kolmapäev, 15. juuli 2020

Charles Aznavour ja Anton Dvorjaninov


Charles Aznavouri autoportree - dokumentaalfilm/ kinos Artis

14.07 – 19.07.2020 Anton Dvorjaninov " Maitsvad uned"  / Pelgulinna väljakul

Charles Aznavour (1924 -2018) ei ole kunstnik selle sõna tavapärases mõttes. Loominguline hing aga kindlasti! Ta oli prantsuse laulja, laulukirjutaja ja näitleja. Ja ma ei plaaninudki temast blogi sissekannet teha, kui peale filmi lõppu poleks mu kaaslane öelnud midagi taolist, et film oli väga hea, aga ma vahepeal väsimusest tukastasin, nii et kirjuta sellest filmist palun oma blogis... Tema sõnul oli jutustaja hääl  hüpnotiseerivalt mahe ja muusika uinutavalt ilus... Samal ajal pühkisin aga mina meeleliigutusest pisaraid. Mulle mõjus see film nimelt nii.

Kohe algusest peale rabas mind selle filmi ehedus, heas mõttes! Peaaegu kõik kaadrid on filmitud Charles Aznavouri enda amatöörkaameraga ja ta filmis aastakümnete jooksul kõike seda, mis talle meeldis ja huvitav tundus. Teda huvitas aga elu kogu oma mitmekesisuses - peamiselt just inimesed tema ümber, sh väikesed lapsed, erinevad kultuurid, linnamelu ja muu igapäevane eluolu. Lisaks filmimisele ta ka kirjutas ja tegi märkmeid, nii et  dokumentaalkaadrite taustal kõlasid ka tema enda mõtted ja kommentaarid nähtu kohta. Ta oli tõeliselt uudishimulik ning kirglik eluvaatleja. Läbi selle ilusa ja emotsionaalse portreeloo saab üsna hea, kuigi põgusa ülevaate selle üdini andeka inimese elust. Filmist sain teada, et tegelikult on ta armeenia päritolu immigrantide laps. Tema vanemad jõudsid Pariisi õige pisut enne tema sündi.  Vaatamata suhtelises vaesuses üles kasvamisele ning tema kuulsaks saamise takistuste eeldustele, mis ta ka tuleviku tarbeks kirja pani - nagu väike kasv, päritolu, välimus jne -  oli tal endasse alati usku. Ja ta lõi läbi! Oma isiksuse ja andekusega,  musikaalsuse, elurõõmu ja loomuliku sarmiga. Ta nautis oma elu ja edu, oli saavutatuga rahul ja selle üle uhke, kuid samas ei unustanud ka oma armeenia päritolu.  Filmis on väga huvitavad kaadrid ka sellest, kui ta 40 aastaselt Armeeniat ja Moskvat külastas.  Vaatajana on meil võimalus osa saada nii mõnestki Charles Aznavouri elu väga erilisest ja isiklikust hetkest, nagu näiteks „kiirpulm“ Las Vegases, talle sisuliselt abiellumiseks ultimaatumi esitanud, imekauni Rootsi päritolu Ulla Thorselliga, kellega ta jäi kokku oma elu lõpuni. Ja see liit kestis üle 50 aasta!  Näeme ka kurbi hetki nagu poja kaotus.  See on ikka uskumatu privileeg - näha maailma ja elu, kas või põgusalt, läbi tema enda silmade.  Charles Aznavour andis selleks loa, kui usaldas kogu filmitud materjali 2017 aastal oma sõbrale, kes sellega  väärikalt ning tundlikult ümber on käinud. See emotsionaalne, liigutav ja ilus film tõi taas ühe geniaalse inimese minu teadvusse, kelle laule ilmselt kõik kunagi ja kusagilt kuulnud on ( näiteks tema laul "She").  Julgen arvata, et Charles Aznavouri 80 aastat karjääri, ja 94 eluaastat,  on mõjutanud lausa mitmeid põlvkondi ning kindlasti on paljudel tema lauludega täiesti oma lugu,  nagu tema enda lugu on nendes lauludes, mis ta loonud on.  Ilmselt annab kogu tema pärand ainest veel paljudeks filmideks ja raamatuteks. Minule andis see film soovi tema pikast ja mitmekülgsest elust ja loomingust nüüd enamgi teada saada. Filmist endast jäi aga eelkõige kõlama elurõõm ja armastus, ning soov peatada hetki - et neid  soovi korral kas või lõpmatuseni uuesti vaadata (nagu ta ise filmis selle sõnastas).  Samas kõlas selle väga isikliku filmi lõpus aga väide, et ta ise polegi neid kaadreid hiljem kordagi vaadanud, kuid lubab seda nüüd teha meil! 


Kinost rattaga koju sõites, sattus aga juhuslikult mu teele üks vabaõhu pop-up näitus (kohas nimega Pelgulinna väljak), mida tekkis samuti kiusatus lähemalt vaadata. Niisiis, parkisin ratta ning uurisin lähemalt. Pargiteel seisis rida molberteid, millel igaühel üks töö ( kokku 9 tööd), mille autoriks Anton Dvorjaninov (1985) ning väljapaneku nimi "Maitsvad uned". Esitatud tööd peegeldavad autori sõnul inimes(t)e tervislikke unenägusid, milles inimene realiseerib oma unistusi. Erinevates tehnikates tööd, mis siin olid kõik küll ilmselt digiprint versioonis esitatud, kujutasid erinevaid fragmente, detaile ja fantaasiaid - just nagu nad unenägudeski ilmuvad ja millele enamasti ratsionaalseid selgitusi raske anda on.

Mina jätkasin oma kojusõitu taas ühe emotsiooni ja kogemuse võrra rikkam olles. Sain teada, et Anton Dvorjaninov on mitmekülgne inimene, kes tegutseb sellistes valdkondades nagu graafika, maalimine, skulptuur, tätoveerimine, digitaalne kunst, fotograafia ja seinamaalingud. Ning et just siinkandis, Põhja-Tallinnas/ Pelgurannas toimus aastatel 2005 - 2014 tema kunstiline avanemine. Seega, ei olnud näitusepaik mitte juhuslik valik, vaid tähenduslik. Samas võib see pop-up näitus osutuda tähenduslikuks ka mõnele täna, seal samas väljakul rulatavale noorukile. Kes teab!

Mis siis ühendab neid kahte inimest Charles Aznavouri ja Anton Dvorjaninovit, peale posituse pealkirja?
Neid kahte isikut ühendab kindlasti loominguline hing ning huvi elu ja neid ümbritseva vastu. Nende loominguline mitmekülgsus rikastab ja mõjutab ka meid. Ühte postitusse sattusid nad aga seetõttu, et nad tulid minu ellu ühel ja samal päeval, peaaegu juhuslikult, avardamaks taas killukese võrra minu maailmapilti.








Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar