Mauri Grossi üks maal - universaalne ja ajakohane

Selle sügise esimese lume puhul teen väikese postituse Mauri Grossi (1969) ajakohasest, kuid samas universaalsest maalist, mille võtsin endalegi üllatuseks, peale hiljutist kunstniku ateljee külastamist, oma mõttes ja südames sealt mõtisklemiseks kaasa.

Kunstniku ateljeesse sattusin koos ühe hea inimese, Mauri loomingu austajaga, kes otsustas nüüd teoste imetlemisest sammukese edasi liikuda ja endagi koju sealt midagi päriseks (nautimiseks) soetada.

Olles kunstniku hubases ateljees mõnusalt ja huvitavalt aega veetnud, vaadanud tema valminuid ja näitustelgi nähtud meisterlikke, detailseid, suureformaadilisi maale, heitnud pilgu pooleliolevatele ja veel viimast puudutust ootavatele töödele, vestelnud tööde, näituste ja kunstiteemade tagamaadest laiemaltki, jõudsime juba minekule sättimisel teoseni, mis vajas siiski "kapist välja toomist" ja ülevaatamist. Selle teose täpsemaid tagamaid mul volitust küll jagada ei ole, kuid teos ise tundus tänases ajahetkes vägagi mitmekihiline olevat.

Kõige esmalt haaras võibolla selle suletus ja salapära, mida rõhutab pilk, millega vaataja siin silmitsi satub. Sealt võib välja lugeda seda, mida igaüks ise endasse vaadates näeb - nendel hetkedel, kui ta seda lubab ja teha julgeb.

Selles pilgus näen (enese)teadlikkust, otsust ja kindlust - mõelda omi mõtteid, minna oma teed - samas kaotamata valvsust. Tahe olla ise.

Näen siin armastust ja hoolt, provokatsiooni ja vastupanu. Ka soojust, hoitust, kahtlust ja hirmugi - vaataja/ ühiskonna/ iseenda - hinnangute ja kriitika ees.

Jah, paradoksaalsel moel seda kõike ma siin näen. Mis aga suuresti ongi ju elu loomulik osa, millega see sugereerivalt mõjuv pilk tundub enda sees tegelevat.

Kui nii mõelda, siis ehk ei olegi selle üheaegselt nii ajakohase (suletus, külm, sügis) kui ka universaalse (eksistentsiaalsus ja kohandumine/ ise vs ühiskond) maali sügavama mõju üle vaja imestada...

Mida kunstnik, Mauri Gross, ise seda teost maalides mõtles või tundis, on juba täiesti teine -  tema teema.

Tõlgenduste paljusus vist aga ongi nagu sügisene lumi, mis ikka ja jälle üllatab, isegi siis kui on ettearvatav...