Mirjam Hinn. Õhust, valgusest ja muust. 16.07 - 08.08.2020 ; Art&Tonic galeriis, Tartus
Seekordse Tartus käigu plaanis oli ka teise, vaevu aasta tegutsenud kunstigalerii Art&Tonic külastamine. Eelnevalt teadsin, et tegemist on peamiselt noori kunstnikke esindava galeriiga, mida veab kunstientusiast Reigo Kuivjõgi, kes enne galeristi karjääri ongi muu hulgas just noorte kunsti oksjonite korraldamisega silma jäänud. Teadsin ja nägin, et selle galerii kunstnikud olid esindatud nii Kunstihoone Kevadnäitusel kui ka Tallinna Biennaali Kunstipäeval Vabaduse väljakul. Niisiis, soovisin külastada galeriid ennast, teadmata isegi, mis näitus seal hetkel üleval on.
Guugeldades selgus, et galerii asub Aparaaditehase ja minu majutuskoha vahetus naabruses, Kastani tänaval. Sinna jõudmine nõudis küll teetööde ja erinevate töökodade vahel laveerimist ning orienteerumist, kuid reklaamviitade abiga ma kohale igatahes jõudsin.
Avatud uksest rõõmsalt sisse astudes leidsin eest avara galeriiruumi... ja täieliku vaikuse. Ainult mina ja maalid! Vaatan ringi, kohanen, keskendun... ja asun siis väljapanekut lähemalt uurima.
Selgus, et hetkel on galeriis üleval noore, kuid juba laiemaltki tuntust ja preemiaid saanud,Tartu Ülikooli maaliteaduskonna taustaga kunstniku, Mirjam Hinni (1990) tööde näitus, mis oli alles eelmisel õhtul avatud ja keda Art&Tonic galerii ka esindab.
Mirjami töid olin varem siin ja seal põgusalt näinud ja märganud. Sellised helged, värvilised, abstraktsed ja õhulised. Nüüd oli mul võimalus neid maale lähemalt, pikemalt ja põhjalikumalt vaadata. Märkasin kohe, et vähemalt osad neist olid maalitud väga õhukesele, läbipaistvale ja läbikumavale lõuendile. Tavaliselt tundub lõuend olema tihkem ja jämedakoelisem. Ilmselt just sellisel lõuendil on oma osa õhulise ja hõljuva lõpptulemuse saamisel, mille kunstniku puudutus alles isikupäraseks, lummavaks ja salapäraseks maailmaks loob.
Esimeses näituseruumis olid pisut tumedamas tonaalsuses tööd. Seda muljet võis süvendada ka ühe maali taustaks olev, üleni tumesiniseks värvitud sein, vastukaaluks teiste tööde valgele taustale. Mirjam Hinni maalidel põimuvad ja kattuvad omavahel erinevad värvid ja kujundid, mis - looklevad, voolavad, hõljuvad, või siis - katkevad, piirnevad, lõikuvad. Töödes on õhku, valgust ja muud...nagu näituse pealkirjaski lubatud.
Mina aga olen galeriis endiselt üksi! Kulgen ühe töö juurest teise juurde, klõpsan tulegi järgmises näitusesaalis ise põlema ning tunne on natuke sürreaalne, samas kummaliselt mõnus. Ja äkki adun, et tegemist on usaldusega... Jah, võimalik, et kuskil jälgib mind kaamera, kuid selle nähtavat kohaolu ma ei märka ega taju. Tajun aga tõesti usaldust ja tänulikkust selle suhtes enda sees. Varasemast vist nii privaatset näitusekogemust kohe meelde ei tulegi, kuna mõni inimhing kuskil tajutavas läheduses tavaliselt ikka viibinud on, kas siis galeriitöötaja või külastaja näol.
Päris lõpuni see siiski nii ei jäänud, sest mõne aja pärast saabus kohale galerist, kes nii käesoleva näituse, kui ka galerii muu tegevuse ja plaanide kohta lahkelt infot jagas. Reigo Kuivjõe sõnul on aina enam inimesi leidmas tee nende galeriisse, noorte kunstnike tööd leidmas koha meie kodudes, kollektsioonides ja ka muuseumide kogudes.
Taas ühe meeldejääva galeriikülastuse lõpetamisel, avaldasin galeristile veelkord tänu usalduse eest, sest arvatavasti poleks minu külastuse muljed pooltki nii meeldivaks kujunenud, kui oleksin eest leidnud suletud ukse, sildiga "olen kohe tagasi" või midagi taolist. Õnneks läks teisiti ning avatus ja usaldus jäävadki minu jaoks iseloomustama seda - noori ja kunsti toonikuna väärtustavat galeriid!
Art&Tonic galerii järel võtsin suuna Tartu Kunstimajja, kus Graafika grammatika ja Margus Loki näitused lähiajal järgmise blogipostituse teemaks loodetavasti saavad. Tartu seeria lõpetuseks aga ei saa mööda tänavakunstist, mida Tartu tänavapildis tõesti igal hetkel kohata võib ning mõne sõnaga tulevikupostituses jäädvustamist väärib.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar