Väljas/Sees on võimaluste tee - Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus Tallinna Linnagaleriis

Väljas/ Sees; Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus, kuraator Corina L. Apostol; 03.05 - 23.05.2021; Tallinna Linnagaleriis

On hea, et ka suure Kevadnäituse saab väiksemateks paladeks jagada ning alustada kompaktsemate, kuid samas ka nädala võrra vähem avatud väljapanekute külastamisega. Kuigi, ideaalis võiksid põhi- ja satelliitnäituste lahtiolekuajad muidugi kattuda.

Tallinna Linnagaleriis on rahvusvahelise (Rumeenia, Ameerika) taustaga kuraator Corina L. Apostol kokku pannud näituse "Väljas/ Sees", mis tegeleb piiridega, kus midagi ei ole kindlat ega iseenesestmõistetavat.

Pea kõik näitusel osalevad kunstnikud kinnitavad näituse teemaga ka isiklikku suhestumist ning teatud ääre- ja piirialadel liikumist. Siin käsitletakse identiteedi, kuulumise, soo(rollide), võimu, kliima, reaalsuse, unenäos või ilmsi, kesk(u)se ja perifeers(sus)e  ja/või  keha(lisuse) küsimusi. Ja imselt ei ole väljas/sees, kuulumise/mittekuulumise tunne võõras ka kuraatorile endale, juba oma kosmopoliitse tausta tõttu.

Jah, seda kõike siin näitusel on, kuid malbelt ja varjatult, viirastuslikult ja riivamisi, "õige" nurga alt vaadates.

Iga näitusetöö galeriis on saanud ka oma "ruumi" - vaatamiseks, keskendumiseks, mõtisklemiseks. Midagi ei soleeri ega domineeri, mis on tagantjärele, tööde sisu ja mahukuse peale mõeldes, lausa ime. Seda tunnet võis tekitada ka näituseruumi valgus, mis mahedalt üle eksponaatide kandus.

Hubase ja maheda valguse toovad näitusesaali laest alla langevad, kauni ja korrapärase mustriga kangapaanid, mis on osa näituseekspositsioonist. Nende pilkuköitvate kangaste autoriks on Austraalias elav Senta Silla, kunstnik Aksel Haagenseni (1993) vanaema, kes sattus võõrsile 8 aastaselt, 1944 aasta sõjapõgenikuna. Austraalias on sündinud ka kunstnik ise, kes aga 8 aastaselt vastupidises suunas, pagulaste järeltulijana Eestisse kolis ning kes peale 20 aastat siin elamist end endiselt väliseestlasena identifitseerib. Aksel Haagenseni sõnul ümbritsesid need pilkupüüdva mustri ja Austraalia loodusmotiividega (linnud, loomad, taimed) kangad teda lapsepõlves pidevalt, kuid alles täiskasvanuna sai ta teada, et need on tema vanaema looming - 1980ndatel kujundatud kangasari - millest tänaseks on kunstniku jaoks saanud tähenduslik emotsionaalne side nii enda kui ka vanaema lapsepõlve- ja kodumaaga. Aksel Haagenseni  installatsioonis "Vanaemale külla" (2020) saavad kokku põhjamaine Marimekko stiil ja Austraalia loodusmotiivid (loen näitusega kaasnevast infobukletist), kuid ka elusaatused, identiteedi ja kuuluvuse küsimused.

Kui väliseestluse puhul on identiteedi, kuulumise ja mittekuulumise küsimus justkui mõistetav, siis mõnevõrra üllatuslikult mõjub väikelinnast Sauelt pärineva noore kunstniku Liis-Marleen Verilaskja (1998) ülestunnistus end Tallinnas tulnukana tundmise kohta. Tema unenägudest inspireeritud installatsioon "Cielle" (2020) hõljub kõrgustes, kus 110 puulõike baasil tehtud graafilist lehte moodustavad õhuliselt voogava terviku, jäädes oma sisult aga vaataja jaoks unenägudele kohaselt tabamatuks.

Huvitava kogumi moodustavad Lilli-Krõõt Repnau (1982) "Feministlikud utoopiad", mis eelkõige köidavad tähelepanu oma sümboliterohkuse ja roosa värvigamma tõttu. Julgen arvata, et sügavamalt mõjuvad need tööd koos tekstidega - Feministeeriumi veebiplatvormil ilmunud põhjalike ja tulevikuühiskonda feministlikust seisukohast mõtestavate esseedega - mille jaoks ja millest inspireerituna need joonistused valminud on. Need kümmekond veebilehel olevat illustratsiooni erinevad aga näituseprintidest oma värvide intensiivsuse poolest ning veebijoonistusi on võimalik ka lähemalt uurida ja detaile näiteks zoomida. Küll aga tuleb just näitusetöödel välja üks korduv kujund - fassaadi meenutav motiiv - mis jätab oma varjude ja paigutustega võimaluse nii erinevateks tõlgendusteks kui ka küsimusteks.

Näituse keskseim teos, seda oma asetuse poolest, on aga Eesti kunstniku Ann Mirjam Vaikla (1990) ja Poola kunstniku Szymon Kula (1994) ühistööna loodud hübriidne installatsioon "(R)evolutsiooni monument", mis suhtleb vaatajaga mitmeti. Kannatlik ning pooltoone jälgiv vaataja näeb siin üheaegselt nii evolutsiooni kui ka revolutsiooni, tajudes samal ajal nii ajalikkust kui ka ajatust, kuid eelkõige suhtelisust. Selles atraktiivses läätstrüki/läätsprint (mida iganes see põnev tehnika täpsemalt tähendab) teoses saavad kokku eelajalooline megaliit ning Lenini monument, mis võtavad vastava kuju sõltuvalt vaataja liikumisest. Ka selle teose autorid tunnetavad seoseid piiride ja äärealadega, tulenevalt siis oma lapsepõlvest Nõukogude järgses ühiskonnas ja/või õpingutest ning erialasest tegevusest mõnel geograafilisel äärealal, nagu näiteks Narvas.

Ühiskondlikku evolutsiooni käsitleb oma näitusetööga "1." ehk "Esimene" ka Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardov (1985). Kahekümnest (20) postkaardist koosneval teosel (mida eksponeeritakse kasepuidust riiulil kuna kask on Eesti kultuuris naiselikkusega seostuv puuliik, loen infobukletist) kujutab kunstnik pioneere ehk teerajajaid ja algatajaid. Kunstnik on siin esile tõstnud naised, kes on Eesti ajalukku läinud oma valdkonna/ametiala esimestena. Näitusevalikus on esindatud ülikooli õppejõud, doktorid, professorid, akadeemikud ja insenerid; esimene nais-autojuht, taksojuht, kombainer ja traktorist; esimene laevakapten, vandeadvokaat, arhitekt, kuid ka raskejõustiklane, olümpiavõitja ja  professionaalne helilooja. Lisaks nende vaatamisele võib külastaja postkaardi oma lemmikuga kaasagi võtta, et neid siis mõnele sõbrale või sugulasele näiteks postitada. Tallinna Tehnikaülikooli doktorikraadiga kunstnik, kes hetkel Kunstiakadeemia bakalaureuseõppes installatsiooni ja skulptuuri õpib, soovib oma postkaardisarjaga võrdsemate võimalustega ühiskonda toetada.

Paremat maailma soovib luua ka New Yorgis resideeruv Eesti kunstnik Jaanika Peerna (1971), kelle performance "Liustike eleegia, Brooklyn" (2020, videodokumentatsioon näitusel 7 minutit), mängib viimase loodusliku jäätükikesega maailmas. Eelmisel sügisel New Yorgis, Brooklyni avalikus ruumis toimunud performance, näitab piltlikult ja selgelt ühiskonda, kus globaalne mure kipub argi- ja pidupäevatoimetuste kõrval kellegi veidraks toimetuseks taanduma, mida on mugav ja turvaline eemalt piidelda. Kui sulava jäätüki ja liustikke asemel ühel hetkel aga ainult igikestev plastik meie pihke täidab, tuleb pilku paraku meil kõigil tõsta.

Orgaanilise mateeriaga tegeleb ka Siiri Jürise (1992) "Orgaaniline mateeria IV", mille erkkollased toonid on lõuendil haaravad. Maali abstraktsed, üksteise sulanduvad värvilaigud võtavad hetkeks (keha)vorme, et siis taas ühtlaseks värvimassiks lahustuda. Ülemineku hetk on habras nagu piiripealne olek ikka.

Kõige salapärasemalt mõjub aga galerii kõige tagumises nurgas asuv aardekirst, millest immitseb valgust ("Laegas", 2021) ja mille asukohtki sümboolne on, kui arvestada selle autorite Evelyn Grzinichi (1974) ja John Grzinichi (1970) igapäevast Moostes ehk Tallinna mõistes Eesti äärealal asumist. Seda kõnekam on fakt, et selles Põlva maakonna väikeses alevikus tegutses ligi 20 aastat rahvusvahelise haardega kunstnikeresidentuur ja nüüdiskunstikeskus MoKS (asutatud 2001) mida kunstnikud Evelyn ja John Grzinich vedasid ning mida nad tegelikult kunagi asutada ei plaaninud. Jättes seepeale näitusel eksponeeritud veimevakka 20 tööaastat valgust, millest kiirgab nüüd millegi uue algus.

Nii et, küsimus väljas või sees on pigem võimaluste tee.

 

Laura Laasik & "Tekk" galeriis Positiiv

Laura Laasik "Tekk", 19.04.- 30.05.2021; Ööpäevaringne aknanäitus (v.a 03.05.-07.05 kui näitust saab vaadata kohapeal); galerii Positiiv (Roo 21a, Tallinn)

Mõni näitus kõnetab kohe. Lihtsalt tead, et tahad seda näha ja planeerid mineku lausa kalendrisse. Nii oli see ka Laura Laasiku (1989) näitusega "Tekk", galeriis Positiiv, mis oli ka oma mahu poolest kultuuripaastust väljujale paras suutäis.

Selle näituse puhul kõnetas mind aga eellugu ehk see, millest noor kunstnik inspiratsiooni sai...

Ajakirja Positiiv kevadnumbris (44/2021 KEVAD/SPRING) avab Hollandis, Minerva kunstiakadeemias õppinud ning Helsingis, Aalto ülikoolis fotograafia magistriõpinguid lõpetav Laura Laasik selle tausta nii: "Idee tekkis, kui lähedane inimene rääkis oma keerulisest lapsepõlvest, mil ta pidi tihti magama talvekasuka või rulli keeratud madratsi all. Lugu jäi mulle nii sügavalt meelde, kuna olukord, mis oli tollel hetkel sellele lapsele reaalsus, poleks kunagi tohtinud olla aktsepteeritav normaalsus."

Ka mulle jäi see lugu näitust tutvustavast infotekstist meelde, ilmselt selle emotsionaalse ja üldinimliku tausta tõttu.

Kunstnikule usaldatud lugu arenes aga edasi justkui väikeseks kultuuriantropoloogiliseks uurimuseks, kui ta interneti jututubade anonüümsetele kasutajatele otsustas esitada küsimuse: "Mida oled kasutanud teki asemel, kui sul pole seda käepärast olnud?".

Saadud vastuseid näitus "Tekk" nüüd omal moel visualiseeribki - neutraalselt, läbi kerge koomika, kuigi, naljast on siin asi kaugel.

Turvalisest vaataja positsioonist tunduvad aga kõik need teki aseained pisut kentsakad ja kõhedad, millest loogiliseim, tavaliseim ja käepäraseim on tõesti vast pealetõmmatud pintsak; lõbusaim aga pehmekarvaline lemmikloom. Kõige ekstreemsem - puulehtedest ja plastikkilest kombineeritud kate, kui sinna juurde veel mõelda seinal väljatoodud kirjeldus: "katsin ennast lehtede ja plastikutükiga. /.../ ellujäämiseks/.../."

Puudust ja hüljatust õhkub neist kõigist. Isegi sõbra sooja andvast selgroost. Need improviseeritud "tekid" tekitavad ebamugavust juba pelgalt pealevaadates. Neis puudub see soojus, sobiv raskus ja heaolutunne, mis vaimusilmas ühe mõnusa teki peale mõeldes üldjuhul ju tekib. Aseaine ja käepärasus seda loomulikult ei eeldagi.

Näitusega suhestumise mõttes suudab ilmselt ka vaataja oma mälusopist mõne erilise või huvitava teki aseaine kogemuse meelde tuletada, mis aga loodetavasti on pigem vabast tahtest, ühekordsest vajadusest või juhusest, mitte aga regulaarsest puudusest tingitud olnud.

Enda kogemusest meenub siinkohal aga üks imeline ööuni koos "sooja andva" sülearvutikotiga, peale diplomitöö kaitsmisele järgnenud sügavat rammestust.

Laura Laasik aga siin esitatud lugudel hinge pugeda ei lase. Välistades selle autorite anonüümsuse ning tööde teadliku vormistusega ühetaoliste stuudio(foto)lavastustena. Tekitades seeläbi distantsi ning võõrandumistunde, võimaldades tajuda neis peituvat huumoritki.

Ometi see näitus puudutab, paneb mõtlema ja tekitab küsimusi.

Sest ma ei tea, kas ja kuidas need lood mõjutasid kogemuste jagajaid päriselt... Olid need lõbusad juhused või pealesunnitud karm reaalsus...või ellujäämisküsimus nagu viitab kiri seinal...

Küllap oli seal kõike, mistõttu panebki niivõrd argise pealkirjaga näitus "Tekk", taaskord teadvustama seda, et ka kõige iseenesestmõistetavamate asjade taga võivad avaneda kõige erinevamad elukogemuste jadad.

Adamson-Ericu ja Egon Schiele juhuslik kohtumine

Adamson-Eric "Kevad" ja "Sügis", Egon Schiele "Kaks kükitavat naist"; Lehvikuga tüdruku kodune külmkapi- ja pop-up galerii.

Lehekuu ja soojemate ilmade saabumise puhul on paslik ka kodust postkaardigaleriid uuendada ning Sirli Raitma EHA loomingulisi peakatteid demonstreerinud väljapanek (mille kohta ilmus mõni aeg tagasi ka nupuke Lehvikuga tüdruk facebooki lehel) kevad-suvisema kollektsiooni vastu välja vahetada, mille eellugu on aga järgmine...

Kaks tundlikku, iseteadlikku ja keerulise elusaatusega kunstigeeniust - eestlane Adamson-Eric (kodanikunimega Erich Carl Hugo Adamson, 1902 - 1968) ja Austria päritolu Egon Schiele (1890 - 1928) - said mõne aasta eest juhuslikult kokku...minu külmkapil. Oma loominguga muidugi.

Jah, ka minul on kombeks külmkapile emotsionaalselt olulisi postkaarte, sõnumeid, tekste ja luuletusi üles panna, millega aeg-ajalt uuesti suhestuda. Et neid siis mõne aja pärast ringi sättida või uute emotsioonidega asendada. See on väikest viisi nagu oma isikliku näituse kureerimine ja võib olla just seetõttu tundus ka Raul Kelleri külmkapigalerii oma rändnäitusega (millest mõned postitused tagasi kirjutasin) kuidagi südamelähedane.

Adamson-Ericu kaks postkaarti "Kevad" ja "Sügis" (1935) olid juba aastaid varem muuseumipoest minu külmikuseinale jõudnud, olles tänaseks justkui püsiekspositsiooni staatuse omandanud, millest pilk harjumuslikult ikka aeg-ajalt üle libiseb. Nagu tollelgi päeval, kui köögis tavapäraseid toimetusi tehes mind aga seejärel väike ehmatus tabas...

Nimelt oli külmikule tekkinud veel üks pilt, mida mina sinna kindlasti ise pannud ei olnud... Ja kunagi varem polnud keegi teine ka sinna midagi lisanud.

Aga siin ta nüüd oli! Adamson-Ericu kahele kaunile naisaktile oli kaaslaseks tekkinud postkaart kahe kükitava naisaktiga, moodustades koos üllatavalt huvitava ja tähelepanuväärse ansambli.

Hm...vaatasin lähemalt. Jah, midagi oli neis töödes nii stiililiselt kui maalilaadilt väga sarnast - nagu aktide taustal oleva maastiku kujutamine mõõdukate, tihedate pintslilöökidega, värvide meisterlik segu(nemine), visandlik ja abstraktne lähenemine loodusele ning kesksel kohal olevate modellide hajevil olek, kes oma alastuses küll loomulikud, kuid samas haprad ja haavatavadki tundusid olevat.

Niisiis, minu külmkapile oli salapäraselt ilmunud Austria päritolu kunstniku Egon Schiele loominguga postkaart Viini Leopoldi muuseumi kollektsiooni kuuluva maaliga "Two Squatting Women" ("Kaks kükitavat naist"; "Hockendes Frauenpaar", 1918).

Ägedast lisandusest üllatunult skaneerisin mõttes läbi selle postkaardi päritolu võimalused, kuni jõudsin üsna ruttu ühe armsa pereliikme hiljutisele (loo sündmused leidsid aset mõned aastad tagasi) Austrias käigule, mis muuhulgas tõepoolest ka põgusat Viini külastust sisaldas, kuid kellega polnud reisimuljeid veel jõudnud vahetadagi. Armas oli aga see, et selle noore inimese reisi eesmärk ei olnud muuseumide külastamine ega kunstimuljete kogumine, vaid lihtsalt sõpradega kokkusaamine, millele aga spontaanselt järgnes Leopoldi muuseumi külastus, mille tulemusena minu külmikuansambel nüüd uue ja sinna imehästi sulanduva meenega täienes. Lisaväärtuseks, nii mulle kui toojale, oli aga Egon Schiele loominguga lähemalt tutvumine.

Nii Adamson-Eric kui ka Egon Schiele pidid elus oma huvide ja tõekspidamiste tõttu palju probleeme ja diskrimineerimist taluma, mis viimase oma tegevuse ja pikantse, et mitte öelda pornograafilise alatooniga loomingu tõttu mõneks ajaks lausa trellide taha viis.

Mitmekülgselt andekas Adamson-Eric (lisaks maalimisele oli ta ka tarbekunsti valdkonnas äärmiselt viljakas ja rahvusvaheliseltki tunnustatud looja) sattus samuti ametlike institutsioonidega vastuollu, mis mõjus tema tervisele niivõrd laastavalt, et 53 aastaselt tuli tal parema kehapoole osalise halvatusega silmitsi seista. Peale mida aga õppis kunstnik ära vasaku käega maalimise(!).

Adamson-Ericu rikkalikku maali- ja tarbekunstiloomingut (maalid, mööbel, ehted, nahkehistöö, tekstiil, portselan jmt) on võimalik vaadata Adamson-Ericu muuseumis Tallinna vanalinnas, Lühikese jala treppide jalamil (Lühike jalg 3), kus vähemalt enne kevadisi koroonapiiranguid olid eksponeeritud ka minu postkaardikollektsiooni kuuluvad küllaltki suuremõõdulised maalid "Kevad" ja "Sügis", olles tegelikult osa triptühhonist/ kolmikmaalist, mida muuseumis siis juba tervikuna imetleda saab.

Egon Schiele, kelle suureks eeskujuks, sõbraks, toetajaks ja mõjutajaks oli ka kunstnik Gustav Klimt (1862 - 1918), suri noorelt. Tema kireva ja loomingust pulbitseva elu lõpetas 28 aastaselt Hispaania gripp, mis aastatel 1918 - 1920 kahetsusväärselt maailmas möllas. See sama haigus oli ainult kolm päeva varem võtnud elu ka tema lapseootel naiselt.

Egon Schiele looming on aga elus. Ka temal on omanimeline muuseum -  Austrias, enda sünnilinnas Tulln'is ning Tšehhi Vabariigis, ema sünnilinnas Český Krumlovis - linnas, kust kunstnik ise oli oma eluajal kohalike elanike pahameele tõttu sunnitud küll peatselt lahkuma, kuna linnaelanikke pahandas 21 aastase noormehe eluviis, sealhulgas teismeliste tüdrukute modellidena kasutamine.

Noorelt lahkunud kunstniku värvikas elu ja intrigeeriv looming on aga aluseks olnud mitmetele filmidele, etendustele, raamatutele ja esseedele. Ning sama hästi võib see olla aluseks ka mõnele toredale kunstiturneele.

Nagu juhuslikud kohtumised ja üllatused võivad inspiratsiooni anda nii mõnelegi loole.

Üks vanalinna kahepalgeline maja - Vilen Künnapu mängulise fassaadiga lillepood

Lillepood (kunagine), Väike-Karja 6(a), arhitekt Vilen Künnapu; projekt 1978, valmis 1983

Selle põneva arhitektuuriga Vilen Künnapu (1948) projekteeritud vanalinna maja peale olin endalegi üllatuseks viimasel ajal mitmeid kordi mõelnud... Ilmselt seoses sellega, et Tallinna kesk- ja südalinnas jalutades hakkavad Vilen Künnapu ja tema äripartneri Ain Padriku (1947) projekteeritud hooned lihtsalt igal hetkel silma, kuna nende kontsentratsioon selles piirkonnas on eriti suur - näiteks Kadrioru veerel asuv valge, kalduva ja püramiidja torniga Metodisti kirik /Narva mnt 51 (2000); Radisson SASi hotell/Rävala pst 3 (2001); Viru keskus (2004); kolme silinderja torniga maja Narva maantee alguses/Triumph Plaza/ Narva mnt 7 (2006), kui mainida neist vaid mõnda...

Neid on siin lausa nii palju, et see ajendas mind mõned aastad tagasi arhitektile klassikalist mis tunne on küsimust esitama... Minu küsimuse peale, mis tunne on elada ja toimetada nii paljude enda projekteeritud hoonete keskel, vastas arhitekt: "Oleks nagu omade hulgas!" Lisades, et eks nendega ole ju tegemist ja probleeme olnud ka... Aga loomingu ja omade juurde käib ju seegi!

Vilen Künnapu vanalinna maja jääb aga teiste tema poolt projekteeritud hoonete suhtes justkui varju, mistõttu polnud kindel, kas see ikoonilise välimusega hoone, mis paljudes arhitektuurijuhtides ja - raamatutes ajastu iseloomuliku näitena enamasti ikka ära on toodud, endisel kujul üldse alles on. Mis muud, kui tuleb ise järele vaadata!

Seetõttu saigi ühel kevadisel koroonahommikul kaalukeeleks just see Vilen Künnapu hoone, kui inimtühja vanalinna veerel hetkeks mõtisklesin, millist teerada punktist A punkti B kulgemiseks seekord kasutada.

Olin sellest põneva arhitektuuriga hoonest ju varemgi kordi möödunud, kuid enamasti ikka pea maas, pilk munakivisillutisele naelutatud või siis lihtsalt oma mõtetes kulgenud. Seekord otsustasin aga kohal olla ja huvitava arhitektuuriga majale kogu oma tähelepanu suunata.

Jah, selle hoone algsele otstarbele viitav sõnum on alles ja paistab juba kaugelt silma, kui seda teadlikult otsida ja ülespoole vaadata. Majale iseloomulik, vist ka enim produtseeritud vaade hoone heledast külgfassaadist, koos (reklaam)kirjaga LILLED PÄRJAD, mis kõrgub üle naaberhoonete, tuleb tuttav ette.

Niisiis, on põhjust peatuda ja postmodernistliku arhitektuuri ühte tuntuimat näidet - kahe fassaadiga hoonet -  lähemalt uurida!

Postmodernistlikule arhitektuurile on muuhulgas omane mängulisus ning erinevate ajalooliste arhitektuuristiilide üheaegne kasutamine ning loosungi "less is bore" (vähem on igav) alla koondumine.

Kui nüüd selles võtmes Väike-Karja 6a hoonet vaadata, siis mängulisust on siin küll ja veel ning igav pole see topeltfassaadiga ehitis kohe kindlasti. Järelikult on rohkem! Ja ajalooliste stiilide kasutamisele vihjab siin nii mitmeski arhitektuuriraamatus ja artiklis toodud viide hoone esifassaadi flirdile vanalinna keskaegsete hoonete kolmnurkviilude dekoratiivsete petikniššidega ehk akna-ja uksekujuliste süvendite kasutamisega puhtalt kaunistamise eesmärgil.

Ka siin on kasutanud arhitekt petikuid, kuid mitte niššide, vaid lausa avaustena, millel otsene kasutusotstarve puudub. Nende taga on natuke tühjust, et siis seejärel minimalistliku stiiliga sisefassaadi akendega kohandudes lubada viimastel valgusallikatena toimida.

Selle maja põhihoonest justkui eraldiseisev esifassaad tundub siin seega üksnes toreduse pärast olevat.

Algselt projekteeriti see 1983 aastal valminud hoone lillekaupluseks, olles omal ajal kindlasti väga moodne ja elegantne, sest maja kolme korrust ühendas keerdtrepp, mida valgustas katusel olev klaaspüramiid! Heleda sisekujunduse autor oli aga Mari Kurismaa (1956), kelle maalikunsti ja sisekujundust ühendavast maalinäitusest "Korduvad mustrid" alles mõni postitus tagasi kirjutasin.

Täna selles hoones enam lillepoodi ei ole ja vaevalt, et algsest sisekujundusestki midagi alles on. Igatahes tekkis huvi sinna hoovi ja poodi võimalusel aga sisse kiigata, et ehk on midagigi algsetest konstruktsioonidest (keerdtrepp, klaaspüramiid?) veel säilinud. Seda võimalust tuleb aga koroonapiirangute tõttu veel mõnda aega oodata.

Tähelepanuväärne on aga see, et juba toona on Vilen Künnapu "käekirjas" näha (intuitiivseid?) viiteid geomeetrilistele ja spirituaalsetele vormidele, mis on tänaseni tema viljaka loomingu lahutamatu osa.

Vilen Künnapu spirituaalset, tähendustest laetud arhitektuuri (pühad geomeetrilised sümbolid ja vormid - ringid, spiraalid, püramiidid jmt) võib linnapildis silmata palju (näiteks Tartu Tigutorn, 2008, koos Ain Padrikuga) ning nii mõnigi tema hoone tekitab kirgi juba eos (nagu  praegugi Tartu maantee ja Pronksi tänava ristmikule planeeritav fantaasia-, värvi- ja vormiküllane, müstiliste elementidega hoone, mis asendaks Vilen Künnapu ja Ain Padriku endi projekteeritud ning 1998 aastal valminud kunagist EVEA panga hoonet/Pronksi 19).

Kuid ka see sama vanalinna lillepood, mida täna legendaarseks ja ikooniliseks Vilen Künnapu varase loomingu ning postmodernismi paremaks näiteks peetakse, tekitas valmides vastakaid arvamusi ning pälvis ka muinsuskaitsjate pahameele, "/.../sest erines ametlikust, hävinud hoonestuse rekonstrueerimist soosivast kontseptsioonist"., loen raamatust "Tallinna 20. sajandi arhitektuur. Arhitektuurijuht" (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2002).

On ju mitmed teisedki algselt poleemikat tekitanud hooned aga hiljem linnapilti niivõrd juurdunud, et nende teadvustamiseks ja märkamiseks nüüd lausa ekstra pingutusi tuleb teha.

Kuna aga arhitektuurne keskkond nii teadlikult kui alateadlikult inimesi mõjutab, siis loodetavasti on kirgastava arhitektuuri positiivsest mõjust võimalik osa saada ka pelgalt sellest möödumisel, olemata isegi teadlik, et selle toimeaine võib aktiviseeruda alles aastaid hiljem.

Erilisest ajast, just Sulle sobival ajal - Fotomuuseumi "Isolatsioonidialoogid"

"Isolatsioonidialoogid"; 130 Eesti fotograafi ja - kunstnikku/ 65 dialoogipartnerit; algatajad/ toimetajad Annika Haas, Johanna Rannula;  Fotomuuseumi veebiprojekt ja -näitus, 2020 kevad/ alaliselt veebis vaadatav/ raamat ja näitus tulemas/ https://linnamuuseum.ee/dialoogid/

Taaskord on põhjust rääkida Fotomuuseumist ja  fotomeediumi teraapilisest mõjust ning ühest näituseprojektist, mille alles hiljuti Fotomuuseumi kodulehelt avastasin. Selle näituse vaatamiseks pole muuseumisse vaja minnagi ning seda pole seal kunagi olnudki, kuigi on võimalik, et ühel päeval jõuab ta sinnagi.

Näituseprojekt "Isolatsioonidialoogid" sai alguse täpselt aasta tagasi, kui kogu maailm esmakordselt lukku pandi ning mis peale esimest ehmatust inimeste loovuse varasemast erinevalt tööle pani.

Selle fotoprojekti algatasid kaks Fotomuuseumi  toimekat töötajat - eelmise (2020) aasta alguses sinna tööle läinud, tänane giid-kuraator ja dokumentaalfotograaf Annika Haas ning näituste projektijuht Johanna Rannula, olles selleks inspiratsiooni saanud analoogsetest projektidest mujal maailmas, kuid ka Fotomuuseumi enda suvehakule planeeritud näitusest "Dialoogid" (04.06 - 13.09.2020), kus kaks fotograafi - Venemaa päritolu Alena Shminke ja USA fotograaf Mike Ross omavahel visuaalseid dialooge pidasid. Kahjuks ma seda näitust ise ei näinud, kuigi tänase teadmise juures oleksin väga tahtnud. Tolle näituse (Fotomuuseumi kodulehel olevast) saatetekstist jäi aga silma Mike Rossi siiras ülestunnistus fotograafiaga tegelemise põhjusest, mis väärib esiletõstmist siingi: "See (pildistamine) aitab mind pudelist eemale hoida. Seda vastan kõigile, kes küsivad, miks pildistan hobuse nina või midagi sellist."... Ehk siis järjekordne näide ja tunnistus sellest, kuidas fotograafiaga tegelemine võib teraapiliselt mõjuda. Kui eelmises postituses mõjus see hästi depressiooni ravile, siis siin aitab fotograafia edukalt alkoholismiga võidelda.

Teraapiliselt võisid osalejatele mõjuda ka isolatsioonidialoogid, kuna selles projektis osales kokku 65 paari ehk 130 Eesti tegevfotograafi või -kunstnikku, kelle tavapärane töörütm sai eriolukorras ootamatult häiritud või kelle töövoog sootuks soiku jäi.

Projekti algatajate eesmärk oli selle ainulaadse kogemuse jäädvustamine ning eriolukorra aegsete mõtete, tunnete ja emotsioonide (sõnatu) kirjeldamine. Osalejate ülesanne oli seda uudset olukorda võimalikult autentselt edasi anda, millele lisas põnevust just dialoogi aspekt, sundides fotograafe endast kaugemale vaatama ning ka vastaspoole mõtteid ja nägemusi analüüsima, et siis omapoolse tundevisuaaliga neile vastata.

See fotoprojekt pakkus osalejatele (ja ilmselt ka jälgijatele) fookust ja hasarti kuni eriolukorra lõpuni (18.mai 2020) ning nende visuaalsete vestluste arengut oli kõigil soovijail ka jooksvalt võimalik Fotomuuseumi sotsiaalmeedia kanalite ja/või selleks puhuks loodud veebilehe kaudu jälgida.

Projektis sai osaleda kutsetega, tagamaks formaadile soovitud kvaliteeti. Ja ka dialoogipartnereid aitasid korraldajad valida, viies kokku inimesi, kes varem üksteist ei tundnudki ning kes ka geograafiliselt võisid sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel asuda. Kaastööd tehti Austriast, Austraaliast, Inglismaalt ja mujaltki, sõltuvalt kuhu elu parajasti fotograafe viinud oli. Fotoemotsioonide kaudu oli neil võimalus nüüd lähemalt tuttavaks saada. Nagu ka vaatajail on ainulaadne võimalus nende eriolukorraaegsete mõtete ja tunnetega läbi enda sarnase kogemuse suhestuda.

Mingeid reegleid osalejatele ette ei kirjutatud, peale selle, et toimuv sünniks nüüd ja praegu, kas siis juhuslikult või lavastades, kuid mitte oma varasemaid töid kasutades.

Olles ise pigem virtuaalnäituste pelgaja, oli selle näituse vaatamine aga lihtne ja mõnus. Osalejate suurt hulka arvestades tuleb ainult dialoogipartnerite mõttemängudesse süvenemiseks pisut aega varuda. Kuid sedagi võib teha mitmes järgus. Mina vaatasin esmalt ära tuttava(ma)te nimedega dialoogid ning seejärel ülejäänud paarid.

Näitusekeskkond on lihtne ja loogiline ning hõlpsasti navigeeritav. Fotosid on kerge edasi-tagasi liigutada ning soovi korral ka detailide vaatamiseks suurendada. Kuna iga foto juures on lisaks tegijale ka pildistamise (või saatmise) kuupäev, siis muuhulgas on huvitav jälgida ka seda, kui kiiresti või kaua võttis kellegil aega oma partneri mõttelennule vastamine või
kuupäevaliselt jälgida kas või looduse arengut, mis tänavuse kevadega võrreldes küll nädalaid ees tundus olevat.

Dialoogid ise olid aga põnevad. On rohkem ja vähem jutukaid (alates 4 - kuni ligi 30 fotoga seeriateni), on rohkem ja vähem (töö)mahukaid. On mõtte- ja sisutihedaid ning neid, kus on tunda tegijate õhinat.

On vaimukaid lahendusi ja kunst(i)likke kaadreid (Temuri Hvingija + Haide Rannakivi). On professionaalseid võtteid ja kvaliteet haardeid (Kaido Haageni lehepungad + Gabriela Urm). On salapära ja olmevaateid (Erik Prozes +Aap Tepper), loodust, tööstust ning must-valgeid kaadreid.

On fototöötlust ja puhtaid võtteid, intiimsust, nukrust ja linnavaateid. On koduseid taimi ja olmekraami, tärkavat loodust ja arvutiekraani.

On toitu ja suletud mänguplatse, tekke, patju ja koroonamaske. 

On usku ja rõõmu ja sisekaemust. On fantaasiat, mängu ja loomisrõõmu (Cloe Jancis + Sigrid Viir; Anna Kaarma + Alissa Šneider; Liisi Eesmaa + Laura Põld; Marianne Loorents + Krõõt Tarkmeel). On elulisi situatsioone ja (justkui) juhuslikke leide (Mark Raidpere vann 10.05.2020 + Tiiu Suvi). On jutukaid fotomontaaže ja andekaid kollaaže (Kalev Vapper + Sandra Ruudu; Eduard Zentsik + Laura Kuusk; Laura Kõiv + Margit Lõhmus). Elegantseid fantaasiad (Kris Moor + Andra Junalainen), utoopiaid ja värve (Rene Türk + Jaak Jõks), koduseid hetki ja intensiivsemat suhtlust; võluvat nappust ning minimalistlikku uhkust (Maria Kapajeva + Tanja Muravskaja ; Reimo Võsa Tangsoo + Reio Aare).

On lihtsust ja võlu (Julia Maria Linna + Sergei Trofimov ; Rene Suurkaev + Keiti Männama; Dmitri Kotjuh + Gerda Nurk) ning luuleridu (Liina Siib + Lauri Kulpsoo; ka Reio Aare/ 28.04.2020), udu ja varje ja elujanu.

On tööstust ja töötlust ning sisevaatlust, valgust ja varje ning elujaatust. On äratundmist ja salapära, vaikelu, filtreid ja elusära. On riidekappe ja lendlevaid kleite; lendavaid linde ja sahtlite põhje. On pungade puhkemist, looduse ilu, õitsevaid lilli ning kodust melu. On lemmikloomi nagu koeri ja kasse ning naerusuiseid koduseid lapsi. On kvaliteetaega, mida varemalt nappis ning huumorisoont, mis peitnud end kappi.

Temuri Hvingija 28.04 2020/ Haide Rannakivi 30.04.2020

Eha lugu - Sirli Raitma fotonäitus "EHA" Fotomuuseumis

Sirli Raitma, "EHA", kuraator Annika Haas, 28.01. – 25.04.2021, Fotomuuseum

Suure-Jaani limonaaditsehhist Londonisse, Briti Rahvusliku Portreegalerii seinale...Ei, see ei ole ulme, vaid reaalsus. Eha Raitma reaalsus!

Nüüd on aga Eha "tagasi" Eestis. Moel, mida ta ise, ega ilmselt keegi teine poleks isegi oma julgemates unenägudes suutnud uskuda - oma portreenäituse ning rahvusvahelise staarina. Sest kui lahkuda võõrsile mitte just oma esimeses nooruses, peale aastakümneid limonaaditsehhis raamatupidajana ja lihaletis müüjana töötamist, peale kahte insulti ja kehvemapoolse tervisega...siis rahvusvahelise karjääri väljavaated justkui üleliia suured pole.

Enne järjekordseid koroonapiiranguid jõudsin   Fotomuuseumi selle aasta menunäitusele "EHA" ka mina. Seda näitust on erinevate meediakanalite vahendusel juba üsna palju ka kajastatud, kuid õigustatult, sest see ilus ja mitmekihiline lugu väärib vaatamist, mõtestamist ja kindlasti ka laiemalt jagamist. Sest see liigutab, paneb mõtlema, haarab kaasa ja loodetavasti ka inspireerib. Just selle üldinimliku tausta tõttu.

Sirli Raitmast (1975) ja Eha Raitmast (1950) sain esimest korda teadlikuks eelmise aasta kevadel fotoajakirja Positiiv (40/2020 Kevad/Spring) vahendusel. Ja loomulikult jäi niivõrd unikaalne ja heas mõttes üllatav tandem kohe ka meelde - eelkõige artiklit saatnud efektse ja ägeda fotoseeria tõttu, millele lisas sügavust ja soojust ema ja tütre isiklik lugu, mis ongi nüüd näituse formaadis Tallinna Fotomuuseumisse jõudnud.

Fotoprojektil "EHA" on mitu kihti ning elamuse saab seda nii ühte kui ka teistpidi vaadates. Sügavuti minnes on emotsioon aga lihtsalt võimsam ja püsivam, pannes vaataja nähtuga hoopis teisel tasandil suhestuma. Oma toredal ja äraspidisel moel on tegu ka põlvkondadevahelise looga, kus põhjuse ja tagajärje seosed peenelt põimuvad.

Kui rõõmsa ja aktiivse loomuga Eha, peale kahte insulti ja leseks jäämist oma Viljandimaal asuvast Suure-Jaani kodust tütarde juurde Inglismaale kolis, tundis ta end seal ühel hetkel üksikuna. Kuna tervis oli kehv (tasakaaluhäired, epilepsia, ühest silmast peaaegu pime), tuttavaid vähe ning keeleoskus napp, diagnoositi tegusa loomuga Ehal depressioon, mida oli vaja juba medikamentidega ravida. Peale mida aga võttis tütar Sirli vastu teadliku otsuse oma emale edaspidi rohkem aega ja tähelepanu pühendada, et tal oleks peale haiguse ja muremõtete ka millelegi muule keskenduda. Käidi koos nii jalutamas, näitustel, külas kui ka poes, kui ühel õnnelikul hetkel saabus fotoprojekti idee...

Kas see idee sai alguse ema uuest, julgest ja  õnnestunud juukselõikusest, mille tütar talle ise tegi, poeaknal nähtud toredast kübarast või Sirli ja tema poja, Harvin Alerti, fotograafiahuvist ja -õpingutest, polegi nii tähtis.Tundub, et kõige tähtsam selles loos on märkamine, hoolimine, tahe ja otsus - soov ja tahe midagi muuta. Ja antud juhul jooksid kõik need eelpoolmainitud tegurid lihtsalt õnnelikult kokku, et täiesti loomulikult ja pingevabalt saaks sündida see mille tähenduslikkus sai selgeks alles teel.

Sirli Raitma ise on fotograafiaga tõsisemalt tegelenud alles viimased kümmekond aastat, selles vallas vastavat akadeemilist haridust omamata. Esimesed fotograafiaalased näpunäited sai ta oma pojalt Harvinilt, kes juba põhikoolis fotograafiat õppis ning terve pere selle huviga nakatas. Ka oma esimese fotoaparaadi ostis Sirli poja käest.

Küll on aga Sirli Londonis läbinud mitmeid nimekate fotograafide kursusi ja töötube (Martin Parr, Annie Leibovitz, Graeme Robertson), külastanud kõrgetasemelisi fotonäitusi (mille kättesaadavust Londonis elamine kahtlemata võimaldab), esinenud mitmetel näitustel ning saanud rohkelt tunnustusi.

Tõeline edu on Sirli Raitmat saatnud aga aastast 2019, kui auhindu, parimate hulka valimisi ning äramärkimisi on olnud juba kümneid, millest silmapaistvamad on hetkel ehk Portrait of Britain 2019 võitjaks valimine ning rahvusvahelise advokaadibüroo Taylor Wessingi nimeline Taylor Wessing Photography Prize 2019 parimate hulka jõudmine. Viimasega seoses olid ka kaks tööd sarjast "EHA" Briti Rahvuslikus Portreegaleriis (National Portrait Gallery) grupinäitusel väljas.

Tänu oma töökusele, praktikale, loomulikule talendile ja intuitsioonile on fotograafia kujunenud tänaseks Sirli jaoks põhitööks ja peamiseks elatusallikaks.

Kuid loomulik talent on ka Sirli ema Eha, kes mängulistel ja fantaasiarohketel fotosessioonidel suudab usutavalt välja mängida mistahes karakteri. Stiilselt ja endastmõistetavalt kannab ta välja ka kõige pöörasemad komplektid ja aksessuaarid. Selleks, et peas olev lambikuppel, sukkpüksid, paberkott, lokirullid, lapselapse kleit (mille kaenlaaugust mahub kenasti välja vaatama) jmt ei mõjuks teatraalselt, dramaatiliselt või ülepakutult, peab olema annet. Läbi Eha mõjuvad kõik need peakattekurioosumid ja teisedki rohkem või vähem kiiksuga ümberkehastused ühtaegu nii väärikalt, uhkelt kui ka elegantselt! Selline kohanemis- ja väljendusvõime on imetlusväärne anne, mis vajas õitsemiseks viljakat pinnast, mida ema ja tütre eriline-lähedane suhe, vastastikune usaldus, mõistmine ja koostöö kindlasti ka on.

See puhas rõõm ja loomevabadus, nauding protsessist ja koosolemisest, pingevaba, vaimukas ja tõsikoomiline tulemus mõjub ka vaatajale teraapiliselt. Ega muidu poleks nii mõnedki Eha portreed tänaseks uusi vorme leidnud ning maalitud, joonistatud kui ka tikitud kujul oma elu elama hakanud. Mis näitab kui hästi mõjub inimestele see, kui tehtus on rõõm ja süda sees.

Hooli, armasta, märka ja tee, nii et lusti, naeru ja mängu oleks sees... võiks kokkuvõtlikult kõlada Sirli ja Eha Raitma juhuslikult väljaarendatud, tulemusliku depressiooniravimi retsept. Selle rakendusvõimalusi on õnneks aga palju ning ravitulemused heas mõttes ettearvamatud.

Nagu ka Sirli ja Eha seda ise võisid tõdeda, kui ühel ilusal päeval Briti Rahvuslikus Portreegaleriis oma enda portreede ja töödega silmitsi seisid ning kus ka punased nelgid väärikust leidsid.