Põhjala tehase kunstnike (esimene) aastalõpunäitus; 02.12.2021 - 03.01.2022; Sepikoja galeriis; E-R kl 10–17; Põhjala tehases, Marati 5, Tallinn
Põhjala tehasest on viimase aasta-paari jooksul aina enam kuulda olnud ning põgusalt olen ju ka varem sinna sattunud, kas siis arhitektuuriekskursioonile või niisama uudistama, kuid seekord sai konkreetseks sisseviskajaks sealsete residentkunstnike aastalõpunäitus.
Muidugi tahtsin ma neid kõiki korraga näha, sest sotsiaalmeedia info põhjal lisandub uusi majalisi sinna pidevalt, kellega jooksvalt kursis olla aga ei jõua. Seega läksin näitusele uudishimu ja küllaltki puhta lehena.
Kunagises tööstushoones asuv Sepikoja galerii on mõnusalt avar, kus on nii kõrgust kui laiust ja mille materjaliehedust eelistav viimistlus loob kunstnike loomingu taustaks eksperimentaalse miljöö, mis seintele riputatud taieste kõrval paneb tähelepanelikumalt hindama ka teisi ruumis leiduvaid objekte, et neid siis kunstilise potentsiaali olemasolul ehk mõne residentkunstniku teoseks pidada.
Ette-, taha- ja allavaatus on aga soovitav igal juhul, sest näiteks Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti ja fotograafia taustaga Pire Sova "tunnete piirivalvur" on terav, ohtlik ja relvastatud installatsioon ("Tunnete Piirivalvur wearing Balenciaga", 2021), mille otsa komistamist sooviks vältida nii otseselt kui kaudselt, jättes õhku küsimuse, kas siin soovitakse kaitsta vaatajat (näiteks luksusliku kaubamärgi Balenciaga võrku langemise eest) või siis hoopis "valvurit" ettearvamatu käitumisega vaataja eest... Igal juhul tundub tegemist olevat põhjalikult läbimõeldud ja mitmevihjelise installatsiooniga, mille lahtimuukimine ei ole vaataja jaoks enesestmõistetav, kuid on samas huvitav.
Vahel leian jalge eest ka teoseid ja kunstnikke kokkuviivad silte, mille silmadekõrgusele asetamist on takistanud ehk betoon(?)seinte vastupanu. Kuid graafika- ja joonistuskunstniku Britta Benno graafilised düstoopiad on äratuntavad nendetagi. Töödesarja "Ruinenlust Lasnamäel” (2020) olen varem näinud nii mõnelgi näitusel ning on osa kunstniku Eesti Kunstiakadeemia doktoritööst. Siinses õdusas nurgakeses pakub kunstnik turvalist võimalust süüvida tuleviku linnažungli sügavustesse, kus inimesi aga paraku enam pole. See on küll õõva ja kõhedust tekitav perspektiiv, kuid samas aus ja julge mõttemäng, mis sellisel kujul loodetavasti kunagi ei manifesteeru.
Ilu ja valu magusvalusat kombinatsiooni edastavad ka Aliis Sinisalu unenäolised fotolavastused "Ilu valus, valu ilus" (2021), mida fotograaf ise sürreaalseks iluks nimetab. Emotsioon nendes töödes on tugev ja mõjuv, kus valupoolt rõhutava tonaalsuse kõrval annavad lootust põsele kleebitud lilled ning kõiksusele avatud hing.
Igavikuliste teemadega tegeleb ka maalikunstnik Pille Ernesaks, keda huvitab inimene ja tema sisemaailm, mis antud väljapanekus kajastub väikeseformaadilises, kuid jõuliste tõmmetega visandatud portreemaalis "Portree" (2021) ning mõõtmetelt kogukamas, eksistentsiaalset ringmängu kujutavas teoses "Igavikuline/ Eternal" (2000/2021), mis kõrvuti asetatuna loovad mõtlemapaneva kontrasti, olles omavahel aga orgaanilises sümbioosis.
Omalaadse sümbioosi moodustavad ka kaasaegsete visuaalkunstnike - skulptuuriga tegeleva Mari Männa ning maalikunstniku Maik Kalbergi mahlakad teosed, mis lisaks värvile ja vormile püüavad tähelepanu koodidest, vihjetest ja sümbolitest kubiseva sisuga. Mõlemad noored on tundlikud ühiskonna jälgijad, selle mõtestajad ja kaardistajad, mida nende looming ka efektselt väljendab. Kui Mari Männa grotesksne, ennast kehtestada püüdev meeleheitel poolfiguur teeb justkui viimaseid kramplikke võimupositsiooni säilitamise katseid, siis Maik Kalbergi paradiislikus ökosüsteemis toimetav globaalne (krüpto)kogukond näib olevat millegi (parema ?) ootel ning kus ühe isendi nokatsilt loetav utoopiline soov muuta orwellik (jälgimis)ühiskond taas fiktsiooniks (Make Orwell fiction again) kõlab inimkonna muude saavutuste kõrval küll lootusetu ja ulmevaldkonda kuuluva unistusena.
Alternatiivset paralleelmaailma pakub eelnenud teostele aga disainilabori MA+KE lab'i "Paralleelium" (2021), mis väljendab kunstilaborantide Martin Tõntsi, Nele Konti ja Kevin Pineda armastust ruumi, looduse ja mustrite vastu. Sepikoja galeriis on väljas vaid väike osa nende põhjalikule uurimistööle järgnenud kollektsioonist "Igaviku aed", millega vaataja viiakse haruldase taimestikuga läbipõimunud maailma, kujutades taimi, mis on meie planeedilt juba kadunud või siis tänu seemnepankade ja aednike hoolele säilitatud või taaselustatud. MA+KE lab'i ruumi- ja vormimustrid sisendavad rahu.
Graafilise disaineri ja maalikunstniku Kaidi Kaasiku abatraktsete maalide inapiratsiooniallikaks tunduvad olevat aga selle sama tööstushoone betoonseinad, mille tekstuuri, värvigammat ja mõnda teistki ajaloolise kihistuse elementi arvan tema töödes üllatuslikult nägevat.
Kunstigaraaži Kopli FOOR eestvedaja Margus Tammemäe maalib aga kirge, milleks on jalgratas. Sest kõik tema neli näitusemaali just seda liikumisvahendit kujutavad. Kui kunstniku romantilisele meelelaadile viitavad ajaloolised-seltskondlikud rattad ja tegelased, siis sügavamat suhet kinnitavad esiletõstetud maal kurvivõtvast jalgrattasportlasest (milles on liikumist ja pinget hästi tabatud, pannes ka minu pulsi kiiremini lööma), konkreetset ekspositsiooni ilmestav sportratas ning fakt, et selle aasta suvel esindas Margus Tammemäe Põhjala tehase Ironmani tiimi just jalgrattal 90 kilomeetrit läbides.
Ka Katrin Piile nime ja töid teadsin varasemast ajast ning siinset maali "Sculptor Modelling" olin justkui alles hiljuti näitusel näinud, mille aga faktikontroll paigutas 2020. aasta kevad-suvesse, kus see näituselt "Kunstnikud maalivad kunstnikke" rohkem kui 70 teose hulgast silma jäi. Aasta tagasi olin sellest maalist ka oma blogis kirjutanud, seoses Katrin Piile näitusega Draakoni galeriis. Sepikoja galeriis täiendab seda maali aga väiksem paarik, mis kujutab sama stseeni teise nurga alt ning kus ka kunstnikku modelleeriv skulptor on hüperrealistlikult nähtavale maalitud. Kuid vastuseta küsimusi jääb õhku veelgi, sest mõned julged, et mitte öelda provokatiivsed detailid ärgitavad neid küsima.
Põhjala tehase residentkunstnike näitust alustab, kuid minu ülevaate lõpetab ehk kõige klassikalisemalt aastalõpunäitusele lähenenud Liisi Tani, kes on oma näitusetöödki vastavalt nimetanud - "Vaade aastale 2021", "Akvarellistuudio proovipaberid" (2021) ja "Puuinterpretatsioon I, II, III" (2021), mis annavad kunstniku stiilist, lemmikmotiividest ja tema Põhjala stuudio tegemistest hea ülevaate. Lisaks omaenda isikupärases tehnikas loodud töödele, mida Liisi Tani nimetab akvarellkollaaž-mosaiigiks, mis on sageli veel ruumilis-kihilise paberlõikega kombineeritud (selles tehnikas tehtud Liisi Tani tööd eristusid teistest ka Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitusel Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, millest samuti kevadel põgusalt kirjutasin) näeb siin valikut ka Liisi Tani akvarellistuudio proovipaberitest, mis kokkupanduna samuti ühe korraliku tahvelmaalimõõtu akvarell-kollaaž-mosaiigi moodustavad.
Näituselt väljudes oli Karjase sai oma tööpäeva aga kahjuks juba lõpetanud... Mis muud kui tuleb tagasi minna, et ka näiteks stuudiomaja(de)ga lähemalt tutvuda. Aruandenäitus oli aga hea võimalus üheteistkümne sealse majalise tegemistega korraga end kurssi viia. Ja järgmisel korral tuleb vahepeal siis ka kella vaadata... kuigi ettekäändeid Põhjalasse tagasi minemiseks leiab ju alati.
