Mauri Gross,``S U G U V Õ S A 2``, 02.07. - 18.07.2021; Pärnu Kontserdimajas
Mauri Grossi (1969) maalinäituse pärast võib Pärnu sõita küll. Mina sõitsin.
Kujutasin tema majesteetlikke maale Pärnu Kontserdimaja väärikas keskkonnas ette juba enne kohale jõudmist, arvates neid sinna hästi sobivat. Ja mõningate mööndustega see nii ka oli.
Näitus oli eraldi ruumis, kontserdimaja fujaee vasakus tiivas, mis kontserdiõhtutel ilmselt täiendava kohvikusaalina kasutusel on. Sellele vihjasid ruumi keskel olevad linadega kaetud lauad ja toolid, mille otsa õnnestus mul nii mõnelgi korral maale uudistades koperdada. Kuna viibisin ruumis üksi, siis tekitatud kolin õnneks kedagi (peale minu enda) ei seganud. Küll aga segasid need toolid ja lauad pisut Mauri loomingule keskendumist ning mõnel juhul sobiva vaatenurga leidmist ... Kuna aga tegemist ju polnudki spetsiaalse kunstigaleriiga, siis ei lasknud ma sellistel (pisi)asjadel ennast häirida.
Mauri visuaalselt nauditavad maalid on üldjoontes teostatud klassikalise maalikunsti parimas võtmes, mille all pean silmas läbimõeldud kompositsiooni, filigraanseid pintslitõmbeid, värvide harmooniat, ning teoste üldist fluidumit, mis tõmbavad endasse, tekitades soovi nende seltsis pikemalt aega veeta.
Kui Mauri varasematel isikunäitustel on maalidel ka figuure ja esemeid näha olnud, siis siinolevatel on peategelaseks loodus - lilled, võsa, kasvud, mis omavahel läbipõimunult ja samast pinnasest võrsunult, moodustavad kunstniku tundliku käe läbi imelisi seoseid.
Need tihedalt läbi maalitud, pea täiuslikult viimistletud maalid, mille kõrval leiab vahelduseks ka mõne vabamalt voolava töö ("Rõdu lilled", 2021), viib mõtted tõesti kunstnikule kui Loojale, kellel on vabadus ja võim(e) luua just selline maailm nagu ta ise soovib. Usutavasti on see võime meis kõigis peidus ... kasutades värvi ja pintsli asemel ehk midagi muud.
Selle näituse maalid on valminud vahemikus 2017 - 2021, millest mõni veel värskelt värvilõhnanegi ("Tipphetk", 2021). See aga just teebki kohalolu enam tajutavaks ning meeleliselt nauditavaks.
Üldiselt on Mauri Grossi maalide koloriit pigem tume ja sügav. Pruunikad-punased toonid oma paljudes varjundites tunduvad olevat kunstniku lemmikud. Kuid selle näituse töödes hakkab silma ka sinine, tuues töödesse õhku ja valgust, mis taevasinana lille- ja rohutihnikuist läbi kumab.
Mauri maalib oma motiivid selliselt, et vaatajana on mul võimalik nendega ühele tasandile minna - vaadata ümbrust läbi võsa ja lillede, peatuda hetkeks orhideedega kaunistatud ukselävel või jätkata maalimotiivi aknast välja vaadates. Ehk siis, Mauri maalid annavad võimaluse nendega koos rändama minna.
Kui eespool mainisin näituse vaatamist segavaid faktoreid, siis samal ajal leidus ruumis ka kunstniku loomingut toetavaid soppe - nurki ja seinu, kuhu Mauri maalid lausa orgaaniliselt sobitusid ("Tuules", 2021, "1 Kasv", 2021, 'Hommage", 2017) ning kus nad kontserdikülastajate rõõmuks võiksid ehk isegi püsiva koha leida.
Lisaks emotsionaalsele ja visuaalsele naudingule, jätab Mauri Gross aga ruumi ka mentaalseks mõtisklemiseks, pealkirjastades oma tööd mitmetähenduslikult ja kavalalt - "Väike suguvõsa", "Pillimehed öös", "Sosista edasi", "Tipphetk", "Hüpnoos", "Hõõgus", "Hingus" "Halastus", "Laagri lilled", "1 Kasv" jne. Ei saa öelda, et ma just alati oleksin nende vastavust tööga tabanud, kuid samas annavad need aimu kunstniku mõtteilmast, tajudes seal harmooniat, huumorit, ilu ja rahu.
Selle ilu ja rahu võtsin Mauri näituselt Pärnu rohelusse endaga kaasa.
Tunnike hiljem, ühes armsas Pärnu õunaaias näitusemuljeid endast veelkord läbi lastes, tundusid kohvikupeenras õitsevad lilled aga kuidagi tuttavad ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar