"Mõttepilt", Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus, 20.02.- 14.03.2021; kuraatorid Mari Roosvalt, Marje Üksine ja Kerstin Rei; Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (Tallinna mnt 3b, Rapla)
Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskus (RKKK) oli meedia vahendusel mulle juba varemgi silma/kõrva jäänud, kuid kohapeale jõudsin alles nüüd - paar päeva enne järjekordseid koroonapiiranguid ning kultuuriasutuste taassulgemist.
Sügisel siin keskuses toimunud spetsiaalse valguse- ja helikujundusega klaasikunstnike näitust "Aeglane valgus", sooviksin küll kas või mõnes teises Eesti linnas või näitusesaalis kunagi näha, kuid suuri lootusi selleks Kairi Orgusaar, kes oli tolle näituse eestvedajaid ning RKKK üks asutajaliikmeid, selleks siiski ei andnud. Küll aga tervitas ta rõõmsalt akvarellistide aastanäitusele tulijaid ning jagas lahkelt näituse, tööde kui ka keskuse kohta infot ja kommentaare.
Selgub, et Kairi Orgusaar ise on nii klaasikunstnik kui ka akvarellist ning siingi näitusel on temalt koguni kolm tööd väljas ("Aafrika", "Punane vihm" , 2019; "Kõrgustes", 2017). Kokku osales näitusel aga 39 kunstnikku, kelle seas on nii rohkem kui ka vähem tuntud nimesid ning ka neid kelle jaoks akvarellidega maalimine on põhiloomingu kõrval pigem meeldiv vaheldus.
Naima Neidre ja Tiiu Pallo-Vaigu loomingut olin aga alles sügisel Tallinna Linnagaleriis näinud ning sellest ka blogipostituses Nagu kivid voolavas vees pikemalt kirjutanud (https:tudruklehvikuga.blogspot.com/2020/11/nagu-kivid-voolavas-vees-kunstihoone.html?m=1).
RKKK suurde ja avarasse, kõrgete lagedega näitusesaali olid kuraatorid Mari Roosvalt, Marje Üksine ja Kerstin Rei loonud rippuvate (vahe)seinte ja eriilmeliste tööde abil mõnusalt hubase atmosfääri. Liigendatud soppides leidus nii värvikaid rütme kui ka lennukaid mõtteid, andes akvarellitehnika(te) võimalustest ning teemade rohkusest mitmekülgse ülevaate.
Kohe näitusesaali sisenedes võtab külastaja vastu minimalistlik moderne "altar", mis akvarellmaali tavapärast mõistet hetkega avardab. Selle mõjusa koosluse moodustavad Kerstin Rei minimalistlikult monokroomsed, lõuendile maalitud "Varjatud aarded" (I ja II", 2020) ning Eleny Kasemetsa jõulise sisuga "Brutal Art" (2020). Kõik need kolm teost seovad värvid ja materjali salapäraseks sümbioosiks, mis vaataja neid pealispinnast sügavamalt uurima paneb.
Nende vastasseinas asetsevad aga kõrvuti kaks täiesti äärmuslikku tööd - Anneliis Vabuli abstraktses võtmes must-valged teosed "Mälupilt" (2021) ning Aleks Kase detailne olustikumaal, mis vägagi realistlikult kujutab laternavalguses töötavate kaevurite argipäeva, kus kaevanduse atmosfäär on ehedalt tuntav ("Mehed laavas", 2021).
Pikemalt jään aga vaatama Mari Roosvalti helgeid mosaiikmaale "Õitseng" (2020) ja "Helendav" (2021), mis võiksid kanda ka alapealkirju "Kevad" ja "Talv" ning kuuluda mõnda võluvasse aastaaegade seeriasse. Foto ja akvarelli oskuslikul kokkumiksimisel on moodustunud romantilised ja õrna tonaalsusega maastikud, kus õitsevad ja lumised õunapuud on akvarellide kaasabil saanud juurde uusi varjundeid.
Ka Liisi Tani mängib tehnikate ja materjalidega, kasutades oma töödes erinevaid lõikeid, kihte ja pinnareljeefe, andes seeläbi töödele sügavust ning pannes otsima seoseid loodusega ("Sume harmoonia", "Pinnase võlu", 2020).
Marje Üksine õhulised akvarellid "Maamärk" ja "Imepilv" (2021) lõid aga assotsiatsiooni klaasikunstnik Maret Sarapuu imelise installatsiooniga "Jäämägi" (2018), mis Lennusadama kõrval asuva Euroopa Liidu IT-agentuuri peamaja aatriumi kaunistab. See lummavalt veiklev klaasskulptuur hakkab silma pelgalt sellest hoonest mööda jalutades, olles ühtaegu hõljuvalt õrn ja müstiline. Sama hõljuvad ja müstilised on ka Marje Üksine siinsed tööd. Nende staatiline olek aga võimaldab peatada hetke ning sellesse värvide mängu lähemalt süüvida.
Meeldejäävaid hetki ja kaugete reiside järelmõju on akvarellides jäädvustanud Mariann Hakk-Eve ("Kevadnägemus" ja "Kirev India 3" ,2017) ja Kairi Orgusaar. Kui esimese nägemused on justkui udulooris visandatud, siis teine on mälestused abstraktses vormis pildile püüdnud.
Unenäo- ja muinasjutupiiril liigub Pille Lehise rõõmsalt pehme "Unenäomaastik" (2021) ning Anna Sui öösse veerev kullakera ("Kullakera taevavõlvil", 2021). Muinasjutu klassikasse võiks aga paigutada Sergei Minini meisterlikud akvarellid "Metsavool" (2020) ja "Pikk tee vee saamiseks" (2021), mis idüllilises rahus ebamaise omailma loovad.
Ebamaiselt mõjuvad ka Erki Kannuse kaks efektset aktimaali ("Attitude" ja "Cou-de-pied",2021), olles üheagselt nii ilmekad, õrnad kui ka jõulised. Kui enamasti on aktide ilu passiivne, siis siin köidab pilku just nende aktiivne ning iseteadlik hoiak.
Praeguse isolatsiooniajaga haakuvad hästi Eero Ijavoineni maalid "Kahekesi" ja "Kodus" (2020), Zhanna Tohti "Emotsionaalne torm I" (2020) ning miks mitte ka Mati Leppiku "Funky Blues" ja "Country Blues" (2020), mis suunavad vaatama endasse ning hindama ümber väärtusi. Ühtlasi teadvustama ning leidma võimeid ja võimalusi, mis kõigis ja kõikjal olemas on.
Marju Bormeistri "Küllus" ja "Männid" paeluvad oma efektsete värvidega, kus sügavsinine küllus mõjub leegitsevate mändide kõrval lopsaka vaikeluna.
Veera Stanishevskaja filigraanselt teostatud maitse- ja ravimtaime buketid mõjuvad aga suviselt värske õhusõõmuna ("Ivani päeva ravimtaimed", "Maitsetaimede õis", 2020).
Huvitavaid, mõjuvaid ja sisukaid töid oli näitusel ju veelgi, kuid postituse mahtu arvestades jäid sõelale need siin.
Loodan väga, et peale koroonapiirangute lõppemist on näitus veel mõnda aega avatud, et tööde näitamise aeg ning osapoolte rõõm nii ülekohtuselt lühikeseks ei jääks.
Ja soovin, et aina rohkem kohalikke kui ka linna külalisi selle näitusekoha üles leiaksid. Ja et kunstikeskus ka ise linnapildis rohkem nähtav oleks. Kuid arusaadavalt vajavad suunaviidad ja näitusereklaamid vastavaid (rahalisi) vahendeid, mida õhinapõhistel kultuuriorganisatsioonidel enamasti ju napib.
Seda enam on oluline sisu, mis kõneleb enda eest, mistõttu Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus võiks küll olla see, kuhu peale piirangute lõppu suunata oma tee.
RKKK suurde ja avarasse, kõrgete lagedega näitusesaali olid kuraatorid Mari Roosvalt, Marje Üksine ja Kerstin Rei loonud rippuvate (vahe)seinte ja eriilmeliste tööde abil mõnusalt hubase atmosfääri. Liigendatud soppides leidus nii värvikaid rütme kui ka lennukaid mõtteid, andes akvarellitehnika(te) võimalustest ning teemade rohkusest mitmekülgse ülevaate.
Kohe näitusesaali sisenedes võtab külastaja vastu minimalistlik moderne "altar", mis akvarellmaali tavapärast mõistet hetkega avardab. Selle mõjusa koosluse moodustavad Kerstin Rei minimalistlikult monokroomsed, lõuendile maalitud "Varjatud aarded" (I ja II", 2020) ning Eleny Kasemetsa jõulise sisuga "Brutal Art" (2020). Kõik need kolm teost seovad värvid ja materjali salapäraseks sümbioosiks, mis vaataja neid pealispinnast sügavamalt uurima paneb.
Nende vastasseinas asetsevad aga kõrvuti kaks täiesti äärmuslikku tööd - Anneliis Vabuli abstraktses võtmes must-valged teosed "Mälupilt" (2021) ning Aleks Kase detailne olustikumaal, mis vägagi realistlikult kujutab laternavalguses töötavate kaevurite argipäeva, kus kaevanduse atmosfäär on ehedalt tuntav ("Mehed laavas", 2021).
Pikemalt jään aga vaatama Mari Roosvalti helgeid mosaiikmaale "Õitseng" (2020) ja "Helendav" (2021), mis võiksid kanda ka alapealkirju "Kevad" ja "Talv" ning kuuluda mõnda võluvasse aastaaegade seeriasse. Foto ja akvarelli oskuslikul kokkumiksimisel on moodustunud romantilised ja õrna tonaalsusega maastikud, kus õitsevad ja lumised õunapuud on akvarellide kaasabil saanud juurde uusi varjundeid.
Ka Liisi Tani mängib tehnikate ja materjalidega, kasutades oma töödes erinevaid lõikeid, kihte ja pinnareljeefe, andes seeläbi töödele sügavust ning pannes otsima seoseid loodusega ("Sume harmoonia", "Pinnase võlu", 2020).
Marje Üksine õhulised akvarellid "Maamärk" ja "Imepilv" (2021) lõid aga assotsiatsiooni klaasikunstnik Maret Sarapuu imelise installatsiooniga "Jäämägi" (2018), mis Lennusadama kõrval asuva Euroopa Liidu IT-agentuuri peamaja aatriumi kaunistab. See lummavalt veiklev klaasskulptuur hakkab silma pelgalt sellest hoonest mööda jalutades, olles ühtaegu hõljuvalt õrn ja müstiline. Sama hõljuvad ja müstilised on ka Marje Üksine siinsed tööd. Nende staatiline olek aga võimaldab peatada hetke ning sellesse värvide mängu lähemalt süüvida.
Meeldejäävaid hetki ja kaugete reiside järelmõju on akvarellides jäädvustanud Mariann Hakk-Eve ("Kevadnägemus" ja "Kirev India 3" ,2017) ja Kairi Orgusaar. Kui esimese nägemused on justkui udulooris visandatud, siis teine on mälestused abstraktses vormis pildile püüdnud.
Unenäo- ja muinasjutupiiril liigub Pille Lehise rõõmsalt pehme "Unenäomaastik" (2021) ning Anna Sui öösse veerev kullakera ("Kullakera taevavõlvil", 2021). Muinasjutu klassikasse võiks aga paigutada Sergei Minini meisterlikud akvarellid "Metsavool" (2020) ja "Pikk tee vee saamiseks" (2021), mis idüllilises rahus ebamaise omailma loovad.
Ebamaiselt mõjuvad ka Erki Kannuse kaks efektset aktimaali ("Attitude" ja "Cou-de-pied",2021), olles üheagselt nii ilmekad, õrnad kui ka jõulised. Kui enamasti on aktide ilu passiivne, siis siin köidab pilku just nende aktiivne ning iseteadlik hoiak.
Praeguse isolatsiooniajaga haakuvad hästi Eero Ijavoineni maalid "Kahekesi" ja "Kodus" (2020), Zhanna Tohti "Emotsionaalne torm I" (2020) ning miks mitte ka Mati Leppiku "Funky Blues" ja "Country Blues" (2020), mis suunavad vaatama endasse ning hindama ümber väärtusi. Ühtlasi teadvustama ning leidma võimeid ja võimalusi, mis kõigis ja kõikjal olemas on.
Marju Bormeistri "Küllus" ja "Männid" paeluvad oma efektsete värvidega, kus sügavsinine küllus mõjub leegitsevate mändide kõrval lopsaka vaikeluna.
Veera Stanishevskaja filigraanselt teostatud maitse- ja ravimtaime buketid mõjuvad aga suviselt värske õhusõõmuna ("Ivani päeva ravimtaimed", "Maitsetaimede õis", 2020).
Huvitavaid, mõjuvaid ja sisukaid töid oli näitusel ju veelgi, kuid postituse mahtu arvestades jäid sõelale need siin.
Loodan väga, et peale koroonapiirangute lõppemist on näitus veel mõnda aega avatud, et tööde näitamise aeg ning osapoolte rõõm nii ülekohtuselt lühikeseks ei jääks.
Ja soovin, et aina rohkem kohalikke kui ka linna külalisi selle näitusekoha üles leiaksid. Ja et kunstikeskus ka ise linnapildis rohkem nähtav oleks. Kuid arusaadavalt vajavad suunaviidad ja näitusereklaamid vastavaid (rahalisi) vahendeid, mida õhinapõhistel kultuuriorganisatsioonidel enamasti ju napib.
Seda enam on oluline sisu, mis kõneleb enda eest, mistõttu Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus võiks küll olla see, kuhu peale piirangute lõppu suunata oma tee.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar