Maria Kapajeva. "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides", 17.09.–08.11.2020, Tallinna Kunstihoone galeriis, Vabaduse väljakul; kuraator Siim Preiman.
Tunnistan, et Maria Kapajeva näituse külastamiseks Kunstihoone galeriis, pidin natuke hoogu võtma, kuna põgusa meediakajastuse ja galeriist möödumise põhjal jäi mulje, et tegemist on sellise kaasaegse kunsti näitusega, mis edastab oma sõnumit ja seisukohta viisil, mis pelgalt pealevaatamise kaudu ei pruugi kohe avaneda ning ideaalis vajab pisut (eel)tööd. Kindlasti on oma võlu ka puhta lehena galerii uksest sisseastumisel ja kohapeal lisainfoga tutvumisel, kuid seekord otsustasin eeltöö kasuks.Niisiis, ühel mõnusal nädalavahetuse hommikul tutvusin hommikukohvi kõrval ka Kunstihoone kodulehel oleva digigiidiga. Ja kuna sellel näitusel on ainult kuus eksponaati, ei olnud nende kohta lisainfo lugemine kurnav, vaid pigem huvi tekitav ning juba samal päeval leidsin ennast ka näituselt.
Esmalt võtab külastaja vastu plinkiv reklaamtahvel intrigeeriva sõnumiga - WHORE MOTHER - millest vahepeal moodustub sõnapaar OR OTHER...
Näituse fookus ongi sellel, et ühiskond näib täpselt teadvat kuhu lahterdada naissugupool vanusega alla 40 ja üle selle; mis on nende ülesanne ja kus on nende koht... See viimane grupp - üle 40 aastased naised - on aga ühiskonnas pigem üldse nähtamatud...
Hea uudis on aga see, et näitus annab neile, keda nähtamatuks jäämise väide otseselt puudutab, lausa "valmisretsepti" probleemi lahendamiseks. Selleks on kunstnik loonud ca 7 minutilise videoteose, kus ta piltlikult, näitlikult ja vaimukalt esitab kümme erinevat võimalust silma paistmiseks ("Kümme viisi, kuidas mitte muutuda nähtamatuks keskealiseks naiseks"). Alustuseks, tuleb selga tõmmata erkroheline sukk-kostüüm ja seejärel tegutsema asuda... Kuidas, saab huviline näitusel juba ise vaadata. Ja kuigi kunstnik katsetas neid võtteid Poolas, residentuuris olles, pole kahtlustki, et need ka meie ühiskonnas sama hästi töötada ei võiks.
Järgmisena jäin kuulatama eri keeltes (eesti, inglise, vene) ja läbisegi kõlavaid manitsev-muretsevaid lausungeid nagu "Millal Sina siis lapsed saad?", "Sa pole lihtsalt veel õiget meest leidnud", "Kuidas Sa julged mind ilma lapselasteta jätta" jne, mis väljendasid viljakas eas, kuid lasteta naistele sageli lähedaste poolt tehtud otseseid või kaudseid vihjeid teemal, mis võiks pigem inimese privaatsfääri jääda ("Sa muudad oma meelt", Viie kanali heliinstallatsioon, 2020). Kunstnik püstitab siin küsimusteringi - kellele inimese keha õigupoolest kuulub. Kas ja kellel on selles osas õigus etteheiteid teha, ootusi väljendada, küsimusi esitada. Kas ja kus on isiku enda vabadus otsustada, kuidas ta ühiskonda ja/või selle jätkusuutlikusse panustab või milline on tema elu funktsioon...
Kas elame ühiskonnas, kus naine võib vabalt tunnistada, et "minu elu funktsioon ei hõlma emadust", või liigitame sellise lähenemise vastutustundetuks ja/või ulmevaldkonda, kust see tsitaat tegelikult pärit on. Nõukogude ulmefilmis, "Läbi raskuste tähtede poole“ (1981), vastas keskealine naisteadlane just selliselt talle esitatud süüdistusele, et tema põhiprobleem on lastetus (loen digigiidist). Selle loosungi on kunstnik näitusel kõlama pannud läbi leidliku isikliku konteksti, kus rohelistel T-särkidel kohtuvad eespool toodud filmitsitaat, viited filmi pealkirjale ning kunstniku, Narva Kreenholmi manufaktuuris disainerina töötanud, ema looming ("Minu elu funktsioon", 2020). Selle sõnumiga T-särke on võimalik galeriist ka kaasa osta.
Tekstiile ja ootamatuid seoseid näeb näitusel veelgi. Nimelt on kunstnik võtnud ette huvitava andmete analüüsi ja nende tulemuste veelgi huvitama kokkuvõtte.
Nimelt, näeme näitusel kümmet käsitsi kootud tekstiilvaipa, mille roosad ja kuldsed triibud tähistavad minuteid, kui palju on alla- ja üle 40-aastased naised (vastavalt roosa ja kuldne triip) maailma enim teeninud filmides ekraaniaega saanud ("Kuldaeg", 2020). Iga tekstiiliriba väljendab eri filmi. Rida alustab "Tuulest viidud" ("Gone with the Wind", 1939) ning lõpetab "Tähtede sõda" ("Star Wars: The Force Awakens", 2015). Niisiis, kannab (ja annab) see visuaalselt kaunis teos edasi statistilist infot, mida täiendava infota ei teaks sealt otsida. Ja pole vist mõtet mainida milline värvitoon neis tekstiilides ülekaalus on...
Küll aga on üle 40 aastased naised peaosas ja vallutanud kõik 43 minutit järgmises Maria Kapajeva teoses, "Kui maailm õhku lendab, loodan lahkuda tantsides" (2020). Tegemist on suurel seinapinnal näidatava videofilmiga, millest õhkub puhast hetkes olemise rõõmu ja vabadust.
Teose sisu on esmapilgul liigagi lihtne. Kunstnik andis võimaluse vähemalt 40 aastastel naistel tulla tema stuudiosse tantsima - vabas stiilis ja nende enda lemmikmuusika saatel. Seda oli ilus, kaasakiskuv ja kuidagi vabastav vaadata. Tundus, et need naised seal ekraanil, olid tõesti vähemalt selleks hetkeks unustanud kõik oma probleemid ja teemad; andunud muusikale, tantsule ja iseendale. Nad olid endaga silmnähtavalt rahul ning ilmselt nähtavamad kui kunagi varem.
Selle tunde ja kogemuse võtsid nad aga loodetavasti endaga kaasa ja võimalik, et ka nemad jagavad nüüd näitusele ja sellele videoteosele nime andnud seisukohta filmist "Gloria Bell" (mis hiljuti ka meie kinodes jooksis), kus üle 40 aastane naispeategelane (Julianne Moore) enesekindlalt ja sundimatult naeratades teatab, et "Kui maailm õhku lendab, loodan mina lahkuda tantsides".
Kas aga valiku- ja otsustusvabadus - hoor/ema/ nähtav/ nähtamatu/ või midagi muud - ei peaks elementaarne olema juba praegu, jääb näituselt lahkudes tõesti küsimusena õhku... Muidugi peaks, kuid ilmselgelt ei ole, sest muidu sellist näitust Maria Kapajeva teinud ju poleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar