiruumi... ja täieliku vaikuse. Ainult mina ja maalid! Vaatan ringi, kohanen, keskendun... ja asun siis väljapanekut lähemalt uurima.

Selgus, et hetkel on galeriis üleval noore, kuid juba laiemaltki tuntust ja preemiaid saanud,Tartu Ülikooli maaliteaduskonna taustaga kunstniku, Mirjam Hinni (1990) tööde näitus, mis oli alles eelmisel õhtul avatud ja keda Art&Tonic galerii ka esindab.

Mirjami töid olin varem siin ja seal põgusalt näinud ja märganud. Sellised helged, värvilised, abstraktsed ja õhulised. Nüüd oli mul võimalus neid maale lähemalt, pikemalt ja põhjalikumalt vaadata. Märkasin kohe, et vähemalt osad neist olid maalitud väga õhukesele, läbipaistvale ja läbikumavale lõuendile. Tavaliselt tundub lõuend olema tihkem ja jämedakoelisem. Ilmselt just sellisel lõuendil on oma osa õhulise ja hõljuva lõpptulemuse saamisel, mille kunstniku puudutus alles isikupäraseks, lummavaks ja salapäraseks maailmaks loob.

Esimeses näituseruumis olid pisut tumedamas tonaalsuses tööd. Seda muljet võis süvendada ka ühe maali taustaks olev, üleni tumesiniseks värvitud sein, vastukaaluks teiste tööde valgele taustale. Mirjam Hinni maalidel põimuvad ja kattuvad omavahel erinevad värvid ja kujundid, mis - looklevad, voolavad, hõljuvad,  või siis - katkevad, piirnevad, lõikuvad. Töödes on õhku, valgust ja muud...nagu näituse pealkirjaski lubatud.

Mina aga olen galeriis endiselt üksi! Kulgen ühe töö juurest teise juurde, klõpsan tulegi järgmises näitusesaalis ise põlema ning tunne on natuke sürreaalne, samas kummaliselt mõnus. Ja äkki adun, et tegemist on usaldusega... Jah, võimalik, et kuskil jälgib mind kaamera, kuid selle nähtavat kohaolu ma ei märka ega taju. Tajun aga tõesti usaldust ja tänulikkust selle suhtes enda sees. Varasemast vist nii privaatset näitusekogemust kohe meelde ei tulegi, kuna mõni inimhing kuskil tajutavas läheduses tavaliselt ikka viibinud on, kas siis galeriitöötaja või külastaja näol.

Päris lõpuni see siiski nii ei jäänud, sest mõne aja pärast saabus kohale galerist, kes nii käesoleva näituse, kui ka galerii muu tegevuse ja plaanide kohta lahkelt infot jagas. Reigo Kuivjõe sõnul on aina enam inimesi leidmas tee nende galeriisse, noorte kunstnike tööd leidmas koha meie kodudes, kollektsioonides ja ka muuseumide kogudes.

Taas ühe meeldejääva galeriikülastuse lõpetamisel, avaldasin galeristile veelkord tänu usalduse eest, sest arvatavasti poleks minu külastuse muljed pooltki nii meeldivaks kujunenud, kui oleksin eest leidnud suletud ukse, sildiga "olen kohe tagasi" või midagi taolist. Õnneks läks teisiti ning avatus ja usaldus jäävadki minu jaoks iseloomustama seda - noori ja kunsti toonikuna väärtustavat galeriid! 


Art&Tonic galerii järel võtsin suuna Tartu Kunstimajja, kus Graafika grammatika ja Margus Loki näitused lähiajal järgmise blogipostituse teemaks loodetavasti saavad. Tartu seeria lõpetuseks aga ei saa mööda tänavakunstist, mida Tartu tänavapildis tõesti igal hetkel kohata võib ning mõne sõnaga tulevikupostituses jäädvustamist väärib.










teisipäev, 21. juuli 2020

Tartu rokib 1/4 - Anastasia Lemberg-Lvova Kogo galeriis, Tartus


Anastasia Lemberg-Lvova, Avatud Stuudio 08.07-01.08.2020; Kogo galeriis

Kui ma esimest korda Tartu Aparaaditehases asuvasse Kogo galeriisse jõudsin, olid festivali "FOLK ROKIB TARTUS" heliproovid juba alanud. Ja seetõttu õnnestus mul soovitud galerii vaevu üles leida, kuna see asus ... suure festivalilava taga, peaaegu!

On väga mõnus astuda galeriisse, kui tunned, et oled oodatud ning kunstnik võtab suhtlemises initsiatiivi kohe enda peale, asudes õhinal tutvustama, mida ja miks ta teeb. Saan aru, et antud näituseprojekti puhul see nii ka mõeldud oligi. Väga põhjalikult ma galerii külastuseks eeltööd teinud ei olnud, kuid nii palju teadsin, et tegemist on nn avatud ateljeega, kus kunstnik valmistub augustikuus, Tallinna Vabaduse galeriis, toimuvaks näituseks. Kes on täpsemalt see kunstnik, mida  ja  kuidas ta maalib, polnud mul aga aimugi, sest kunstniku nimi ei öelnud mulle midagi.
Niisiis võttis mind galeriisse astudes vastu naeratav ja särasilmne, kena, noor, energiline neiu - pintsel käes,  näpud ja seelik pisut värvised.  Saanud teada, et ma käimasoleva projektiga väga kursis pole ning selles galeriis üldse esimest korda, võttis ta mu piltlikult öeldes käe kõrvale ning juhatas läbi oma loo ja tööde kuni galerii tutvustamiseni välja.
Sain teada, et lisaks maalimisele on noor kunstnik ka ühiskondlikult väga tegus ning lisaks Tartu Ülikooli maaliõpingutele,  kuulanud seal ka Riigiteaduste ja teisigi huvitavaid loenguid, mille tulemused kajastuvad nüüd ka tema loomingus.

Anastasia Lemberg-Lvova (1992) on Moskvast pärit, kuid tänaseks juba 15 aastat Eestis elanud.  Tema eesti keel oli väga sorav, loomulik ja ladus. Tallinnas avatava näituse tööd, mille juures kunstnik praegu töötab, on kaudselt alguse saanud Itaaliast, Trieste Contemporanea galeriist. Nemad küsisid kohalike elanike käest arvamust ühe mahajäetud linnaosa -  vana sadama  - tulevikuvisiooni osas. Eesmärk oli anda linnakodanikele võimalus tunnetada oma jõudu muuta asju! Tulemuseks oli Kultuurisadama idee ( Harbour for Cultures), mille protsessis osales ka Anastasia. Inspireerituna Trieste linna projektist, palus Anastasia ühel Armeenias toimunud rahvusvahelisel noorte konverentsil/üritusel,  kus ta oli Loovdirektori positsioonil (Creative Director), erinevate Euroopa riikide noortel kirjutada üles oma mõtted ja soovid, kuidas või mida nad sooviksid Euroopas (oma kodukohas või ka üldisemalt) muuta. Ning ta sai tagasi üle 100 vastuse, millest 52 vormistas ta enda poolt kujundatud, postkaardi formaadis kaardipakiks. Nendest omakorda  noppis ta   välja 7 olulisemat ideed, mille otsustas vormistada maalideks läbi autorite portreede. Ja nende portreemaalide valmimist saabki nüüd galeriikülastaja näha. Lisaks on võimalus kohapeal, mõnusas kott-toolis istudes, lugeda ka neid lugusid, mida Anastasia otsustas  kaartidele trükkida.

Ma ei jäänud neid lugusid lugema, kuigi oleksin tahtnud. See oleks olnud väga mõnus kogemus - istuda kott-toolis, unustada aeg, süveneda Euroopa noorte soovide maailma, samal ajal kui kunstnik seda sama maailma oma loomingusse maalib - taustaks mahe muusika. Ma ei teinud seda, kuna natuke oli endal ikkagi seda tunnet, et võin oma pikema kohaloluga kunstnikku häirida. Hiljem, kunstniku poolt kaasa antud näituse projekti tutvustavalt lehelt lugesin, et see oleks tegelikult okei olnud - istuda, lugeda ja jälgida kunstniku tööprotsessi. Soovitasin Anastasial need noorte lood  näituse raames ka brošüürina välja anda, no et siis neid  näiteks kuskil kohvikus või pargipingil lugeda.

Kunstniku molbertil oli parajasti pooleli töö noormehest, kes igatses Netflixi ja teiste taoliste platvormide jaoks tehtud filme ja sarju näha suurel ekraanil. Et loodaks selline võimalus, kuna samast filmist saadud elamus võib kordades erineda, sõltuvalt sellest, kus ja milliselt ekraanilt seda vaadatud on. Teine, üsna algusjärgus töö, mida Anastasia maalib ümmargusele peeglile, jutustab unistusest, kus erinevate annetega inimesed kogunevad nn Annete laadale, kus nad oma andeid kõik vabalt esitleda saavad. Peegel on aga selleks, et saaksid sealt ennast, kui andekat/ andega inimest vastu vaatamas näha. Lõpetatud oli juba noore neiu Candice portree, kelle sooviks oli paremini  ühendada oma kodulinna Marseille sotsiaalselt erinevad linnaosad. Et ei oleks nii teravat ühiskondlikku lõhestatust, nagu praegu seal on. Niisiis, kokku 52 erinevat lugu, millest 7 autoriga on võimalik läbi Anastasia Lemberg-Lvova loomingu tutvuda. Kui Tartusse, Kogo galeriisse ei jõua, siis saab neid töid näha ja lugusid lugeda Tallinnas, Vabaduse galeriis, juba augustikuus.

Lugudega kaartide kujundusest rääkides, mainis Anastasia, et kokku on neid 6 erinevat, millest ühe puhul sai ta inspiratsiooni Jerevanis asuvast kuulsast trepistikust nimega Kaskaad, mis hõlmab endas muuhulgas  skulptuuride parki ja kunstimuuseumi,  mille tipus asub hiljuti avatud, Armeenia juurtega prantsuse laulja Charles Aznavouri elu ja loomingut tutvustav kultuuri- ja hariduskeskus -
The Aznavour Centre. See väike infokild lisas alles mõni päev varem kinos nähtud Charles Aznavouri dokumentaalportreele
veel kihte juurde ning tekitas kahe täiesti erineva kultuurikogemuse vahele huvitava ja hästi ajastatud seose.

Galeriist lahkudes jäi hinge mõnusalt soe tunne ning soov Anastasia Lemberg-Lvova näitust Tallinnas samuti vaatama minna. Loodetavasti õnnestub tal sealgi luua sama õdus keskkond, mis kutsub noorte unistuste maailma pikemalt kohale jääma.





kolmapäev, 15. juuli 2020

Charles Aznavour ja Anton Dvorjaninov


Charles Aznavouri autoportree - dokumentaalfilm/ kinos Artis

14.07 – 19.07.2020 Anton Dvorjaninov " Maitsvad uned"  / Pelgulinna väljakul

Charles Aznavour (1924 -2018) ei ole kunstnik selle sõna tavapärases mõttes. Loominguline hing aga kindlasti! Ta oli prantsuse laulja, laulukirjutaja ja näitleja. Ja ma ei plaaninudki temast blogi sissekannet teha, kui peale filmi lõppu poleks mu kaaslane öelnud midagi taolist, et film oli väga hea, aga ma vahepeal väsimusest tukastasin, nii et kirjuta sellest filmist palun oma blogis... Tema sõnul oli jutustaja hääl  hüpnotiseerivalt mahe ja muusika uinutavalt ilus... Samal ajal pühkisin aga mina meeleliigutusest pisaraid. Mulle mõjus see film nimelt nii.

Kohe algusest peale rabas mind selle filmi ehedus, heas mõttes! Peaaegu kõik kaadrid on filmitud Charles Aznavouri enda amatöörkaameraga ja ta filmis aastakümnete jooksul kõike seda, mis talle meeldis ja huvitav tundus. Teda huvitas aga elu kogu oma mitmekesisuses - peamiselt just inimesed tema ümber, sh väikesed lapsed, erinevad kultuurid, linnamelu ja muu igapäevane eluolu. Lisaks filmimisele ta ka kirjutas ja tegi märkmeid, nii et  dokumentaalkaadrite taustal kõlasid ka tema enda mõtted ja kommentaarid nähtu kohta. Ta oli tõeliselt uudishimulik ning kirglik eluvaatleja. Läbi selle ilusa ja emotsionaalse portreeloo saab üsna hea, kuigi põgusa ülevaate selle üdini andeka inimese elust. Filmist sain teada, et tegelikult on ta armeenia päritolu immigrantide laps. Tema vanemad jõudsid Pariisi õige pisut enne tema sündi.  Vaatamata suhtelises vaesuses üles kasvamisele ning tema kuulsaks saamise takistuste eeldustele, mis ta ka tuleviku tarbeks kirja pani - nagu väike kasv, päritolu, välimus jne -  oli tal endasse alati usku. Ja ta lõi läbi! Oma isiksuse ja andekusega,  musikaalsuse, elurõõmu ja loomuliku sarmiga. Ta nautis oma elu ja edu, oli saavutatuga rahul ja selle üle uhke, kuid samas ei unustanud ka oma armeenia päritolu.  Filmis on väga huvitavad kaadrid ka sellest, kui ta 40 aastaselt Armeeniat ja Moskvat külastas.  Vaatajana on meil võimalus osa saada nii mõnestki Charles Aznavouri elu väga erilisest ja isiklikust hetkest, nagu näiteks „kiirpulm“ Las Vegases, talle sisuliselt abiellumiseks ultimaatumi esitanud, imekauni Rootsi päritolu Ulla Thorselliga, kellega ta jäi kokku oma elu lõpuni. Ja see liit kestis üle 50 aasta!  Näeme ka kurbi hetki nagu poja kaotus.  See on ikka uskumatu privileeg - näha maailma ja elu, kas või põgusalt, läbi tema enda silmade.  Charles Aznavour andis selleks loa, kui usaldas kogu filmitud materjali 2017 aastal oma sõbrale, kes sellega  väärikalt ning tundlikult ümber on käinud. See emotsionaalne, liigutav ja ilus film tõi taas ühe geniaalse inimese minu teadvusse, kelle laule ilmselt kõik kunagi ja kusagilt kuulnud on ( näiteks tema laul "She").  Julgen arvata, et Charles Aznavouri 80 aastat karjääri, ja 94 eluaastat,  on mõjutanud lausa mitmeid põlvkondi ning kindlasti on paljudel tema lauludega täiesti oma lugu,  nagu tema enda lugu on nendes lauludes, mis ta loonud on.  Ilmselt annab kogu tema pärand ainest veel paljudeks filmideks ja raamatuteks. Minule andis see film soovi tema pikast ja mitmekülgsest elust ja loomingust nüüd enamgi teada saada. Filmist endast jäi aga eelkõige kõlama elurõõm ja armastus, ning soov peatada hetki - et neid  soovi korral kas või lõpmatuseni uuesti vaadata (nagu ta ise filmis selle sõnastas).  Samas kõlas selle väga isikliku filmi lõpus aga väide, et ta ise polegi neid kaadreid hiljem kordagi vaadanud, kuid lubab seda nüüd teha meil! 


Kinost rattaga koju sõites, sattus aga juhuslikult mu teele üks vabaõhu pop-up näitus (kohas nimega Pelgulinna väljak), mida tekkis samuti kiusatus lähemalt vaadata. Niisiis, parkisin ratta ning uurisin lähemalt. Pargiteel seisis rida molberteid, millel igaühel üks töö ( kokku 9 tööd), mille autoriks Anton Dvorjaninov (1985) ning väljapaneku nimi "Maitsvad uned". Esitatud tööd peegeldavad autori sõnul inimes(t)e tervislikke unenägusid, milles inimene realiseerib oma unistusi. Erinevates tehnikates tööd, mis siin olid kõik küll ilmselt digiprint versioonis esitatud, kujutasid erinevaid fragmente, detaile ja fantaasiaid - just nagu nad unenägudeski ilmuvad ja millele enamasti ratsionaalseid selgitusi raske anda on.

Mina jätkasin oma kojusõitu taas ühe emotsiooni ja kogemuse võrra rikkam olles. Sain teada, et Anton Dvorjaninov on mitmekülgne inimene, kes tegutseb sellistes valdkondades nagu graafika, maalimine, skulptuur, tätoveerimine, digitaalne kunst, fotograafia ja seinamaalingud. Ning et just siinkandis, Põhja-Tallinnas/ Pelgurannas toimus aastatel 2005 - 2014 tema kunstiline avanemine. Seega, ei olnud näitusepaik mitte juhuslik valik, vaid tähenduslik. Samas võib see pop-up näitus osutuda tähenduslikuks ka mõnele täna, seal samas väljakul rulatavale noorukile. Kes teab!

Mis siis ühendab neid kahte inimest Charles Aznavouri ja Anton Dvorjaninovit, peale posituse pealkirja?
Neid kahte isikut ühendab kindlasti loominguline hing ning huvi elu ja neid ümbritseva vastu. Nende loominguline mitmekülgsus rikastab ja mõjutab ka meid. Ühte postitusse sattusid nad aga seetõttu, et nad tulid minu ellu ühel ja samal päeval, peaaegu juhuslikult, avardamaks taas killukese võrra minu maailmapilti.








Suusaseelik ja -saapad Hobusepea galeriis

(Eesti Moekunstnike Ühenduse aastanäitus „Juurte juurest“. Hobusepea galeriis 01.07.-03.08.2020)

Üks tore näitus on augusti alguseni avatud Hobusepea galeriis. Seal näeb kaasaegset moekunsti segatuna autorite lapsepõlvemälestustega. Näitusetööde lähteülesandena pidid moekunstnikud sukelduma oma mälestustesse ning sealt pinnale tooma neid tänaseni oluliselt mõjutanud asjaolu(d). Selleks mõjutajaks võis olla mõni lähedane inimene -  tema töö ja/ või elustiil, mõni rõiva- või tarbeese, mõni salapärane koht või aisting - ning selle baasil looma rõivakomplekti, mis selle mõjuteguriga kuidagi seostub. Ülesande tulemused ongi nüüd näitusel vaatamiseks meie ees.

Üsnagi väikesel galeriipinnal (kahel korrusel) seisab 19 mannekeeni, millede peakohal keerlevad kostüümide autorite ja neid inspireerinud isikute portreefotod. Iga komplekti juurest leiab ka töö tausta tutvustava jutukese, mida võiks kindlasti lugeda, sest sealt saab teada - kes, keda, miks ja kuidas on mõjutanud ning just käesoleva töö vaates inspireerinud. Jutud on südamlikud ja kompaktsed, läbi mille jõuab minuni  killuke väga inimlikku lähiajalugu. Ilma saatetekste lugemata jäänuks näituselt saadud emotsioon poole väiksemaks, sest just need lood annavad kokkupandud esemetele mõtte.

Selgub, et paljusid tänaseid moekunstnikke on kõige enam mõjutanud ikkagi nende tublid, töökad ja elegantsed emad. Mitmel puhul ka ägedad tädid ja vanaemad, kellest paljud olid ka osavad õmblejad ja käsitöö tegijad. Liivika Põvat-Straus peab aga oma inspireerijaks hoopis  vanavanaisa Juhan Sokku, kes oli omal ajal meesterõivaste rätsep ning kelle rätsepatöökojast alles jäänud reklaamsilt on näitusetöö puhul saanud ridiküli rolli.

Eriti lahe ja naeratuse suule toov oli Tiia Orgna vanaemast inspireeritud rõivakomplekt, mis koosnes  pruuni värvi villasest "suusaseelikust“ ja samas toonis suusasaabastest, mida täiendasid  halli värvi kootud sokid,  hall vest ning takuse nööriga plekist ridikül, mille sees olevat autori vanaema hoidnud kuivanud seebitükikesi, millega oli hea kangale lõikeid joonistada. Autori sõnul käis tema vanaema seelikuga, lisaks suusatamisele, ka kanuu ja rattaga sõitmas! Milline praktiline rõivaese!

Ülimalt elegantsed olid Joanna Hinti ja Anu Hinti komplektid, millega esimene teeb kummarduse oma tädile, Anu Hintile! Tädi moeloomingust inspireeritud suvine, külluslik, kuid samas õhuline, kreemikasvalge kudum, koos heledate, kvaliteetkangast pükstega moodustab pilkupüüdvalt kauni komplekti, millele viimase lihvi annab .... nõelapadi! Jah, poleks tõesti osanud arvata, et nõelapadi ja suvine pükskostüüm võiksid teineteist heas mõttes täiendada. Anu Hint (kes on ka selle näituse kujundaja) pühendas oma näitusetöö emale, kaunistades enda disainitud jaki siidile trükitud ema portreega, millel on  pärlitest peale tikitud ema nimi. Komplekti täiendava lumivalge  krimpleenseeliku tõi moekunstniku ema aga seitsmekümnendate aastate alguses Kanadast, kui käis seal kohtumas oma isaga. Seinal olev tekst lisab sellele emotsionaalsele seigale ja kaunile komplektile täiendavat  infot veel juurde.

Alumise galeriikorruse komplektide hulgas tekitas esmapilgul enim küsimusi erksavärviline ja satsidega, punakasroosa hommikumantel. Tänaste moekunstnike lapsepõlvekontekstis tundus taoline riideese täieliku ilmutusena. Samas, miks ka mitte ei võinud kellegi ema, vanaema, tädi või siis hoopis mõni filmikangelane taolist, pisut kitšilikku, kodu- puhke- või buduaari rõivast kanda ning seeläbi lapse mällu kustumatu jälje jätta!? Saatetekstist aga selgub, et antud töö puhul on autor, Ainikki Eiskop inspiratsiooni saanud mitmest tema emale kuulunud tähenduslikust riideesemest.  Niisiis -  kodune, tavapärase lõikega kirju sitsiriidest kittel  ning pidupäevadel kantud, Soome sõpradelt saadud, roosa nailonpluus, ühinesid autori nägemuses siin humoorikaks ja vallatuks sümbioosiks.

Selliseid toredaid lugusid on näitusel mitmeid, mistõttu  tasub  näituse külastamiseks pisut aega võtta, et rahulikult tööde ja lugudega tutvuda jõuaks. Ja kes teab, läbi nende lugude võib ju ka enda juurte juurest uusi ja huvitavaid aspekte leida.