Ando Keskküla. Tehnodeelia ja tegelikkus, 22.05. –13.09.2020, Kumu kunstimuuseum; kuraator Anders Härm (kuraatorituur on KUMU facebooki lehel (alaliselt) järelvaadatav).
Ando Keskküla (1950–2008) näituse külastusest Kumus on möödas juba mitu nädalat, aga muljete kokkuvõtmine tundub paras pähkel olevat. Miks siis? Üks armas sõber, kes käis suvel seda näitust vaatamas, võttis muljed kokku nii - mõnus kaheksakümnendate vaib! Jah, seda kindlasti, aga veel palju, palju muud... Sellepärast ongi keeruline.
Peale näitusekülastust sai selgeks, et Ando Keskküla puhul oli tegemist väga energilise, uudishimuliku ja heas mõttes rahutu natuuriga, kelle saatuseks oli elada ühiskondlikult ja poliitiliselt väga huvitaval, kuid keerulisel ja murrangulisel ajal.
Ando Keskküla astus täiskasvanuellu peale kuldseid kuuekümnendaid, õppides ERKIs (Eesti Riiklik Kunstiinstituut) vastloodud tööstuskunsti ehk disaini erialal; lõi koos heade kamraadidega (Andres Tolts, Leonhard Lapin jt) pop-kunsti rühmituse SOUP'69 (mis sai nime kuulsa Ameerika popkunstniku Andy Warholi Campbells'i supipurkide seeria järgi; 69 tähistab rühmituse loomisaega), mille üks aktsioon - paberite lennutamine Pirita rannas ("Paberid õhus" Pirital,1969) - viis noored kümneks päevaks(!) Patarei vanglasse, mille juurde kuulus ka pea paljaks ajamine ja selle materjali (mahaaetud juuste) hilisem kasutamine Pegasuse kohviku installatsioonis, mis küll kahe päeva pärast, konservatiivsema maitsega klientide nõudmisel, sealt maha võeti.
Järgnesid eneseotsingu aastad, katsetades figuuride, objektide, värvide, valguse, motiivide, perspektiivide ja materjalidega. Näitusel olid väljas mõned vägagi sugestiivsed autoportreed, mis mõjusid hüpnotiseerivalt... ilmselt kunstniku poolt neisse talletatud sisemise jõu tõttu ( "Autoportree (Kaksikportree)", 1970; "Autoportree",1972).
Üsna kohe peale kõrgkooli lõpetamist võeti noor disainer 24 aastaselt vastu Eesti Kunstnike Liitu, mille liikmelisus oli tollal kunstnikuna tegutsemiseks lausa eluliselt vajalik. Nimelt sai selle ühingu kaudu soetada elementaarseid maalimistarbeid nagu värvid, pintslid ja lõuend! Jah, nõukogude (majandus)süsteem toimis tõepoolest nii.
Kumu näitusel nägi ka multifilme, sest
peale sõjaväeteenistust töötas Ando Keskküla mõni aeg Tallinnfilmis joonisfilmide kunstniku ja režissöörina. Tema osalusel valmisid kunstilised ja seikluslikud, visuaalselt ägedad multikad, mis käsitlesid tehnoloogia ja looduse kooseksisteerimise viise ja võimalusi, kus kindlasti ka väike õpetlik iva sees pidi olema ( "Lugu jänesepojast",1975 ja "Jänes",1976).
1970ndate teist poolt iseloomustavad hüperrealistlikud maalid, mis on pärisreaalsusest realistlikumadki - vahendatud läbi filtrite - aken, fotosilm jmt ("Põhja-Eesti maastik",1974, Kuiv tn 6a, I ja II 1978/1980 jt.). Kunstnik kasutab neil hüperrealistlikel maalidel, mis on juba oma värvide poolest ebalooduslikud/ ebaloomulikud, huvitavaid ja juhuslikuna tunduvaid detaile, mis kuraatori sõnul on mõeldud vaataja pilgu tagasi toomiseks pildi sügavusest, et oleks arusaadav, et tegemist ei ole reaalsuse kujutamise, vaid kahemõõtmelise maaliga.
Siia perioodi paigutub ka tema ilmselt üks tuntumaid või meeldejäävamaid töid "Finiš" (1979), mis on loodud 1980nda aasta olümpiamängude tuules ning kujutab fotofinišit. Ehk siis tehnoloogia ülimuslikkust inimsilmaga võrreldes. Võib öelda, et tegemist on ka inimese saatust mõjutanud tööga. Nimelt, näituse raames toimunud kunstnikuvestlusel tunnistas noorema generatsiooni kunstnik Mihkel Ilus, et see maal võis mõjutada tema kunstnikuks saamist, kui ta nägi seda tööd kunstiajaloo õpikus - ning on siiani väga tänulik nendele inimestele, kes selle sinna (õpikusse) panid!
Hüperrealismist suundus Ando Keskküla edasi sürrealismi ja abstraktsionismi. Seda üleminekut kujutab üsnagi otseselt ja piltlikult maal "Vaade võõrale linnale II" (1982), kus maali ühes servas on näha jupike reaalsust, mille jõuliselt pealetulev abstraktsionismilaine justkui pildilt välja tõrjub. Sellele kujundile pööras kuraator Anders Härm oma tuuril ka tähelepanu, lisades tabavalt, et selle perioodi töödes näeme kunstniku maalidel üksnes reaalsuse rebendeid...
90ndad tõid juba digitaalsed vahendid ja interneti, võimaldades luua interaktiivset, arvutite abil loodud kunsti ja videoinstallatsioone, mis viisid Ando Keskküla loomingu Eestit esindama ka rahvusvaheliselt kaalukatele näitustele (sh Sao Paolo biennaal/1996; Veneetsia biennaal/1999; EXPO maailmanäitused Sevillas/1992 ja Lissabonis/1998). Ja seda kõike jõudis ta teha mitmete ühiskondlikult oluliste ja vastutusrikaste ametite kõrvalt (Eesti Kunstnike Liidu esimees, 1989–1992; Eesti Kunstiakadeemia rektor, 1995–2004).
Kuna Ando Keskküla isikunäitus oli suures osas kronoloogiliselt ülesehitatud, siis oli tema loomingu muutumist läbi erinevate kümnendite väga hea jälgida. See muutus oli päris drastiline, kuid samas loogiline, peegeldades nii ühiskonnas, kui temas endas toimunud arenguid.
Näituse keskne teos oli aga nii tollasesse kui ka tänasesse ajastukonteksti hästi sobiv installatsioon "Hull büroo II" (2004/2020) mis kujutab inimtühja, asjade poolt ülevõetud kontorit/ ametiasutust, kus oma loogika ja reeglite järgi hullab (või hullub) igav ja igavlev kontorimööbel.
See kunstniku viimane avalikult esitatud teos viib meid aga sümboolselt tagasi Ando Keskküla näituse avateose "Bluff" juurde, mis näitab, et asjade maailm huvitas teda juba loomingutee alguses. Oma osa võis siin olla ka tema disaineriõpingutel. Selles 1973 aasta diplomitöös (joonisfilmi kavand ja stsenaarium) kujutab kunstnik üleni asjade alla mattunud müügimeest. Kolmkümmend aastat hiljem pole aga pildil enam kedagi... Küllaltki kõnekas areng, kas pole?
Kes teab milliseid teoseid oleksime siin näitusel veelgi näha saanud, kui saatus poleks Ando Keskküla elutee 2008 aastal lõpetanud. Nähtu põhjal võib aga öelda, et kunstnik elas huvitavat ja mõtestatud elu, valutas südant inimeste ja tuleviku pärast ning uskus paremasse ellu. Milleks siis muidu see looming...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar