Galeriist Positiiv - Martin Buschmanni näituse valguses ja muust.

Martin Buschmann, “Millal nad magavad?”, 16.11.- 4.12.2020, kuraator Kristel Schwede, galeriis Positiiv, Roo 21a, Pelgulinn, Tallinn

Just praegusel aastaajal on tore sisse astuda mõnda õdusasse väikegaleriisse, kus rahvamasse üldjuhul ei kohta ning personaalne näitusekülastus on suure tõenäosusega garanteeritud.

Üks selline armsalt minimalistlik galerii on Pelgulinnas, Roo tänaval asuv Positiiv, mis keskendub fotograafiale, tulenevalt galeriiomaniku Kristel Schwede erialasest huvist, kes annab välja ka samanimelist, kord kvartalis ilmuvat, fotokunsti ajakirja Positiiv.

Olin sellest galeriist aastaid mööda kõndinud (galerii on avatud aastast 2016), enne kui aasta eest otsustasin/ söandasin sisse astuda, olles tänaseks seal juba nii mõnestki huvitavast näitusest osa saanud (Kai Kaljo "Nähtamatu", sügis/2019; Triinu Soikmets "See linn on minu", juuni/2020). Kuna tegemist on tõesti pisikese näitusepinnaga, siis on üldjuhul ka väljapanek vastav - seda siis mahult ja mõõdult, mitte aga sisult.

Sisulise poole pealt on minu poolt varem nähtud näitused olnud suhteliselt personaalsed kunstnike lood - seotud nende rännakute ja vaatlustega nii sisse kui väljapoole. Kui töid on näitusel vähe(m), on võimalus neisse seda enam süveneda ning nende üle juurelda. Triinu Soikmets viibis näituseperioodil ka ise galeriis ning jagas oma kirjandusklassikast inspireeritud reisidel tehtud fotode kohta rohkem infot ja selgitas neil leiduvate fragmentide tagamaid. Kai Kaljo Itaalias tehtud fotod, mis jäädvustasid kaheksa nädala jooksul Mazzano kindluse aknast pidevalt muutuvat vaadet, süübisid aga selliselt minu mällu, et võiksin sinna sattudes vabalt déjà-vu'd tunda.

Hetkel on Positiivis väljas 2019 aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafiaeriala lõpetanud, mitmekülgse fotograafi Martin Buschmanni (1980) fotonäitus, kus saab näha tema töödeseeriat öise Tallinna valgusreklaamidest, mõtestades nende vajadust, olemust ja suunatust. Kas tegemist on valguse ja/või keskkonna "müraga" või siiski vajaliku nähtusega tänapäeva (tarbimis)ühiskonnas? Või meie kliima- ja ajavööndile olulise aspektiga, kus ainult mõnetunnise päeva- ja päikesevalguse järel oleme tänulikud ka kustumatu (24/7) ja kutsuva reklaamvalgu(stu)se eest? Ilmselt vastavad sellele küsimusele inimesed erinevalt - sõltuvalt oma elu- ja töörütmist, erialast ja elukohast, käitumisharjumustest ja ehk ka aastaajast.

Valguse üldisemat positiivset mõju meie pimedal aastaajal ei vaidlusta vast keegi. Millise sõnumi ja doosiga, kus, millal ja millisel kujul - selle üle võiks aga mõtiskleda küll.

Martin Buschmann ja galerii Positiiv annavadki selleks nüüd väikese tõuke ja võimaluse! 

Mauri Grossi üks maal - universaalne ja ajakohane

Selle sügise esimese lume puhul teen väikese postituse Mauri Grossi (1969) ajakohasest, kuid samas universaalsest maalist, mille võtsin endalegi üllatuseks, peale hiljutist kunstniku ateljee külastamist, oma mõttes ja südames sealt mõtisklemiseks kaasa.

Kunstniku ateljeesse sattusin koos ühe hea inimese, Mauri loomingu austajaga, kes otsustas nüüd teoste imetlemisest sammukese edasi liikuda ja endagi koju sealt midagi päriseks (nautimiseks) soetada.

Olles kunstniku hubases ateljees mõnusalt ja huvitavalt aega veetnud, vaadanud tema valminuid ja näitustelgi nähtud meisterlikke, detailseid, suureformaadilisi maale, heitnud pilgu pooleliolevatele ja veel viimast puudutust ootavatele töödele, vestelnud tööde, näituste ja kunstiteemade tagamaadest laiemaltki, jõudsime juba minekule sättimisel teoseni, mis vajas siiski "kapist välja toomist" ja ülevaatamist. Selle teose täpsemaid tagamaid mul volitust küll jagada ei ole, kuid teos ise tundus tänases ajahetkes vägagi mitmekihiline olevat.

Kõige esmalt haaras võibolla selle suletus ja salapära, mida rõhutab pilk, millega vaataja siin silmitsi satub. Sealt võib välja lugeda seda, mida igaüks ise endasse vaadates näeb - nendel hetkedel, kui ta seda lubab ja teha julgeb.

Selles pilgus näen (enese)teadlikkust, otsust ja kindlust - mõelda omi mõtteid, minna oma teed - samas kaotamata valvsust. Tahe olla ise.

Näen siin armastust ja hoolt, provokatsiooni ja vastupanu. Ka soojust, hoitust, kahtlust ja hirmugi - vaataja/ ühiskonna/ iseenda - hinnangute ja kriitika ees.

Jah, paradoksaalsel moel seda kõike ma siin näen. Mis aga suuresti ongi ju elu loomulik osa, millega see sugereerivalt mõjuv pilk tundub enda sees tegelevat.

Kui nii mõelda, siis ehk ei olegi selle üheaegselt nii ajakohase (suletus, külm, sügis) kui ka universaalse (eksistentsiaalsus ja kohandumine/ ise vs ühiskond) maali sügavama mõju üle vaja imestada...

Mida kunstnik, Mauri Gross, ise seda teost maalides mõtles või tundis, on juba täiesti teine -  tema teema.

Tõlgenduste paljusus vist aga ongi nagu sügisene lumi, mis ikka ja jälle üllatab, isegi siis kui on ettearvatav...

René Kari sihikindel eluprojekt Vabaduse galeriis

René Kari, "7x10", "I'm 70, I like it" ("Ma olen 70 ja see meeldib mulle“); 23.10.–11.11.2020, Vabaduse galeriis

Vahel on kunstnikuks hakkamiseks vaja ainult julget pealehakkamist, otsust või kihlvedu. Tundub, et kõik need märksõnad on René Kari (1950) kunstnikuks saamisel täiesti kohased. Kui üks asi on otsus ja selle lühiajaline perspektiiv, siis hoopis teine aga elukestev projekt nagu antud juhul - nõudes fookust ja pühendumist, aega ja distsipliini, kindlust ja eneseusku, millest René Karil ei tundu puudust olevat. Nagu ka tõeliselt ambitsioonikast eluvisioonist - kujundada sellest kestev kunstiprojekt!

Minu teadvusesse jõudis René Kari nimi alles selle aasta Kevadnäitusel, kui kuraator tema maali ees peatudes mainis, et lisaks maalimisele tegeleb kunstnik ka oma keha kunstilise arendamisega ning on selle tarbeks lausa erinevaid toetusi taotlenud ja saanud - näiteks on Kultuurkapital ja Kunstnike Liit toetanud kunstniku sõitu Miami Beachile, et ta saaks võrrelda oma keha(ilu) sealsete esteetide omaga ... Selline info tundus piisavalt intrigeeriv, et kunstniku nime guugeldada.

Ja selgus, et teadsin teda küll ... mitte kunstnikuna, vaid just välimuse järgi. Aga mitte tema kaunite kehavormide, vaid hoopis omapärase ... helebeeži taskutega vesti tõttu, mida kunstnik siin ja seal armastas palja ülakeha peal kanda. Tõesti, tõesti ... selle vesti alt ei oleks ma ise küll osanud leida lugu, mis Vabaduse galeriis oleval näitusel nüüd külastajale täies hiilguses lahti rullus ...

Kummaline ja isegi kahju, kuidas üks tavaline ja iseloomutu riideese võib kellegi elutöö nii totaalselt ära varjutada ...

Ühesõnaga, selle taskutega vesti alt või siis selle asemel, oleksin ma pidanud märkama kunstniku hoolikalt voolitud skulpturaalseid kehavorme, mille kujundamisele on René Kari pühendanud 46 aastat oma elust! Alates ajast, kui ta 24 aastaselt otsustas saada kunstnikuks ning lisaks sellele, modelleerida ka oma keha kauni antiikskulptuuri sarnaseks, eesmärgiga olla iga aasta paremas vormis kui varem! Selle projekti kulgu, edenemist ja õnnestumist ongi nüüd huvilistel võimalik Vabaduse galeriis oleval juubelinäitusel oma silmaga näha ja hinnata.

Oma 70nda sünnipäeva puhul on René Kari välja pannud fotod ja maalid oma igast elukümnendist ning lisaks ka eraldi fotoseeria oma lihvitud ja tippvormi trimmitud kehas(skulptuuris)t, kus on võimalik detailselt jälgida ja hinnata kunstniku musklite muutumist/arengut viimase 15 aasta jooksul, vanuses 55 -70 eluaastat. Kui ise jääd hinnangute osas nõutuks või jänni, on kunstnik näitusel eraldi välja toonud ka valiku tema fännide üldjuhul ülivõrdes arvamustest (mida on sadu kui mitte tuhandeid), mis annavad tõestust René Kari teekonna imetlemisest ning innustavast eeskujust paljudele. Kindlasti annab see eelkõige jõudu, usku ja innustust kunstnikule endale.

Panen tähele, et ka René Kari maalid järgivad läbi aja üsna kindlat suunda, kus domineerib sarnane, külmades toonides värvigamma - sinakas-hallikad, roosakas-punase(d) varjundid; abstraktsed kujundid ja sürrealistlikud elemendid, mis sageli moodustavad naiselikke kehakumerusi, milles kunstnik näeb ise (paradoksaalselt) ilu täiuslikkuse kehastumist.

René Kari maalid meenutavad mulle aga mängulist kaleidoskoopi, kus iga pöörde järel värvid ja kujundid "kukuvad" justkui uude mustrisse...

Visuaalselt ja esteetiliselt on need tööd nauditavad, meisterlikult, puhtalt ja täpselt teostatud. Mingil põhjusel kasutab aga kunstnik lõuendi asemel alusmaterjalina kartongi, mis tundub aja möödudes natuke kapriisseks muutuvat.

Peale kunsti ja kehakultusefilosoofia mahub kunstniku ellu veel huvi poliitika vastu. Seegi tahk on näitusel eraldi välja toodud. Saan näiteks teada, et René Kari oli esimene, kes 1988 aastal avalikult, julgelt ja provokatiivselt eksponeeris sini-must-valget värvikombinatsiooni oma Draakoni galerii näitusel, kust vastavad kolm maali järgmisel päeval siiski eemaldati. 30 aastat hiljem (2018) tunnustati kunstniku selle eest ka Vabariigi Presidendi Valgetähe IV klassi teenetemärgiga. Saan teada, et kunstnik on meie tänase trikoloori sinise tooni autor. Saan teada, et René Karil on kindlalt väljakujunenud poliitilised vaated, kus kompromissidel kohta pigem ei ole.

Seda kompromissitust tõestab veenvalt ka see näitus, kus René Kari põhimõtte- ja otsustuskindlus kenasti välja joondub. On vist tõesti haruldane, et niivõrd varases nooruses tehtud otsused kannavad kedagi läbi elu - annavad elule mõtte ja suuna, endasse usu ja tahte.

René Kari on vorminud läbi kunsti oma elu ja elu on vormitud tema kunsti. Osake sellest, koos kunstniku elufilosoofiaga, on kompaktses näituseformaadis Vabaduse galeriis kaasa elamiseks välja pandud.

Märkamist väärib selline sihikindlus kindlasti.

Nagu kivid voolavas vees - Kunstihoone Linnagaleriis

"Nagu kivid voolavas vees", Ingrid Allik, Naima Neidre ja Tiiu Pallo-Vaik; kuraator Tamara Luuk; 11.09 - 08.11.2020, Tallinna Kunstihoone Linnagalerii

"Nagu kivid voolavas vees" oli taas üks armas, tore ja rahulik näitus, mis nõudis (vaatajalt) "vähe", aga pakkus see-eest palju...selles mõttes, et väljapanek oli kergelt hoomatav, aga samas erinevaid kihte ja üllatusi täis.

Kindlasti nõudis see näitus aga aega ja panust tegijatelt, kelleks olid neli võimekat ja eriilmelist naist - graafikuharidusega akvarellist Naima Neidre (1943), maalikunstiharidusega Tiiu Pallo-Vaik (1941), keraamikuharidusega Ingrid Allik (1958) ja kunstiajalooharidusega kuraator Tamara Luuk (1952). Need loomingulised, loova mõtlemisega naised ei pea kellegile midagi tõestama, vaid teevad rahulikult oma asja - samas uusi vaatenurki otsides, uurides ja katsetades, mängides materjali, tehnika, vormi, värvi ja valgusega. See, et nad Linnagalerii näitusel oma loominguga kokku said, oli üllatus neile endilegi. Peale kuraator Tamara Luugi muidugi, kes selliseid üllatusi just teha armastabki - tuua kokku esmapilgul väga erinevad kunstnikud, kes siis näituse jooksul väga orgaaniliselt kokku kõlama hakkavad, nagu juhtus sellelgi näitusel.

Galerii esimeses ruumis flirtisid Naima Neidre õhulised ja mahedalt pastelsed akvarellid nende sekka ootamatult paigutunud Ingrid Alliku vaimukate keraamiliste vormidega. Samal ajal kui Naima Neidre sulnid maalid mind oma olekuga justkui uinutasid, tõid Ingrid Alliku värvilised vigurid aga fookuse(sse) tagasi, sest need armsalt naljakad ja lustakad kujud lihtsalt nõudsid tähelepanu, kas siis oma veidra asukoha, huvitava kuju või värvi poolest.

Akvarellide vahele, alla ja kõrvale "trüginud" keraamika, harmoneerus sujuvalt maalide värvigamma ja pehmete vormidega, mõjudes lõbusalt ja meeleolukalt. Kompositsioon "Merekivikesed" (mis meenutasid väga ka sellenimelisi Kalevi legendaarseid suhkruglasuuriga rosinakomme) oli elegantne ja lummav nagu kõik teisedki just seintel koha leidnud keraamilised vormid. Laudadel eksponeeritud keraamiliste objektide vormi-, värvi- ja mustrimänge oleks võinud vaatama jäädagi. Nende kujundid olid sürrealistlikud ja põnevad, värsked ja voolavad. Sekka mõned leidobjektid loodusest ("Leitud ja lisatud", "Leitud kivid", 2020), mida kunstnik oma puudutusega väärindas.

Tagumise ruumi tonaalsus oli aga hoopis teine - tumedam ja tõsisem. Satun müstika ja salapära maailma, mida süvendab Tiiu Pallo-Vaigu õlimaalidel kasutatud omapärane kraklee tehnika, mis jätab maalipinna justkui krobeliseks ja praguliseks, lisades neile sügavust ja väärikust. Samal ajal aimduvad selle pinna alt figuurid, kes salamisi annavad märku oma kohal- ja olemasolust.

Palju otsustavamalt annavad oma kohalolust siin aga märku Ingrid Alliku objektid, mis on võtnud eelmise ruumiga võrreldes hoopis rangemaid vorme ja värve, mõjudes oma tumedates ja hallides varjundites justkui piltmuinasjutt mõnest kallihinnalisest muinasjutukogust. Halli pealispinna alt koorub valgust...

Elegantselt juhib varjust välja aga põneva tekstuuriga helendav muna seinal, mis suunab ka maalidel olevaid valgusmänge selgemalt nägema. Vähemalt üks figuur Tiiu Pallo-Vaigu maalidel näib justkui sama tegevat ("Metsik").

Tamara Luugi sümbioositaju tasub niisiis usaldada. Need voolavasse vette visatud kivid on aja jooksul ainult omapära juurde saanud ning nende rikkalik loomus ja loovus kumab vältimatult läbi ka kõige lihvitumast pealispinnast.