Karl-Erik Talvet, "Maalid Malist/ Paintings from Mali, 24.07 - 12.08.2020 Vabaduse galerii, Tallinn
Vabaduse galerii on selline galerii, kus minu arust vahetuvad näitused liiga kiiresti. Galerii asukoht, Vabaduse väljakul, on muidugi suurepärane, kuhu ikka üsna sageli satun, kuid nii mõnedki korrad on juhtunud nii, et galeriist juhuslikult möödudes, märkan seal huvipakkuvat näitust ning mõtlen, et tasuks läbi astuda. Kui ma aga kohe, sellel samal hetkel, seda ei tee, siis järgmisel, on näitus juba läbi. Viimati oli see täpselt nii Toomas Reinu maalinäitusega, kes on peamiselt arhitektina tuntud ning minule seostunud eelkõige Rapla KEK-i ikoonilise, kaheksanurkse ja astmelise, kontorihoonega. Ühesõnaga, tema maalinäitust ma ei näinudki, mistõttu olin seekord otsustavam ning astusin kohe galeriisse sisse.
Praegune Vabaduse galerii näitus haakub hästi eelmise, dokumentaalfotograafia teemalise postitusega, kuna ka see väljapanek pretendeerib oma sisult dokumentaalsusele ning väljendab osapoolte taotlusi (ülem)võimule, stabiilsusele ja rahule.
Noor kunstnik, Karl-Erik Talvet (1991), on jäädvustanud Eesti kaitseväelaste eluolu Mali riigis, Aafrikas, kus ta ka ise neli kuud tõlgina kohapeal viibis. Kuna ma Eesti sõjaväelaste tegemistest Malis just üleliia palju ei tea, siis tundus kohapeal teenistuses olnud noore inimese kunstiline lähenemine sellisele teemale huvitav.
Esmalt tutvusin näitust ja kunstniku tutvustava pressiteatega ning seejärel kulgesin ühe töö juurest teise juurde ning püüdsin tunnetada sealset olustikku ja meeleolu, mis õnnestus päris kenasti.
Väljas on suuremad õlimaalid, väiksemad akvarellid, visandid ja joonistused, mis kõik mingil moel dokumenteerivad Mali ja meie sõjaväelaste eluolu ja keskkonda seal - näen fragmente loodusest, loomadest (sisalikud, konn), maastikest, kohalikest elanikest, olmest, tehnikast ja muust. Näen sõjaväelasi puhkehetkel kaarte mängimas, telekat vaatamas, sporti tegemas nt võrkpalli mängimas, tööpostil toimetamas, kohalikega suhtlemas. Näen soomukeid kõrbemaastikul liikumas, helikopterit lendamas.
Mulle tundub, et Karl-Eriku õlimaalid annavad väga hästi edasi sealset valgust, kuigi mul endal sellega otsene kokkupuude puudub. Maal "Patrull Nigeri jõe ääres" on just sellises liivakarva tonaalsuses, kus sõjaväelaste vorm tõepoolest justkui sulandub keskkonda ning elavalt on tunda sealset igapäevast ehk isegi rutiinset õhustikku, kus kohalikud lapsed on patrullivaid sõjaväelasi uudistama tulnud, ilmselt lootes neilt midagi head saada ning vanemad inimesed tagaplaanil rahulikult oma asju toimetavad.
Läbi Karl-ErikTalveti tööde jõuab kübeke Malit siia Eestimaa suvesse küll. Kindlasti vaatab ja mõistab missioonil käinud inimene neid töid hoopis teisiti kui mina, kes ma läbi maalide ja joonistuste arvan ainult natukene tunnetavat sealset rutiini, pinget, tegevusi ja tegevusetust, (õhu)kuumust, kultuuride ja eluviiside erinevust, seotuna missioonitunde, küsimuste ja võimalike vastuste või vastusteta.
Igal juhul oli minu jaoks tegemist huvitava ja ohutu vahepalaga ühel mõnusal ja soojal suvepäeval Eestis, kuid arvatavasti ei saa kunstnik seda sama öelda aja kohta, mis ta veetis Malis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar