Erika Pedak, Tambet Pedak, "Made in Saaremaa", 02.- 21.10.2020, Vabaduse galeriis
Erika ja Tambet Pedak on tagasi Tallinnas. Jõuliselt ja isegi lämmatavalt, aga seda ainult heas mõttes ja oma loomingu kaudu!
Oma ignorantsuses oleksin sellest toredast näitusest lihtsalt ilma jäänud, sest mingil põhjusel olin pealkirja ja põgusa aknast nähtu põhjal arvanud, et see ei ole "minu tassike teed". Kuid ühel päeval, olles juba galeriist möödunud, sundis miski mind tagasi pöörduma - olgu selleks siis uudishimu, endale uue kogemuse võimaldamine või teadmine, et võin sealt ju kohe välja astuda, kui teema ei kõneta...
Aga kõnetas! Õigemini tekitas kohe sooja tunde ja tõi positiivse muige näole.
Otsustasin, et vaatan väljapanekut esmalt puhta lehena, teadmata midagi autoritest ja tööde sügavamast sisust/tähendusest.
Ja nii nad siis vaikselt mu põue pugesidki.
Olen kindel, et suur osa oli siin ka õnnelikel, Saaremaal vabas õhus kasvanud, kihnu maalammastel, kelle villast näitusel olevad tööd tehtud olid ning kelle ürgne rahu ja soojus läbi tööde nüüd minuni jõudis.
Tööd ise aga kujutasid endast suuremaid ja väiksemaid seinavaipu, kus kohtusid Saaremaa lambavill, unikaalne autorilooming, käsitöö, viltimistehnika, globaalsed brändid nagu Adidas, Nike, Calvin Klein, Lee, DKNY, Zara, H&M jt., masstoodang ja tööstuslik tootmine. Selle võrdlemisi vastuolulise kogumi võtab näitusetandem kokku üldnimetajaga "Made in Saaremaa".
Ja kui see kogum tekitabki natuke segadust, siis põhjusega, sest sageli me tegelikult ju ei tea, millistest komponentidest üks või teine lõpptarbijani jõudnud toode koosneb. Millise teekonna ja protsessi on see läbinud; kuidas, mille ja kelle abil mõttest teostuseni jõudnud; kas ja kui palju me tahame ja peame sellest üldse teadma; kust me selle info leidma peaksime ja kui palju peaks infot olema tootesildil, mis aitaks tarbijal teadlikumalt otsuseid langetada?
Need on küsimused, mida ema ja poeg - tekstiilikunstnik Erika Pedak (1948) ja sisearhitekti haridusega Tambet Pedak (1973) - oma töödega näitusel tõstatavad.
Olles mõlemad viimase kümne aasta jooksul Saaremaale kolinud ning oma loomingulist jõudu otseselt ja/ või kaudselt sealt ammutanud, tähistab ja kinni(s)tab tootesilt "Made in Saaremaa" antud juhul minu jaoks ausat ja unikaalset kvaliteetbrändi, pühendunud autoriloomingut ja käsitööd, keskkonnateadlikkust ja elu võimalikkust väljaspool pealinna (mitte et ma seda viimast üldse kahtluse alla oleksin seadnud). Ning kuidagi kosutav oli tunnetada seda, kuidas võimas kodumaine maalamba vill, justkui tasahilju, kuid jõuliselt, tõmbas üha koomamale globaalsete brändide katsed ennast kehtestada. Ülemaailmselt tuntud kaubamärgid sulandumas ürgse jõuga villamassi, on selle väljapaneku reaalsus. Reaalsus, mis tänases maailmas enam nii utoopiline ehk ei tundugi. Kodumaine lämmatamas globaalsust, võiks häbenemata olla eeskujuks juba praegu...vähemalt mõnel tootesildil.
Antud näituse vaates, aga tekkis mul tunne, et tootesildilt on puudu üks oluline nimi. Nimelt näituseinfot lugedes saan teada, et tekstiilikunstnik Erika Pedak kasutab oma töödes pojapere talus kasvavate kihnu maalammaste villa. Pisut guugeldades aga selgus, et peamine lambakasvataja selles peres on Tambet Pedaku abikaasa Aet Pedak, kes ühtlasi on seotud ka taaskasutuse teemadega ning on populaarse Telliskivi kirbuturu üks käivitajatest. Niisiis julgen arvata, et nii mõnigi näitusel villa ja vildi massi sulanduv riideese, võib Aet Pedaku tegevusega seotud olla. Näitusetöödes kasutatud vill on aga seda kindlasti.
Seega, küsimus kui suur peab olema tootesilt, et kõik vaatajat/tarbijat huvitav info sinna ära mahuks, on igati õigustatud.
Vastava info mitte teadmine ei pruugi tootest saadud naudingut muidugi vähendada, kuid samas võib lisada sügavust.
Näitus "Made in Saaremaa" viiski mind ootamatult päris sügavale. Ja pani aduma, et siiski on hea olla avatud erinevatele kogemustele..., mis antud juhul, lisaks positiivsele näituseemotsioonile, toob kuidagi iseenesest mu silme ette ka need Saaremaal rahulikult rohtu nosivad maalambad, kellel oma panusest loomingu, toote- ja vastuvõtuprotsessi ilmselt aimugi pole, kuid kes vaatamata sellele näituse tervikpildi loomises minu jaoks kuidagi üllatavalt oluliseks muutusid... lisades siia mingi tabamatu, salapärase ja kirjeldamata võlu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar