Kunsti kohtab Tartus igal sammul. Ma ei plaaninud seal eraldi tänavakunsti tuuri teha ja ei teinudki, kuid sellegi poolest kogunes neid muljeid terve postituse jagu ja enamgi veel!
Esimesel Tartu õhtul, peale Kogo galerii külastust, võtsin suuna südalinna poole. Eesmärk oli autovabaduse puiesteed külastada ja kuskil mõnusas kohas õhtueine võtta. Kohe Aparaaditehasest üle tee oli aga Pauluse kirik, mis on väga erilise välimusega ning juba ammu oma arhitektuuri poolest mulle silma jäänud. Teadsin, et tegemist on Eesti mõistes ainulaadse juugendstiilis kirikuga, mis on kuulsa Soome arhitekti Eliel Saarineni poolt projekteeritud. Kellaajaliselt oli kirik juba külastajatele suletud, kuid värav oli lahti ning kiriku taga paistis kaunis lilleaed. Seetõttu mõtlesin kiriku ümber väikese tuuri teha. Samal ajal aga avanesid ka kiriku uksed ning teadete tahvlilt lugesin, et tunni aja pärast algab siin orelikontsert. Niisiis, kasutasin juhust, et kirikut ka seestpoolt piiluda. Kummalisel kombel ei teinud ma seal sees ühtegi fotot, mällu on aga sügavalt ja selgelt jäänud altarimaal, mis oli väga lihtne, aga seda mõjusam. Abivalmis kirikutöötaja, kes kontserdipileteid müüs, ütles, et maali autor on soomlane Kuutti Lavonen (1960) ning see pühitseti 2015 aastal, ühel ajal soomlaste abiga taastatud kirikuga. Tegemist on koguni tiibaltariga ning minul õnnestus seda näha avatud olekus. Altarimaali kohta on Pauluse kiriku kodulehel ka põhjalik ülevaade. Soovitan aga seda maali kindlasti oma silmaga vaadata, sest see oli oma kaasaegsuses ja lihtsuses väga võluv.
Edasi kõndides, avastasin täiesti uue vaatenurga Vanemuise teatri väikese maja, samuti juugendstiilis hoonele, mis on kaunilt taastatud. Polnud teatrile lihtsalt varem seda kaudu lähenenud. Läbi pargi, kuhu kunagi varem polnud sattunud, jõudsin Tiigi tänavale, kus avastasin suured seinamaalingud kortermajadel. Ilmselt olin nende kohta varem nupukesi siit ja sealt lugenud, kuid nüüd seisid nad täies hiilguses minu ees. Päris võimsad ja pilkupüüdvad! Miks ka mitte väärindada inimeste elukeskkonda ja nõukogudeaegset hruštsovka-arhitektuuri selliste monumentaalsete maalidega. Ja neid maalitud maju oli päris mitu. Kes on autorid, veel ei tea, aga tasub välja uurida.
Edasi jalutades, sattusid teele kunstnik Okeiko positiivsust ja rahu sisendavad seinamaalid oma mediteerivate tegelastega. Olin neid ka mõned aastad varem samas kohas näinud, aga Okeiko nimi jõudis minu teadvusesse alles sellel aastal, kui ta Tallinnas Fahle galeriis ja Telliskivi Loomelinnakus oma loomingut esitles, rõhutades soovi, tuua läbi oma loomingu maailma rohkem positiivsust ja rõõmu! Vaatasin neid maale ja tegelasi nüüd hoopis teise pilguga!
Autovabaduse puiestee oli tore - mõnusad nautlemise kohad jalakäijatele, palju tegevusi lastele ja peredele. Jõepromenaadil oli aga palju joogi-, kuid mitte nii väga söögikohti, mida otsides juhtusin mööda jalutama nii mitmestki Edward von Lõnguse tööst, mida hetkel ka Tallinna Biennaali raames tema isikunäitusel näha saab, nagu näiteks kollaaž Konstantin Pätsist. Lisaks jäi silma veel mitmeid minu jaoks tundmatu käekirjaga kunstnike tänavaloomingut.
Niisiis, söögikoha leidsin alles Rüütli tänaval vanalinnas, kus samal ajal käis juba elav neljapäevaõhtune (peo)melu ja õhtu nautijaid lõbustas tänaval elav muusika - rokiklassikat mängiv saksofonimängija, kes meeleolu tekitamiseks oli oma pillile lausa värvilised tulukesed helkima pannud.
Ilm oli suurepärane ning enamus söögikohti oli loonud võimalused söögi ja joogi nautimiseks vabas õhus. Seda võimalust kasutasin ka mina. Osalesin ka topsiringluses ning oma suureks üllatuseks sain tagastatud joogitopsi eest tagasi ...Tartu Ülikooli kujutisega euromündi! Siin on ikka kõik väga Tartu keskne, isegi raha!
Ka hilisõhtusel jalutuskäigul ööbimiskohta kohtusin ühe suure monumentaalmaaliga Riia mäel(?) asuva maja seinal, mis reklaamis Tartu Linnamuuseumis, rohkem kui aasta tagasi lõppenud näitust "Rõõm purustab mure". Kunstiühingu "Pallas" kogu". Kuna aga sõnum on universaalne ja igale ajale sobiv, siis hetkelisele segadusele vaatamata, võib võtta seda kui osa elu väärindavast keskkonnast. Lisaks saan teada, et seinal on kujutatud Eduard Rüga (1903 - 1997) maali "Lõikuskuul", mille ta maalis 1975 aastal. Niisiis, sumedasse suveõhtusse igati sobiv teos.
Järgmisel hommikul oli minu hommikusöögi vaateks Aparaaditehase hoovis taas suur seinamaal, mida julgen arvata Regina-Mareta Soonseina loominguks. Või siis vähemalt tema laadis tööks. Sellised triibulised ja väänlevad, sebramustrilised figuurid ja kujundid. Suur ja värviline, mis samas sujuvalt hoovi sulandus.
Tartu kunstiteemalise postituse lõpetuseks pean veel mainima ühte toredat kunstipoodi nimega tARTu, mis asub samuti Aparaaditehases, Kastani tänaval, kus saab näha ja osta peamiselt just Tartuga seonduvat kunsti! Poodi sisenedes tunnetasin kohe mõnusat atmosfääri ja minu pilku haaras üks pooleldi laua all olev käpuli kuju... Selle Kiwa teose võib soovija endale loomulikult kaasa osta. Kuna uudistamist oli selles maast laeni kunsti täis poes palju, siis viibisin seal üsna pikalt. Kitsukesest keerdtrepist üles ronides sain veel osa Kalli Kalde (1967) maalide ja graafika väikesest näitusmüügist "Kosmos on kõigile avatud".
Oma Tartu seeria lõpetuseks tuleb tõdeda et ka Tartu on kõigile avatud ning lisaks Aparaaditehases samal ajal toimunud folkrokifestivalile, võib sarnast vibe'i ja meeleolu tunnetada Tartus ka mujal.
Tartu tõesti rokib ja üllatab ning tore on kõik see pakutav, endaga sobivas vormis, kaasa võtta, et neid muljeid ja emotsioone siis kunagi hiljem taaskord avada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar