"Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma otsingul", 13.03 – 25.10.2020, kuraator Ülle Kruus, Adamson-Ericu muuseum
"Olev Subbi: maastikud aegade lõpust", 24.07–04.10.2020, kuraator Àngels Miralda, Tallinna KunstihooneOlev Subbi (1930-2013) 90. sünniaastapäeva tähistamiseks toimus sellel aastal (ja kohati paralleelselt) koguni kaks suurt näitust.
Kui esmapilgul võib tunduda, et milleks üheagselt sama kunstniku loomingut erinevates muuseumides ja näitusesaalides näidata, siis mõlemal näitusel käinuna võin öelda, et selline lähenemine õigustas end igati.
Mõlemad institutsioonid olid Olev Subbi loomingule lähenenud täiesti erinevalt, andes vaatajale sellega suurepärase võimaluse näha ühe ja sama kunstniku loomingu erinevaid esitlemise ja tõlgendamise viise, mis antud juhul üksnes täiendasid teineteist ning lõid ühtlasi baasi Olev Subbi loomingu nägemiseks harjumuspärasest laiemas kontekstis.
Niisiis, üks kunstnik, kaks kuraatorit ja mitu võimalust...
Tallinna Kunstihoones toiminud näitusel tõi noor Kataloonia päritolu kuraator Àngels Miralda (1990) Olev Subbi loomingu ja neis leiduvad aegadeülesed teemad nagu maastikud, identiteediotsingud, naise keha kujutamine kunstis jmt. kaasaja, avatud maailma konteksti. Sellel näitusel nägi Subbi varasema ja hilisema loomingu kõrval ka seitsme rahvusvahelise, noorema põlvkonna kunstnike töid - maale, fotosid, videofilme ja -installatsioone, mille abil kuraator Miralda siis Subbi loomingut mõtestas. Oli üpris huvitav näha, kuidas Tšiili, Argentiina, Türgi, Peruu jt maade kunstnike teosed lõid ajatuid seoseid ja sildu, ning ühtlasi tõid välja ka arenguid teatud ühiskondlike teemade käsitlemisel - nagu naise keha kujutamise viisid kunstis, mille puhuks Subbi loomingust saab ainest ammutada kui palju...
Julgen arvata, et ka Olev Subb oleks sellise lähenemise oma loomingule heaks kiitnud, kuna on ta ju isegi tunnistanud, et uus vajab enda kõrvale vana. Ja olles ise (oma sõnade järgi) veenvalt vanamoodne, oleks tal kindlasti ka selle näituse kontekstis nii mõndagi öelda, mõelda ja diskuteerida olnud. Kuid usun, et geograafiliselt küll Tšiilis asuva Atacama kõrbe, kuid mõnel juhul ka kui Marsi kosmosemaastikku kujutava foto taustal (kunstnik Ad Minoliti) Subbi loomingu eksponeerimine, on kunstnikule kompliment ning ühtlasi nii tunnistus kui tunnustus kunsti piiride (aja, koha, riikide jne) ülesusele. See näitus tõestab veenvalt, et ka Olev Subbi looming on universaalne ning aja- ja piiride ülene.
Adamson-Ericu muuseumi (AEM) näitus keskendub aga seevastu ainult Subbile ja veelgi kitsamalt tema varasemale loominguperioodile, mille kuraator Ülle Kruus (1958) on ajaliselt piiritlenud aastatega 1963 - 1980, ehk siis ajaga, mil tema loominguline käekiri läbi otsingute alles välja kujunemas oli, ning kus perioodi lõpupoole juba hulgaliselt Subbile omaseid eriliselt kirkaid ja puhtaid värvikombinatsioone, motiive ja akte näha oli.
Olev Subbi teoseid võibki nautida lihtsalt nende kauni ja mitmekesise värvipaleti pärast, neis leiduvate huvitavate detailide või maalidest õhkuva unenäolise fluidumi tõttu. Nii mitmedki tema tööd jutustavad lugusid, millega vaatajal on võimalik suhestuda ja oma mõtetes kaasa minna.
Kui aga Subbi teoste kõrval kas või pisutki tema elulooga tutvuda, saab nii kunstniku looming kui ka isik, veel mitu mõõdet juurde. Peale seda hakkasin tema loomingut hoopis teise pilguga vaatama ning aduma, mis tegelikult nende imeliste värvi- ja motiivimängude taga olla võib.
Nii Kunstihoone kui ka Adamson-Ericu muuseumi näitustel oli infomaterjali Olev Subbi elu sõlmpunktidega kurssiviimiseks õnneks piisavalt. Väljapanekuid täiendasid raamatud, kataloogid, filmid, näitusevoldik (AEM) ja digigiid (Kunstihoone). Adamson-Ericu muuseumi keldrikorrusel jooksis täispikkuses ka kunstniku elu ja olemust avav dokumentaalfilm "Õnnemaastikud. Olev Subbi" (2015/ 47 min), mida on ERR-i kodulehel endale sobival ajal võimalik ka järele vaadata.
Niisiis, peale kunstniku elulooga tutvumist, said tema rõõmsates toonides, unenäolised ja helged maalid, neil kujutatud teemad ja motiivid, lähedased ja kauged, justkui äraolevad ja millegi ootuses või lootuses igatsevad figuurid ja fragmendid, hoopis teise tähenduse.
Võib arvata, et peale õnnelikku lapsepõlve, mis kestis täpselt 10 aastat, tal oligi üksnes unenägudes ja unistustes võimalik näha ja ette kujutada seda, mis hiljem tema loomingu kaudu ka lõuendile jõudis. Et just lapsepõlve muretud aastad ja suved olid need, mis ta 19 aastase noorukina, esimese kursuse kunstitudengina Siberisse küüditatuna, oma mälestustes kaasa võttis ja millest reaalsusega toimetulekul ning tulevikust unistamisel jõudu ammutas.
Usk iseendasse ja sihikindel tulevikunägemus on Olev Subbi näol tõesti ainult imetlust väärt, olles ühtlasi ka suurepärane näide sellest, kuidas ka kõige lootusetumas olukorras võib, saab ja tuleb endale unistades ideaalmaailm luua, et hiljem selles visualiseeritud, unistuste maailmas reaalselt ka elada!
Nimelt, noore mehena Siberis olles, teadmisega, et on sinna kogu eluks väljasaadetud, kavandas Olev Subbi endale sellegipoolest mõtetes üsna detailse tulevikuplaani... pöörduda tagasi koju/Eestisse ja lõpetada siin kunstiõpingud; hankida endale ateljee ja maja mere ääres ning elada vabakutselise maalikunstniku elu. Ja kõik need punktid hiljem tõepoolest ka materialiseerusid... ning tal jäi üle üksnes naljatades kahetseda, et ei soovinud midagi rohkemat.
Kuid sellegi poolest sai ja andis Olev Subbi ilmselt rohkem kui ta üldse küsida oskas.
Kuid kindlasti oskas ta üsna hästi elada enda poolt kehtestatud reeglite järgi ka kõige ebasobivamates tingimustes ja olukorras.
Lausa omamoodi kurioosumina tundub aga lugu ühest Olev Subbi süütu pealkirjaga maalist "Kompositsioon interjööris (Sügisene interjöör), mis 1970 aastal maalituna, tollal ka Eesti Kunstimuuseumi kogusse osteti ning värvilise reprona ka 1982 aastal ilmunud kogumikus "Eesti maal" (kirjastus "Kunst"; koostaja Evi Pihlak) ära trükiti. Tundub, et selle maali võrratud detailid, meisterlik värvikäsitlus ja kompositsioon lõid ühiselt niivõrd kauni tervikpildi, et suutsid ka tolleaegsed tsensorid oma võluga ära hüpnotiseerida. Sest kuidas muidu on võimalik seletada, nõukogude aja konteksti silmas pidades, selle maali keskmes oleva ja varjamatult Eesti omariiklusele vihjava sini-must-valge värvikombinatsiooni mitte märkamist ning selle teose hilisemat niivõrd avalikku esitlemist... Ka mina nägin seda tollasele võimule tehtud ninanipsu alles pärast kuraatori vastavat vihjet.
Kui siia ritta veel lisada kunstniku iga-aastane sünnipäevatähistamise traditsioon, kus lähimate sõprade ringis peetav pidu tema Liivalaia ateljees sai alata alles peale ühist "riigilipu langetamise tseremooniat"..., saab aimu Olev Subbi hoiakutest ja valikutest ning paralleelmaailmades elamise soovist ja võimalikkusest.
Olev Subbi elas värvikas ja värvilises maailmas, mida ta vastavalt oludele ise, läbi oma mõtete, reaalsuse ja loomingu, kujundas.
Nii mõnestki selle maailma seigast sain läbi näituste nüüd osa minagi. Mõtteainet ja inspiratsiooni aga kohe kindlasti.
Kuid esteetiline ja emotsionaalne nauding, kuulub Olev Subbi loomingu juurde niisamagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar