Aron Urb, "Tund Kolkjas", Kolme Puu galerii, 12.01.- 27.02.2022; Telliskivi Loomelinnaku väliala, avatud 24/7; Tallinn.
Kui ma poleks ERR-i kultuuriportaalis toreda läkiläki, sümpaatse oleku ja rõõmsa silmavaatega fotograafi Aron Urbi (1981) intervjuud märganud, siis tõenäoliselt poleks ma ka Telliskivi linnakus seda kahte sammu teelt kõrvale Kolme Puu galeriisse astunud. Võib olla nüüd muidugi oleks ka, sest galerii on varasemaga võrreldes oluliselt nähtavamaks muutunud ning sinna sisenemiseks ei pea isegi enam teelt kõrvale astuma, vaid tuleb otse tänavalt mööda väikest rampi lihtsalt paar sammu tänavapinnast kõrgemale kõndida. Kunagi varem ma neid paari sammu sinna teinud ei olnud... Nii et meedial on jõud, sest nüüd sättisin selle trajektoori oma päevakavva spetsiaalselt...
... ja sattusin suvisesse Kolkjasse, Peipsi veerde, kus aeg tiksub omasoodu. Kolme puu vahele tõmmatud nööridele oli välja pandud kaheksa mõõduka suurusega fotojäädvustust mullusest suvest ja sellest, mida Aron Urb seal tunni aja jooksul nägi ja pildistas.
Nii töö kui hobifotograafina leiba teeniv Urb, kelle mitmekülgne portfoolio sisaldab võtteid alates võileivast kuni kõrgete riigiametnikeni; staaridest ja kontsertidest tähtsate rahvusvaheliste sündmuste kajastamiseni, on tunnistanud, et tänavafotograafia on tema kirg. Ja poseeritud-lavastatud võtetele eelistab ta ehedaid emotsioone ja tabamusi. Ka siinsete kaadrite võlu on tavalise ehedus - ühe väikese ridaküla igapäevane elu-olu.
Neid fotosid vaadates meenusid mulle itaalia fotokunstniku Luca Berti portreed eesti (maa)inimestest, mida 2018 aastal siinsamas Telliskivi linnakus, Dokfoto Keskuses nähtud sai (Luca Berti "Silma pilk"). Ka Berti fotod olid mõjuvad ja siirad, kuigi rohkem sätitud ja võtteplaanid lavastatud. Urbi fotodega ühendab neid aga heatahtlik huvitatus, ausus ning soov jäädvustada ja fikseerida unikaalset, peatselt igavikku kaduvat hetke ja eluviisi. Mõlema fotograafi piltidest õhkub soojust. Kui Berti fotosessioonil on inimesed fotograafi visioonist tõukudes tõsiste nägudega passiivsed modellid, siis Urbi tegelased on autentselt aktiivsed, kes ka ise ujedalt ja sõbralikult läbisõidul olevat võõrast piidlevad. Vaatlejad on nii nemad, kui fotograaf ja nüüd ka vaatajad.
Urbi tegelased ei lase ennast külalisest häirida - auto vajab remontimist, muru niitmist ja kaup poest koju toomist. Suvisel ajal ollakse läbisõitjatega ju harjunud ka.
Selline vastastikune respekt ja mõõdukas distants loob väärika fooni külaelanike argitoimetustele. Nende kõigutamatu rahu aja ja välise maailma hoovuste suhtes on sümpaatne. Isegi kui see rahu on näiline ja me ei tea, millest unistab ja mida tegelikult mõtleb jäätist limpsiv neiu, puhkehetkel külamees või avala naeratusega vanaproua, on see osa argielu poeesiast - armastada ja märgata, nautida hetkes olemise ja lihtsade asjade võlu.
Kolme puu galeriis saab seda teha kuni veebruari lõpuni. Igapäevaelus selleks piire aga polegi.
