"Leviataan: Paljassaare peatükk" - Shezad Dawood + Kärt Ojavee, Joonas Plaan, Peep Lassmann, ecologicStudio, Robert Treufeldt, Kai Künnis-Beres, Sten Lassmann, Lennart Lennuk, Graham Fitkin, Triin Loosaar, Annika Kaldoja, Katarina Kruus & Ann Müürsepp; Kuraatorid Inês Geraldes Cardoso, Karin Laansoo & Triin Metsla; 19.09.- 08.11.2020, Kai kunstikeskus, Noblessneri kvartalis.
Juba pikemat aega olen plaaninud kirja panna Kai kunstikeskuses toimunud näituse "Leviataan: Paljassaare peatükk" muljed. Kuna tegemist oli väga mahuka ja mitmetahulise näituseprojektiga, siis nähtu, loetu, kuuldu, vaadatu, kirja pandud märkmete, mõtete ja nopete põhjal võiks kokku kirjutada vaat et romaanigi. Aga õnneks just avastasin, et 13. novembri Sirbis on Peeter Laurits sellest näitusest suurepärase artikli kirjutanud, mis paljuski ka minu seisukohtade ja mõtetega kattub ( https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/leviaatan-moodsa-kahvli-otsas/). Niisiis piirdungi siin üksnes mõningate tähelepanekute ja punktidega, mis antud näituseprojekti puhul mulle (lisaks) silma ja sõelale jäid.
Selleks, et näitusest tervikumat pilti saada, käisin minagi seal kaks korda. Seda enam, et Kai kunstikeskuses nähtav oli ka ise osa suuremast tervikust - Briti päritolu, Pakistani ja India juurtega kunstniku Shezad Dawoodi (1974) rahvusvahelisest, "ookeani mahtu" (Peeter Lauritsa tabav väljend) projektist, kus ta uurib kliimamuutuse ja inimtegevuse vahelisi seoseid, sellega kaasnevaid protsesse maailmas (sh migratsioon) ja selle mõju keskkonnale ja inimeste psüühikale/ vaimsele tervisele.
Kuna teema on juba eos niivõrd lai ja hoomamatu, pole ime, et kunstnik on projekti kaasanud kümneid ja sadu kaasamõtlejaid/spetsialiste erinevatest valdkondadest üle maailma, kelle abiga ta püüab temaatikale ja vastava koha spetsiifikale omal moel läheneda. Nii ka Eestis.
Paljassaare poolsaare mitmekesisusest lummatuna ((militaar)ajalugu, lindude paradiis, supelrand, looduslik hoiuala vs tööstus), asus Shezad Dawood koostööle Eesti ajaloolaste, teadlaste, kunstnike, antropoloogide, muusikute ja paljude teiste spetsialistidega, et kujundada sellest mitmekihilisest paigast lüli oma laiemasse, aastaid kestvasse missiooniprojekti, mis laseb pilgu heita 20 - 50 aastat tulevikku läbi näitustel linastuvate filmide ning virtuaalreaalsuse kaudu lausa 300 aastat ajast ette rutata - tuginedes nii faktidele, fantaasiale kui ka teadlaste prognoosidele.
Üksnes Paljassaare poolsaart hõlmav näituseprojekt oli väga mahukas ja osapoolterohke, mistõttu süsteemsema ülevaate saamiseks pidin seekord ebaproportsionaalset palju (lisa)uurimistööd tegema. Arvan, et suuresti oleks saanud seda vältida ühe, "Paljassaare peatükki" käsitleva, kokkuvõtva videofilmi/- interjvuu/- tervituse lisamisega näituseprogrammi, kus kunstnik Shezad Dawood ise (inimliku kontakti tekkimiseks kogu selle projekti taga oleva isikuga) ja ka teised näitusel osalejad oleksid lähemalt rääkinud projekti üldisemast ideest, selle kulgemisest, avastustest, tööprotsessist ja omavahelisest koostööst. Praegu jäi kõik natuke kaugeks, killustunuks ja eraldiseisvaks. Kuigi tänaseks (pea kuu aega peale näituse külastust) olen enda jaoks tervikpildi küll juba(!) loonud - vaadates näitust ja sellega kaasnevaid filme, lugedes digigiidi ja nähtu üle mõtisklenud, kuulates kuraatorite intervjuusid, guugeldades kunstnikku ja vaadates Youtubist Shezad Dawoodi varasemate näituste raames tehtud intervjuusid. Niisiis vajasin aega ja kannatust, kuid vähema panustamise puhul oleks tulemus jäänud arusaamatuks ja poolikuks.
Sellest laiahaardelisest projektist võtan aga kaasa mõned toredad leiud.
Järjekindel uudsete materjalide ja tehnikatega katsetaja, mänguline looja Kärt Ojavee (1982) üllatas taas oma merelise/bioloogilise päritoluga toorainete (vetikad, sool, lina jmt) baasil valmistatud eriliste omadustega tekstiilide ja tarbeesemetega. Näitusel sai näha vees lahustuvat kalamehemütsi, raviomadustega rõivaid ("Tervendav särk", "Lõõgastavad kindad") ning ka näiteks soolast valmistatud tööriista ("Tööriist kõige püüdmiseks"), mis samuti kasutamise käigus ühel hetkel lahustub. Kärt Ojavee pidev huvi erinevate kooslustega katsetamise ja millegi uudse leiutamise vastu tundub pärinevat tal juba lapsepõlvest. Nimelt viimases Estonian Art ajakirjas (2/2020) meenutab Kärt Ojavee oma lapsepõlveunistust saada... laevakokaks, samas tõdedes, et ega tema praegunegi amet sellest ulmeliselt kaugel ole. Erinevate materjalide ja koostiosade tulemuslik kokku segamine - keskkonna, inimeste tervise ja heaolu nimel - on kindlasti teatud kontekstis võrreldav ka kokakunsti võimega maailma paremaks ja jätkusuutlikumaks muuta.
Läbi selle näituse jõudis minu teadvusesse rahvusvahelise haardega keskkonnaantropoloog Joonas Plaani (1983) nimi ja tegevus, kes on kliimamuutusi uurinud nii Kihnu kui Kanada rannakalurite seisukohalt. Antud näituse raames kirjutatud essees vaatas ta aga lähemalt Läänemerega seonduvat - kapitalismi, kalanduse ja kliima aspekte silmas pidades. Samal ajal sai Joonas Plaani näha ja kuulata ka ERR-i saates "Plekktrumm", mis hästi ajastatuna just näitusega ühel ajal eetris oli (26.10.2020).
Positiivse üllatusena tuleb kindlasti veel välja tuua tuntud pianistide, isa ja poja - Peep ja Sten Lassmanni ornitoloogiaalane tegevus ja haritus. Kui Peep Lassmanni (1948) meisterlikku Olivier Messiaeni "Lindude kataloogi" esitust sai näitusesaalis ekspositsiooni vaatamise taustaks (lindistatult) kuulata, siis Sten Lassmanni (1982) juhendamisel oli huvilistel aga reaalselt võimalik Paljassaare hoiualal matkata ning üheskoos lindude tegemisi jälgida ja vaadelda.
Sellega võikski pisut vastuolulised näitusemuljed lõpetada. Kuid enne pean veel Peeter Lauritsa ühele mõttele innukalt kaasa noogutama. Ka mina tundsin peale väljapanekuga tutvumist soovi ja vajadust mõnusa, lõõgastava nurgakese järele (kott-tool, padjakesed, pingike), kus nõmmelõokese, välja-väikelõokese ja must-kivitäksile pühendatud klaveripalade saatel nähtu ja kuuldu üle mõtiskleda, kogetu hetkeks endast läbi lasta, et siis pusletükid seejärel omavahel kokku sobitada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar