Anastasia Lemberg-Lvova, Avatud Stuudio 08.07-01.08.2020; Kogo galeriis
Kui ma esimest korda Tartu Aparaaditehases asuvasse Kogo galeriisse jõudsin, olid festivali "FOLK ROKIB TARTUS" heliproovid juba alanud. Ja seetõttu õnnestus mul soovitud galerii vaevu üles leida, kuna see asus ... suure festivalilava taga, peaaegu!
On väga mõnus astuda galeriisse, kui tunned, et oled oodatud ning kunstnik võtab suhtlemises initsiatiivi kohe enda peale, asudes õhinal tutvustama, mida ja miks ta teeb. Saan aru, et antud näituseprojekti puhul see nii ka mõeldud oligi. Väga põhjalikult ma galerii külastuseks eeltööd teinud ei olnud, kuid nii palju teadsin, et tegemist on nn avatud ateljeega, kus kunstnik valmistub augustikuus, Tallinna Vabaduse galeriis, toimuvaks näituseks. Kes on täpsemalt see kunstnik, mida ja kuidas ta maalib, polnud mul aga aimugi, sest kunstniku nimi ei öelnud mulle midagi.
Niisiis võttis mind galeriisse astudes vastu naeratav ja särasilmne, kena, noor, energiline neiu - pintsel käes, näpud ja seelik pisut värvised. Saanud teada, et ma käimasoleva projektiga väga kursis pole ning selles galeriis üldse esimest korda, võttis ta mu piltlikult öeldes käe kõrvale ning juhatas läbi oma loo ja tööde kuni galerii tutvustamiseni välja.
Sain teada, et lisaks maalimisele on noor kunstnik ka ühiskondlikult väga tegus ning lisaks Tartu Ülikooli maaliõpingutele, kuulanud seal ka Riigiteaduste ja teisigi huvitavaid loenguid, mille tulemused kajastuvad nüüd ka tema loomingus.
Anastasia Lemberg-Lvova (1992) on Moskvast pärit, kuid tänaseks juba 15 aastat Eestis elanud. Tema eesti keel oli väga sorav, loomulik ja ladus. Tallinnas avatava näituse tööd, mille juures kunstnik praegu töötab, on kaudselt alguse saanud Itaaliast, Trieste Contemporanea galeriist. Nemad küsisid kohalike elanike käest arvamust ühe mahajäetud linnaosa - vana sadama - tulevikuvisiooni osas. Eesmärk oli anda linnakodanikele võimalus tunnetada oma jõudu muuta asju! Tulemuseks oli Kultuurisadama idee ( Harbour for Cultures), mille protsessis osales ka Anastasia. Inspireerituna Trieste linna projektist, palus Anastasia ühel Armeenias toimunud rahvusvahelisel noorte konverentsil/üritusel, kus ta oli Loovdirektori positsioonil (Creative Director), erinevate Euroopa riikide noortel kirjutada üles oma mõtted ja soovid, kuidas või mida nad sooviksid Euroopas (oma kodukohas või ka üldisemalt) muuta. Ning ta sai tagasi üle 100 vastuse, millest 52 vormistas ta enda poolt kujundatud, postkaardi formaadis kaardipakiks. Nendest omakorda noppis ta välja 7 olulisemat ideed, mille otsustas vormistada maalideks läbi autorite portreede. Ja nende portreemaalide valmimist saabki nüüd galeriikülastaja näha. Lisaks on võimalus kohapeal, mõnusas kott-toolis istudes, lugeda ka neid lugusid, mida Anastasia otsustas kaartidele trükkida.
Ma ei jäänud neid lugusid lugema, kuigi oleksin tahtnud. See oleks olnud väga mõnus kogemus - istuda kott-toolis, unustada aeg, süveneda Euroopa noorte soovide maailma, samal ajal kui kunstnik seda sama maailma oma loomingusse maalib - taustaks mahe muusika. Ma ei teinud seda, kuna natuke oli endal ikkagi seda tunnet, et võin oma pikema kohaloluga kunstnikku häirida. Hiljem, kunstniku poolt kaasa antud näituse projekti tutvustavalt lehelt lugesin, et see oleks tegelikult okei olnud - istuda, lugeda ja jälgida kunstniku tööprotsessi. Soovitasin Anastasial need noorte lood näituse raames ka brošüürina välja anda, no et siis neid näiteks kuskil kohvikus või pargipingil lugeda.
Kunstniku molbertil oli parajasti pooleli töö noormehest, kes igatses Netflixi ja teiste taoliste platvormide jaoks tehtud filme ja sarju näha suurel ekraanil. Et loodaks selline võimalus, kuna samast filmist saadud elamus võib kordades erineda, sõltuvalt sellest, kus ja milliselt ekraanilt seda vaadatud on. Teine, üsna algusjärgus töö, mida Anastasia maalib ümmargusele peeglile, jutustab unistusest, kus erinevate annetega inimesed kogunevad nn Annete laadale, kus nad oma andeid kõik vabalt esitleda saavad. Peegel on aga selleks, et saaksid sealt ennast, kui andekat/ andega inimest vastu vaatamas näha. Lõpetatud oli juba noore neiu Candice portree, kelle sooviks oli paremini ühendada oma kodulinna Marseille sotsiaalselt erinevad linnaosad. Et ei oleks nii teravat ühiskondlikku lõhestatust, nagu praegu seal on. Niisiis, kokku 52 erinevat lugu, millest 7 autoriga on võimalik läbi Anastasia Lemberg-Lvova loomingu tutvuda. Kui Tartusse, Kogo galeriisse ei jõua, siis saab neid töid näha ja lugusid lugeda Tallinnas, Vabaduse galeriis, juba augustikuus.
Lugudega kaartide kujundusest rääkides, mainis Anastasia, et kokku on neid 6 erinevat, millest ühe puhul sai ta inspiratsiooni Jerevanis asuvast kuulsast trepistikust nimega Kaskaad, mis hõlmab endas muuhulgas skulptuuride parki ja kunstimuuseumi, mille tipus asub hiljuti avatud, Armeenia juurtega prantsuse laulja Charles Aznavouri elu ja loomingut tutvustav kultuuri- ja hariduskeskus -
The Aznavour Centre. See väike infokild lisas alles mõni päev varem kinos nähtud Charles Aznavouri dokumentaalportreele
veel kihte juurde ning tekitas kahe täiesti erineva kultuurikogemuse vahele huvitava ja hästi ajastatud seose.
Galeriist lahkudes jäi hinge mõnusalt soe tunne ning soov Anastasia Lemberg-Lvova näitust Tallinnas samuti vaatama minna. Loodetavasti õnnestub tal sealgi luua sama õdus keskkond, mis kutsub noorte unistuste maailma pikemalt kohale jääma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar