Värvikorallid - Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets HOP galeriis

Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets, "Värvikorallid"; helikujundus Taavi Tulev; 15.10.2021– 02.11.2021; HOP galerii, Hobusepea 2 (N-T, 11.00-18.00), Tallinn

Sellele näitusele ei sattunud ma juhuslikult, vaid tänu meediale - peale seda, kui ERR-i kultuuriportaalis näituse avamise galeriid nägin. Tähelepanu äratas just väljapaneku värviküllus (võimalik, et aina enam maadvõtvast sügishallusest tingituna) ning pressiteates väljatoodud fakt, et üks näitusetöödest on koguni 14 meetri pikkune... ja seda galeriis, mis on ise tikutopsi suurune.

Seega läksin näitusele mõningase uudishimuga eelhäälestunult.

Kui viljaka maalikunstniku Liisa Kruusmägi (1988) elurõõmsa loominguga olin suures plaanis varem juba kursis, siis Maarja Mäemetsa (1991) nimi polnud minu teadvusesse aga kinnistunud, kuigi ka tema tegemistest olin, nagu selgus, kuulnud. Sest mäletan segadust oma peas, kui paar suve tagasi kuulsin, nägin ja lugesin meediast kahe noore klaasikunstniku näitusest "Vee all kuu peal¨ (2020; koos Rait Lõhmusega), mille vaatamiseks tuli Rummu karjääris vee alla sukelduda... (!). Jah, see tundus sürreaalne juba pelgalt kirjeldust lugedes...

Ka HOP galerii näitus viib vee alla, aga turvalisemalt ja mugavamalt, ning skafandri ja ballooni asemel piisab maskist.

Kuna galerii on väike haarasin esmalt näitust tervikuna, et seejärel juba rahulike tõmmetega veealusesse maailma sukelduda, kuhu viis meetrite viisi "seinamaali" ning hõljuv ja õhuline klaasinstallatsioon.

See veealune idüll, mille kaks aktiivse loometegevuse ja Eesti kunstiakadeemia taustaga noorkunstnikku HOP galeriisse loonud olid, oli oma lopsakas värvikirevuses mõjuv ja võluv. Liisa Kruusmägi rahulikult õõtsuva taimestiku kõrval pakkusid silmailu ja detaile vilkad ja värvikad kalaparved, stoilised  üksikisendid, unelevad meduusigrupid ja kümned teised imetabased merepõhja floora ja fauna esindajad. Vooluga loksusid kaasa Maarja Mäemetsa klaaskorallid, mis oma silinderja vormi, taimse sisu ning maheda tonaalsusega veealust elurikkust sobivalt täiendasid.

Maarja minimalistlikud mahekorallid ning Liisa värviküllased hiigelmaalid, kus inimesed on linna, metsa või rannaliivale maha jäänud, sidus mõnusaks meditatiivseks rännakuks Taavi Tulevi (1984) helitaust, millest sujuva silla argiellu lõid aga just galeriist väljumise hetkel helisema hakanud Püha Vaimu kiriku tornikellad.