Näitus, mida ma ignoreerisin - Urmas Lüüs, "Teatavate piiride poorsusest"

Urmas Lüüs, "Teatavate piiride poorsusest", 20.05. - 07.06.2021, Hobusepea galerii, Tallinn

Urmas Lüüsi (1987) Hobusepea galeriis toimunud isikunäitusele jõudsin viimasel päeval ja sedagi ainult tänu mõni päev varem Sirbis ilmunud Kai Lobjakase artiklile "Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine" (04.06.2021) ning ühele instagrammi storyle, mis näituse viimast lahtioleku päeva kuulutas.

Miks siis mitte varem, kuigi näituse reklaam ja teave olid minuni jõudnud ju küll ning ka kunstnikku teadsin juba varasemast ajast, kui vanadest emailnõudest (potid, kannud, tassid jmt) omapäraselt vaimukaid "kõrvade ja sangadega" prosse tegevat ehtekunstnikku, kelle vastutustundliku materjalikasutusega loomingut saab imetleda näiteks Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsioonis ning mida hästivarustatud disaini- ja ehtepoodidest on võimalik (mõistliku hinnaga) endalegi soetada.

Konkreetse näituse puhul aga hirmutas vist pealkiri Teatavate piiride poorsusest, mis kohe teemasse süvenema ei kutsunud, andes samal ajal aga signaali, et elamuse saamiseks on süvenemine eelduseks.

Ka galeriist juhuslikult möödudes poleks ma sinna sisse astunud, sest ka aknast paistev pigem pelutas kui julgustas, kuna sisenedes satub külastaja koheselt seltskonda, mis pehmelt öeldes tundub pentsik - suurtelt rippuvatelt palakatelt jälgivad sisenejat grotesksed, neetide ja tikandite taha varjunud silmapaarid ...

Galerii alumine korrus üllatab aga teisiti.

Ebamäärasest vaimude maailmast satun nüüd tajutavasse reaalsusesse - elutuppa, sahvrisse ja buduaari, kus pühakiri on palvenurgas, pildid seintel, telekas mängib, näputöö ja ajalehed lapitekiga kaetud diivanil ootamas ...

Aga miski siin ei klapi ja on kuidagi nihkes.

Traageldatud taldrikud, kandikusse lõigatud ikoonid,  põletusjälgedega pühakiri, jõuetult rippuv riidepuu, ogaline toolileen, niitidest nõretavad nõud, diivanit toetav kirjandusklassika ja palju muudki kummalist muudab mind valvsaks ja ettevaatlikuks, tekitades tunde, et viibin selles tähendustest laetud paigas tegelikult salaja, vaikselt ja vaatlejana.

Olen justkui tunnistamas müsteeriumi, kus näiline reaalsus on pigem tabamatu sürreaalsus, lõimides unenäoliselt kokku erinevad lood ja ajad ning 83 aastat elu - kunstniku ja tema vanaema elu -  selle, mille Urmas Lüüs peale vanaema lahkumist temast maha jäänud korterist, remondi eelsel tühjendamisel, eest leidis.

Maha jäänud asjade lahkamisel avastas kunstnik aga mõndagi ning selle paremaks tunnetamiseks õppis ära koguni tikkimise, sest ...

"Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.", loen näituse tagamaid selgitavast infotekstist.

Läbi tikandite ja materjalimängude, lõimib Urmas Lüüs erinevad ajalised dimensioonid siin ühtseks tervikuks. Jah, küll läbi moonutava kõverpeegli ja võib olla isegi räigena mõjuvate detailide, millest reaalsuse sõnumid ja kunstniku enda eluseosed läbikumavad, on aegadeülesuse kohalolu aga täiesti tun(neta)tav.

Urmas Lüüs on siia ajakonservi pikkinud detaile ja asju, mille summeeruv üheagsus nihestas mu teadvust nii, et tabasin sel näitusel lisaks elumüstikale ka teatud piiride poorsust.

 Tundes samas siirast tänu, et elu eiras minu ignorantsust.

Veiko Klemmeri (tuleviku)maastikud?

Veiko Klemmer, "Mida raha eest ei saa"; 18.05.- 05.06.2021; Draakoni galerii

Veiko Klemmeri (1985) näitusel käisin kaks korda. Esimest korda planeeritult ning nädal hiljem spontaanselt, soovides veelkord nende maalide mõjuväljas viibida.

Mind tõmbas nende maalide jõud ja energia ning hoogne müstika - universumi müstika, mida mulle tundus kunstnik siin laia pintslitõmbega maalivat.

Draakoni galeriis olevad Veiko Klemmeri maalid haaravad esmalt juba visuaalselt. Sest nad on mõõtmetelt suured ja väljunud oma raamidest -  lainetena, maastikena, geomeetriliste abstraktsioonidena.

Tema kihilistes maalides on reljeefsust ja tekstuure, erinevaid vorme ja struktuure, mis loovad ühtaegu nii pinget, rahu kui ka vaikust.

Nendelt (mitmevärviliste raamidega) universumi maastikelt leiab kartograafilisi vaateid ja kosmilist hõngu, lõikavaid jooni ja abstraktset hoovust. Kuid nendel puudub inimene...

Võib ju mõelda, et küllap aerovaatest lähemale zoomides leiab ka viimase, kuid ei pruugi. Nagu Veiko Klemmeri teosel "Pühapäev", mida juhtusin nägema aasta alguses Tartu kunsti aastanäitusel „Köielkõndija”, mille kohta kirjutasin toona nii: "Veiko Klemmer kujutab siin sulni pühapäeva ja inimese (aimatava) kohalolu asemel aga ähvardavat ohtu ja õõvastavat tühjust, pannes vaataja tundma ebamugavust ning mõtlema kaasa loole ja inimestele, kelle eksistentsi see mõjutab."

Ka Draakoni galerii maalide puhul on midagi justkui õhus. See pinge ja samas suur rahu, kus enam pole ohtu - on torm ja vaikus.

Pannes mõtlema, et ega's ometi ole siinkujutatu antropotseenijärgne/inimese ajajärgne üks kõiksus...

Veiko Klemmer "Pühapäev"

Väljas/Sees on võimaluste tee - Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus Tallinna Linnagaleriis

Väljas/ Sees; Kevadnäitus 2021 satelliitnäitus, kuraator Corina L. Apostol; 03.05 - 23.05.2021; Tallinna Linnagaleriis

On hea, et ka suure Kevadnäituse saab väiksemateks paladeks jagada ning alustada kompaktsemate, kuid samas ka nädala võrra vähem avatud väljapanekute külastamisega. Kuigi, ideaalis võiksid põhi- ja satelliitnäituste lahtiolekuajad muidugi kattuda.

Tallinna Linnagaleriis on rahvusvahelise (Rumeenia, Ameerika) taustaga kuraator Corina L. Apostol kokku pannud näituse "Väljas/ Sees", mis tegeleb piiridega, kus midagi ei ole kindlat ega iseenesestmõistetavat.

Pea kõik näitusel osalevad kunstnikud kinnitavad näituse teemaga ka isiklikku suhestumist ning teatud ääre- ja piirialadel liikumist. Siin käsitletakse identiteedi, kuulumise, soo(rollide), võimu, kliima, reaalsuse, unenäos või ilmsi, kesk(u)se ja perifeers(sus)e  ja/või  keha(lisuse) küsimusi. Ja imselt ei ole väljas/sees, kuulumise/mittekuulumise tunne võõras ka kuraatorile endale, juba oma kosmopoliitse tausta tõttu.

Jah, seda kõike siin näitusel on, kuid malbelt ja varjatult, viirastuslikult ja riivamisi, "õige" nurga alt vaadates.

Iga näitusetöö galeriis on saanud ka oma "ruumi" - vaatamiseks, keskendumiseks, mõtisklemiseks. Midagi ei soleeri ega domineeri, mis on tagantjärele, tööde sisu ja mahukuse peale mõeldes, lausa ime. Seda tunnet võis tekitada ka näituseruumi valgus, mis mahedalt üle eksponaatide kandus.

Hubase ja maheda valguse toovad näitusesaali laest alla langevad, kauni ja korrapärase mustriga kangapaanid, mis on osa näituseekspositsioonist. Nende pilkuköitvate kangaste autoriks on Austraalias elav Senta Silla, kunstnik Aksel Haagenseni (1993) vanaema, kes sattus võõrsile 8 aastaselt, 1944 aasta sõjapõgenikuna. Austraalias on sündinud ka kunstnik ise, kes aga 8 aastaselt vastupidises suunas, pagulaste järeltulijana Eestisse kolis ning kes peale 20 aastat siin elamist end endiselt väliseestlasena identifitseerib. Aksel Haagenseni sõnul ümbritsesid need pilkupüüdva mustri ja Austraalia loodusmotiividega (linnud, loomad, taimed) kangad teda lapsepõlves pidevalt, kuid alles täiskasvanuna sai ta teada, et need on tema vanaema looming - 1980ndatel kujundatud kangasari - millest tänaseks on kunstniku jaoks saanud tähenduslik emotsionaalne side nii enda kui ka vanaema lapsepõlve- ja kodumaaga. Aksel Haagenseni  installatsioonis "Vanaemale külla" (2020) saavad kokku põhjamaine Marimekko stiil ja Austraalia loodusmotiivid (loen näitusega kaasnevast infobukletist), kuid ka elusaatused, identiteedi ja kuuluvuse küsimused.

Kui väliseestluse puhul on identiteedi, kuulumise ja mittekuulumise küsimus justkui mõistetav, siis mõnevõrra üllatuslikult mõjub väikelinnast Sauelt pärineva noore kunstniku Liis-Marleen Verilaskja (1998) ülestunnistus end Tallinnas tulnukana tundmise kohta. Tema unenägudest inspireeritud installatsioon "Cielle" (2020) hõljub kõrgustes, kus 110 puulõike baasil tehtud graafilist lehte moodustavad õhuliselt voogava terviku, jäädes oma sisult aga vaataja jaoks unenägudele kohaselt tabamatuks.

Huvitava kogumi moodustavad Lilli-Krõõt Repnau (1982) "Feministlikud utoopiad", mis eelkõige köidavad tähelepanu oma sümboliterohkuse ja roosa värvigamma tõttu. Julgen arvata, et sügavamalt mõjuvad need tööd koos tekstidega - Feministeeriumi veebiplatvormil ilmunud põhjalike ja tulevikuühiskonda feministlikust seisukohast mõtestavate esseedega - mille jaoks ja millest inspireerituna need joonistused valminud on. Need kümmekond veebilehel olevat illustratsiooni erinevad aga näituseprintidest oma värvide intensiivsuse poolest ning veebijoonistusi on võimalik ka lähemalt uurida ja detaile näiteks zoomida. Küll aga tuleb just näitusetöödel välja üks korduv kujund - fassaadi meenutav motiiv - mis jätab oma varjude ja paigutustega võimaluse nii erinevateks tõlgendusteks kui ka küsimusteks.

Näituse keskseim teos, seda oma asetuse poolest, on aga Eesti kunstniku Ann Mirjam Vaikla (1990) ja Poola kunstniku Szymon Kula (1994) ühistööna loodud hübriidne installatsioon "(R)evolutsiooni monument", mis suhtleb vaatajaga mitmeti. Kannatlik ning pooltoone jälgiv vaataja näeb siin üheaegselt nii evolutsiooni kui ka revolutsiooni, tajudes samal ajal nii ajalikkust kui ka ajatust, kuid eelkõige suhtelisust. Selles atraktiivses läätstrüki/läätsprint (mida iganes see põnev tehnika täpsemalt tähendab) teoses saavad kokku eelajalooline megaliit ning Lenini monument, mis võtavad vastava kuju sõltuvalt vaataja liikumisest. Ka selle teose autorid tunnetavad seoseid piiride ja äärealadega, tulenevalt siis oma lapsepõlvest Nõukogude järgses ühiskonnas ja/või õpingutest ning erialasest tegevusest mõnel geograafilisel äärealal, nagu näiteks Narvas.

Ühiskondlikku evolutsiooni käsitleb oma näitusetööga "1." ehk "Esimene" ka Aleksandr Osvald August von Turro-Lebardov (1985). Kahekümnest (20) postkaardist koosneval teosel (mida eksponeeritakse kasepuidust riiulil kuna kask on Eesti kultuuris naiselikkusega seostuv puuliik, loen infobukletist) kujutab kunstnik pioneere ehk teerajajaid ja algatajaid. Kunstnik on siin esile tõstnud naised, kes on Eesti ajalukku läinud oma valdkonna/ametiala esimestena. Näitusevalikus on esindatud ülikooli õppejõud, doktorid, professorid, akadeemikud ja insenerid; esimene nais-autojuht, taksojuht, kombainer ja traktorist; esimene laevakapten, vandeadvokaat, arhitekt, kuid ka raskejõustiklane, olümpiavõitja ja  professionaalne helilooja. Lisaks nende vaatamisele võib külastaja postkaardi oma lemmikuga kaasagi võtta, et neid siis mõnele sõbrale või sugulasele näiteks postitada. Tallinna Tehnikaülikooli doktorikraadiga kunstnik, kes hetkel Kunstiakadeemia bakalaureuseõppes installatsiooni ja skulptuuri õpib, soovib oma postkaardisarjaga võrdsemate võimalustega ühiskonda toetada.

Paremat maailma soovib luua ka New Yorgis resideeruv Eesti kunstnik Jaanika Peerna (1971), kelle performance "Liustike eleegia, Brooklyn" (2020, videodokumentatsioon näitusel 7 minutit), mängib viimase loodusliku jäätükikesega maailmas. Eelmisel sügisel New Yorgis, Brooklyni avalikus ruumis toimunud performance, näitab piltlikult ja selgelt ühiskonda, kus globaalne mure kipub argi- ja pidupäevatoimetuste kõrval kellegi veidraks toimetuseks taanduma, mida on mugav ja turvaline eemalt piidelda. Kui sulava jäätüki ja liustikke asemel ühel hetkel aga ainult igikestev plastik meie pihke täidab, tuleb pilku paraku meil kõigil tõsta.

Orgaanilise mateeriaga tegeleb ka Siiri Jürise (1992) "Orgaaniline mateeria IV", mille erkkollased toonid on lõuendil haaravad. Maali abstraktsed, üksteise sulanduvad värvilaigud võtavad hetkeks (keha)vorme, et siis taas ühtlaseks värvimassiks lahustuda. Ülemineku hetk on habras nagu piiripealne olek ikka.

Kõige salapärasemalt mõjub aga galerii kõige tagumises nurgas asuv aardekirst, millest immitseb valgust ("Laegas", 2021) ja mille asukohtki sümboolne on, kui arvestada selle autorite Evelyn Grzinichi (1974) ja John Grzinichi (1970) igapäevast Moostes ehk Tallinna mõistes Eesti äärealal asumist. Seda kõnekam on fakt, et selles Põlva maakonna väikeses alevikus tegutses ligi 20 aastat rahvusvahelise haardega kunstnikeresidentuur ja nüüdiskunstikeskus MoKS (asutatud 2001) mida kunstnikud Evelyn ja John Grzinich vedasid ning mida nad tegelikult kunagi asutada ei plaaninud. Jättes seepeale näitusel eksponeeritud veimevakka 20 tööaastat valgust, millest kiirgab nüüd millegi uue algus.

Nii et, küsimus väljas või sees on pigem võimaluste tee.