"Jaan Toomik Viljandis", 25.07 - 05.09.2020, Rüki galerii, Viljandi
Jaan Toomiku (1961) nime on vist küll iga eestlane kuulnud. On ju tegemist aastakümneid aktiivselt tegutsenud ja mitmekülgset loomingut viljeleva (maal, video, film) kunstnikuga, kelle tegemised enamasti ikka vähemalt uudistekünnist ületavad. Aga sageli need kokkupuuted tavainimesel (mõtlen siin kunstiringkonna välisel inimesel) uudiste või üksikute töödega grupinäitustel piirduvadki.
Siiski...tema skandaalseim töö aastast 1992 - ekskremendid purgis - on saanud rahvasuus justkui "arusaamatu kaasaegse kunsti" sünonüümiks, teadvustamata selle taga konkreetset lugu, põhjust ja/või kunstnikku.
See Jaan Toomiku (kuri)kuulus installatiivne teos , "15. mai – 1. juuni 1992", kujutab nimetatud ajavahemiku jooksul kunstniku keha poolt läbi töödeldud ja väljutatud "menüüd", mida eksponeeriti sama päeva ajalehtedele asetatud klaaspurkides. Nojah...vist ei ole kõige kutsuvam vaatepilt, mida lähemalt uurida tahaks, kuigi ainest selleks ju oleks päris palju:). Kui aga seda teost oma aja(stu) kontekstis vaadata, selgub muuhulgas, et kunstnik tollal elaski tingimustes, kus tema Kopli ateljeekorteris kanalisatsioon sootuks puudus... Selle töö on Tartu Kunstimuuseum, tulevaste põlvede jaoks ka oma kollektsiooni soetanud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma hetkel rääkida, vaid Jaan Toomiku näitusest Viljandis, Rüki galeriis.
Rüki galerii on üsna uus, napilt poolteist aastat tegutsenud, kaasaegse kunsti galerii Viljandis, kelle tegemised on nii siin kui seal mulle silma jäänud. Sellel suvel, Tallinna Biennaali raames toimunud Vabaduse väljaku kunstipäeval, avaldas nende väike boks muljet just ühtselt kujundatud näitusekuulutuste ning juba toimunud näituste professionaalse taseme poolest.
Kuna ma Tallinna inimesena ARS-i Kunstilinnakus toimunud Jaan Toomiku näitusele ei jõudnudki (!), tuli kasutada juhust ning Lõuna-Eesti reisiplaani paigutada ka peatus Viljandis, ainukese eesmärgiga külastada seal esimest korda Rüki galeriid ning viimast päeva avatud näitust "Jaan Toomik Viljandis".
Selles õdusas, valgeks värvitud palkseintega ja maheda valgusega galeriis, mis asub kunagises aidahoones, kus muuhulgas hoiti ka rüki jahu (st rukki jahu), oli väljas kaheksa Jaan Toomiku maali ning üks installatiivne skulptuur. Enamus töid olid galeristi sõnul, maalitud just selle näituse jaoks.
Kohe esimene maal seinal kujutas Viljandi linna ühte tuntuimat sümbolit - rippsilda lossimägedes ("Viljandi motiiv", 2020). Vaataja näeb maalil pigem küll visandit, või alusjoonistust sillast, kus molbertil värve ootav teos ning maalitavad elemendid - objekt ja loodus - sujuvalt üheks saavad.
Järgmised kaks maastikumaali - "Maastik 1" ja "Maastik 2" (2020) - kujutavad meie igapäevast tajukogemust läbi teatud filtrite, olgu selleks siis autoaken või nutiseade. Tuttav teema, millega suhestuda, ilmselt paljudele. Mulle küll.
"Harjutusi minevikuks" (2019) on maal, mis viib mõtted elu allhoovustele, meid (alateadlikult) mõjutanud ja/või mõjutavatele isikutele, sündmustele, eksistentsiaalsetele küsimustele nagu elu ringkäik, saladused ja seaduspärasused.
Märkan, et Jaan Toomiku töödes esineb palju alastust ja tantsulist liikumist. Siin näitusel saab vähemalt pooled tööd nende märksõnadega siduda ("Tants sinises", "Kihhotistlik tants", "Tantsija", 2020). Kuigi siin võib tegemist olla mingi kindla sõnumi edastamisega, siis mina loon siin paralleeli vabaduse mõistega - vabadus olla, tunda, mõelda ja väljendada - ilma piiride ja hinnanguteta, või siis just vastupidi - vaatamata nendele...
Nii mitmedki tööd seob kunstnik otseselt iseendaga ("Check yourself" 2017- 2020, "Rituaal", 2020), tuues mõnes varasemas intervjuus välja asjaolu, et iseennast on kunstnikul kõige mugavam ja käepärasem kasutada, nii modellina, kui ka üldisemate inimlike teemade ja väärtuste mõtestaja ja väljendajana. Ja iseenda üle võib turvaliselt ka (iroonilist) nalja heita, kõrvalt vaatajana jälgida ja analüüsida.
Sain galeristi selgitusest aru, et maali "Check yourself" (2017- 2020) on Jaan Toomik selle näituse tarvis täiendanud. Kusagil intervjuus kunstnik mainis, et sellel teosel ta kujutab piltlikult kunstniku vaimset (peata)olekut oma ateljees, olles samas võimeline ennast kõrvalt(ruumist) jälgima ning ühel hetkel kokku tagasi lappima. Päris võimas kujund! Ilmselt täiendab kunstnik seda maali siis enne igat oma suuremat näitust, lisades sinna juurde vastavale meeleseisundile omaseid nüansse ja värvikihte.
Kahtlemata kõige silmapaistvam ja provokatiivsem teos Jaan Toomiku näitusel, nii Tallinnas kui Viljandis, on tema elusuuruses installatiivne skulptuur "Rituaal" (2020), mis vägagi elutruult kujutab kunstnikku oma igapäevast, "üleliigse kehast väljutamise rituaali" toimetamas. Tehes seda tõsiselt, mornilt ja keskendunult...klaaspurgi asemel, aga tuttuus vesiklosett.
Läbi selle rituaali näen kunstnikku olevat tõusnud kõrgustesse, kus eneseväljendamise vabadus, kas või kõrge kaarega, on endiselt talle vajadus ning eneseirooniaga vürtsitatult meile serveeritud võimalus. Näiteks kaasa mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar