Ekspressiga kevadesse - Ann Pajuväli ja Misa Asanuma Hobusepea galeriis

Ann Pajuväli & Misa Asanuma "Kevad ekspress", 25.02. - 15.03.2021, Hobusepea galerii

Kuigi kevadet on juba õhuski aimata, andis "Kevad ekspress" võimaluse seda ka teisiti kogeda.

Selle visuaalselt rõõmsa ja mängulise näituse on Hobusepea galeriis kokku pannud kaks noort kunstnikku - Jaapani päritolu, hetkel EKA kaasaegse kunsti magistratuuris õppiv Misa Asanuma (1994) ning EKA graafika eriala lõpetanud Ann Pajuväli (1990).

Juba pealkiri ise annab näitusele positiivse fooni, mida süvendavad pastelsetes toonides tööd nii seintel kui põrandal ning ka mõned otse lapsepõlve lennutavad objektid - nagu galeriinurgas betoonplokkidele asetatud vee ja liivaga täidetud käepärased anumad, mis lõid hetkega kujutluspildi vabadusest... luua oma maailm praktiliselt ei millestki.

Tõsisemalt mõjub aga (universumi positsioonilt nähtav) nukravõitu mänguväljak, mille kipakaid atraktsioone üritab uppivajumisest päästa tükike loodust. Tasakaal (selle raskuse all ägava murulapikese seisukohalt) tundub olevat õhkõrn.

Taustal asuvad võrsed, lilled ja galaktikad (k)annavad aga siiski usku ja lootust - ärkamisse ja kõikehõlmavasse süsteemi.

Alumine saal mõjub kummalise võtteplatsina, mille kunstnike loodud "butafooria" veidralt elama on pannud. Justkui juhusliku möödujana ümbrust vaadeldes, tajun ka endal pilku, kui sümpaatselt mõjuvad keraamilised tegelased sissetunginud võõrast ennastkehtestavalt vastu uudistavad.

Ruumi paigutatud erinevad elemendid ja materjalid - betoon, keraamika, puit, kangad, taimed, vesi, joonistused, leidobjektid jmt -  loovad omavahelisi seoseid ja kompositsioone niivõrd orgaaniliselt, et tööde autorluse eristamine kaotab ühel hetkel mõtte.

See kahe kunstniku õnnestunud koostöö leidis kevade lähemale toomiseks sobiva formaadi, mis küll pisut nihkes, kuid reaalseid ootusi tekitava õhkkonna lõid.

Jah, selles omamoodi veidras, kuid õdusas fantaasiamaailmas oli kevade kohalolu tunnetatav. Ja kaugel see päris kevadki enam on. 

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa õnnelikud maalid Kunstihoone galeriis

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa "Korduvad mustrid", kuraator Tamara Luuk; 29.01 - 04.04.2021,  Tallinna Kunstihoone galeriis, Vabaduse väljakul

Selle peale, et maalid võivad emotsionaalses mõttes õnnelikud olla ma ise muidugi ei tulnud. Nii on aga öelnud maalikunstnik Sirja-Liisa Eelma (1973), kelle maalid on kuraator Tamara Luuk (1952) koos sisearhitektist maalija Mari Kurismaa (1956) loominguga Kunstihoone galerii näitusel "Korduvad mustrid" võluvas koosluses välja pannud.

See Sirja-Liisa mõte mulle väga meeldib. Näitusega kaasnevast infobukletist saab lugeda nii: "Maal tahab end näidata ja saab õnnelikuks siis, kui tal on vaataja, kogeja, vastuvõtja. Sa vaatad teda ja maal vaatab sind vastu". Ilus!

Ja kuna näitusele tundub külastajaid/vaatajaid jaguvat on ka need maalid siin järelikult õnnelikud.

Näituse esmamulje on helge ja kerge kuna galerii esimese saali seinad on kaetud õhuliste ja pastelste maalidega, kus paarikute ja seeriate kõrval ka paar soolonumbrit silma jääb.

Need õrnas tonaalsuses maalid on Sirja-Liisa Eelma täitnud lihtsate kujunditega, mis tänu oma kordustele moodustavad erinevaid mustreid ja rütme, loomaks vaatajas just talle omaseid assotsiatsioone. Peale mõningast vaatlemist hakkan mina nendes roosavarjundiga pilvetupsudes paradoksaalsel moel nägema Jüri Arraku "märkinimeste" kontuure, kes oma kaarjalt laialivalguvate nurgeliste ovaalidega moodustavad salapäraselt anonüümseid masse (Kirjtada oma/sinu nime (L1; L2), 2020 jt). Paradoksaalselt aga sellepärast, et Jüri Arraku tegelased on ju pigem värvikad ja jõulised, need siin aga õhuliselt kerged ning kohati lausa viirastuslikultki mõjuvad. Kunstnik ise on sarnase kujundiga maalid eelmise aasta Kunstihoone Kevadnäitusel aga hoopis Toomas Vindile pühendanud (Toomas Vindile I - IV).

Seejärel taban end mõttes pintsliga mööda kaari kaasa joonistamas...või siis "peeglisse" kiikamas, mis teistest eraldatuna vaatama kutsub. Kõrval asetsevas töödeseerias kajastuvad aga kõik Sirja-Liisa Eelma selle näituse töid läbivad kujundid, mis vaevutunnetavas värvide vahelduses libisevalt uueks reaalsuseks muunduvad. Need tööd võiks vabalt mõnda väljapeetud interjööri või siis sisutussalongi väärindada.

Sume ja siidine on aga järgmise saali atmosfäär, mille tekitavad seintel olevad Mari Kurismaa teosed, mis jätavad luksusliku mulje. Ja tunde nagu oleks helgest hommikust sooja õhtusse saabunud, kus majaakendest õdusat valgust hoovab ("Korduvad mustrid 2,3,4, 2010). Hubaselt helkivad rohe-sini-kuldsed maalid oleks tehtud justkui miskist peenemat sorti kangast. Neis on nii valgust kui varje, mustreid ja vorme, kus lihtsad ristkülikud ja kolmikkaared moodustavad salapäraseid maastikke, kuhu kunstnik tuulena rännates sattunud on. Nimelt näitusega kaasnevas videolõigus kirjeldab kunstnik oma uneeelseid rännakuid kujuteldava tuulena.

Aastakümneid sisearhitektina tegutsenud kunstnikule (kes on näiteks ka Draamateatri sisekujunduse autor) on eriti oluline valguse temaatika. "Põhiline on valgus...sellesse süvenemine on nagu teraapia.../.../", ütleb Mari Kurismaa, kirjeldades saatetekstis puulehtede ühekaupa maalimise protsessi kui äärmiselt süvenemist ja aega nõudvat tegevust, mida siingi näitusel ilmestavad peenelt ja täpselt maalitud "pärn päikesepaistel" ja "paju videvikus" ("Väike roheline 1" ja "Väike roheline 2" 2020).

Killukese naturalismi leiab ka näituse kõige vanemast teosest - 1975 aastal valminud Mari Kurismaa tudengitööst, kus viinapuuoksad jagavad maalipinda vanaema kleidimustri ja lõbusate sebradega lastetoast. See aastakümnete tagune leid sobib tänase näituse konteksti tõeliselt hästi nii oma korduvate motiivide kui ka rohelise värvigamma poolest, mõjudes tänagi kaasaegse ja värskena.

Mari Kurismaa uusim seeria sellel näitusel põimib aga tema maali- ja sisearhitektipraktika kõige otsesemalt kokku, kus elegantse joonega sisustuselemendid - kummut ja tool - loovad põnevate mustrikombinatsioonide, valguse ja varjumängu abil, lummava koosmõju ("Eilne maailm 1, 3, 4, 5", 2020).

Isegi nii lummava, et käisin näitusel veel teisegi korra. Kas või selleks, et lihtsalt nautida nende maalide müravaba luksust.

"Kui lendamisest unistamine on parem kui lendamine ise" - Krista Mölder Temnikova & Kasela galeriis.

Krista Mölder, "Sa olid lind", 28.11.2020 - 07.02.2020, Temnikova & Kasela galerii, Noblessneri kvartal

"Kui lendamisest unistamine on parem kui lendamine ise"...

Sellise alapealkirja on oma näitusele pannud värske Kultuurkapitali aastapreemia laureaat
Krista Mölder (1972). Ja ta teab millest räägib, sest on teinud mõlemat...nii unistanud kui lennanud - päriselt, purilennukiga.

See teadmine andiski minu jaoks võtme või õigustuse fotodele purilennukitest angaaris. Aga need ei olnud sellised fotod, kus stardivalmis lennuki kõrval poseerib kohe, kohe lendama asuv või lennult naasev kunstnik ise, vaid neil fotodel olid ainult fragmendid tukkuvas olekus kinnimähitud lennumasinatest.

Hm...see kogemus peab olema tõesti sügavalt läbi tunnetatud, et peale lendamist jõuda lõpuks sellise vaikeluni...

Sättisin oma näituselemineku kunstnikutuuriga ühele ajale. Võib olla muidu poleks jõudnudki, aga võimalus kunstnikuga koos fotode taha kiigata oli motiveeriv.

Krista Mölder jagas lahkelt ja malbelt oma mõtteid ja teekonda näituse ja nende fotodeni ning tõdes kohe alguses, et tegelikult on täiesti okei jääda maa peale ja iseendaks.

Et see lend, millest unistad, ei pruugi olla nii pikk ja sujuv, hõljuv ja kandev. Ja peale tõusu algab langus. Ja oledki tagasi seal, kust kõik algas...kuid siiski kogemuse ja elutarkuse võrra rikkamana.

Näitusel on võimalik unistada ning visualiseerida end unenäolisest valgest interjöörist nukkuvasse angaari, kust edasi on juba kõik võimalik. 

Või siis mõelda end linnuks, läbimaks labürinte, mille vorminud loodus või hoolikad inimkäed.

Või siis hõljuda seisundis nagu see viirastuslik lennuk, mis ilmub ja kaob, otsides voolu, mis kannab.

See näitusekogemus toob teadmise, et liikumine ühest olekust teise võib toimuda ka ainult Sinu peas, saavutamaks seisundit, millest oled unistanud.

Eriti siis, kui reaalsusel on omad reeglid. 

Avatud Tartu 4/4 - Peeter Linnap, mees nagu pusle või leksikon?

Peeter Linnap. "Ajaloost läbi"; 07.01 - 06.02.2021, Kuraatorid Andrus Kannel ja Peeter Linnap; galerii Pallas, Tartu

Peeter Linnapi (1960) personaalnäitusele läksin peamiselt seetõttu, et ma temast varem just liiga palju ei teadnud. Nime kuulnud, mõnda raadiosaadet kuulanud (Ööülikool), artikleid lugenud ning siin ja seal telesaadeteski näinud (ERR arhiiv, OP), seda küll. Aga need on olnud siiski juhuslikud kohtumised, mis tervikpilti pole teadvuses kinnistanud.

Ka Pallase galeriisse (endise nimega Noorus) polnud varem sattunud, mistõttu oli põhjuseid mitu, miks peale Alan Proosa Tartmusi näitust justkui iseenesest suuna Riia mäkke võtsin.

Pallase galerii on suur ja jätab natuke amortiseerunud ja kõleda mulje. Ka väljapanek võis seda tunnet süvendada kuna seintel ja postidel olevad fotograafia baasil tehtud tööd olid monokroomselt must-valged ja sisu poolest minevikku vaatavad. Esimese korruse sammassaali keskel laiutas väärikas hauakivi Kalevipojale ("Kalevipoeg: de Facto” ,1996), mille kõrval seintel rippusid aga teisedki eestlaste mälupilti ja identiteeti mõjutanud teosed ("Eesti lühike emblemaatiline ajalugu", 1996). Need mängulised fotopusled viisid mõtted ajaloo konstrueerimisele. Alati on kuskil mõni tükk puudu või üle või siis kellegi käes parajasti hoiul.

Näitus, mis hõlmab Pallase galerii kõik kolm korrust, püüab anda ülevaate hiljuti 60 aastaseks saanud Peeter Linnapi olulisematest töödest. Ja neid on üks jagu, alates "Varjatud Maastikud" (1988) ja "Autoportreest N Liidu kodanikuna " (1989) kuni sahiseva "Pühamuni" (1999, koos Jasper Zoova, Tarrvi Laamanni, Aarne Maasikuga). Lisaks ka vitriin raamatute, kogumike ja teatmeteostega, mille autoriks, koostajaks või kaasautoriks ta on olnud.

Selle traditsioonilises võtmes kujundatud  ülevaatenäituse pani aga tõeliselt elama alumise keldrisaali ühes sopikeses näidatud telefilm "Teadlased: Peeter Linnap" (Eesti Televisioon, 2008, ca 26 minutit, ERR arhiivi vahendusel vabalt vaadatav). Just selles keskkonnas ja tema tööde keskel oli seda hea vaadata kuna andis staatilistele näitusetöödele koheselt juurde inimliku mõõtme.

Läbi filmi sain aru, et Peeter Linnap on elav ja jõuline natuur, keda tema õpilased iseloomustavad muuhulgas ka kui mässumeelset radikaali, kirglikku intriganti, kelle loengud on alati meeldejäävad ja kellel on alati midagi öelda. Nagu "mad professor" oli ühe tudengi hinnang oma õpetajale.

Minu enda jaoks oli toredaks üllatuseks seal filmis näha ka Alan Proosat (kelle näituselt ma just hetk tagasi olin tulnud) sõna võtmas ning oma õpetajat iseloomustamas ja fotografeerimas. Nende filmihetkede ja intervjuude vahendusel joonistus välja õpetaja ja õpilase vaheline intensiivne ja toetav suhe. Teadvustasin, et lisaks fotograafiale ühendab Alan Proosat ja Peeter Linnapit veel semiootikaõpingute taust, milles viimane ka Tartu Ülikoolis doktorikraadi kaitses.

See viimane fakt aga viibki Peeter Linnapi isiku juurde, keda minul on peale seda näitust küll väga keeruline kuidagi defineerida...

Kes ta siis on?

Kunstnik, fotograaf, fotokunstnik, saatejuht, kunstikriitik, kuraator, kunstiajaloolane, fotoajaloolane; fotograafia ja foto uurija; semiootik, filosoof/mõtleja/ühiskonna ja kultuuri mõtestaja; kultuuriteoreetik ja -praktik, lektor sh nii Eesti kui välismaa ülikoolides, doktor, professor, teadlane; võimekas kirjutaja, sõnaosav seoste looja; lammutaja - eelkõige varasemate mõttemallide või kaanonite; ehitaja - uued kaanonid, õppetoolid, suhted ja (rahvusvahelised) sidemed, kunstisündmused; autor, looja...

Keda iseloomustab

tohutu töövõime, suur lugemus, lennukas ja kiire mõtteviis; kahtlemine - väidetes, dogmades;  küsimuste küsimine ja püstitamine; vastuste otsimine - sügavamalt, kaugemalt, ümber nurga, traditsioonide ja konventsioonide üleselt; oma arvamus asjadele, nähtustele; julgus küsida ja kritiseerida, vastanduda ja oma arvamust avaldada...

Kes

1990ndatel sisenes Eesti kunstimaastikule sõnaka ja uuendusmeelse maailmakodanikuna, kes traditsioonilisema ja konservatiivsema lähenemisega kunstnikkonna seas ka vastuolu ja meelepaha tekitas; ärgitab mõtlema ja tegutsema, uusi avastusi ja lähenemisi otsima ja leidma; vaatleb, analüüsib, teeb järeldusi; loob tähendusi; vajadusel ronib barrikaadidele, eesrindele, postamendile või monumendile ("Järelmonumendid" 1999);  oskab enda üle nalja visata; võib teisi ärritada; teeb vahel selfisid; ei jäta ilmselt külmaks kedagi, kellel on olnud võimalus temaga kohtuda; peab oluliseks intellektuaalset kunsti ja teoreetilist baasi; peab mõtlemis- ja analüüsivõimet tehniliste oskustega sama oluliseks; ei ole lihtsalt mõistetav; "räägib absoluutselt kõigest ühekorraga" ning samas "kirjeldab universumi" (ütleb Margus Tamm ajakirjas Kunst.ee 2018/septembris)...

Kes on

1983 aastast alates seotud foto ja fotograafia ajalooga; Eesti fotofgraafia ja fotokunsti ajaloo uurija ja avardaja; hea suhtleja; rahvusvaheliste suhete ekspert teadmiste vahendamise alal; rahvusvahelise haarde ja laia silmaringiga, terava silma ja vaimuga; hea huumorimeelega, samas julgelt terav ja irooniline; sõbraliku olemisega; edev; Kõrgema Kunstikooli Pallas professor ja fotograafia osakonna juhataja, kelle käe all on õppinud ligi 200 noort andekat kunstnikku/fotograafi; öelnud, et üks foto asendab  50 - 100 lehekülge ajalooraamatust või -õpikust...

Kui nüüd Peeter Linnapi enda elu ja loomingut peaks iseloomustama ainult üks foto, siis võiks selleks olla fotoportree, mille Alan Proosa tegi temast näitusel nähtud telefilmis ning mille kuvatõmmise selle postituse tunnusfotoks lisan. Selles portrees on olemas see tuum, mille siit näituselt kaasa võtan.

Kui peaks valima nüüd sõna, millega Peeter Linnapit iseloomustada, siis võiks see olla pusle, mida tuhandetest kildudest saaks kokku panna...

Või pigem siiski leksikon, mis kõike ülaltoodut ja väljajäänut sisaldaks. Ainult, et neid teadmisi, tegusid ja tegevusi pole süsteemselt järjestada lootustki. Kuid seda pole vajagi, sest ettearvatav ei ole Peeter Linnap kohe kindlasti.

Oma leksikoni sain aga juurde nii mõndagi!

Avatud Tartu 3/4 - Alan Proosa transsooline maailm Tartmusis

Alan Proosa. Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood; 17.10.2020—31.01.2021, kuraator Indrek Grigor; Tartu kunstimuuseum/Tartmus

Alan Proosa fotonäitus ei olnud Tartu minemise põhjus, aga oleks vabalt võinud seda olla. Kuna nii avameelset ja isiklikku lähenemist meie ühiskonnas praktiliselt nähtamatule või kui, siis pigem tabutemaatika valdkonda kuuluvale nähtusele nagu transsoolisus seda on, pole varem kohanud. Nüüd aga oli võimalik sellesse maailma sisse piiluda. Ja mitte kuskil nurga taga ja salaja, vaid otse Tartu Raekoja platsil asuvas Tartu kunstimuuseumis, mille esimese korruse kolm saali olid fotograafist elukunstnik Alan Proosa ning kuraator Indrek Grigor täitnud põneva ja liigutava dokumentaaldraamaga.

Seda näitust on võimalik vaadata mitut moodi -  lihtsalt näitusesaalidest läbi jalutades seintel olevaid kauneid portreefotosid imetledes (mida paljud külastajad ka tegid, kiirustades ilmselt ülemistele korrustele Tiit Pääsukese maalinäitusele); näitusesaalides leiduvate (paberkandjal) saatetekstide abil portreede taga olevatesse lugudesse süvenedes (mis on ka muuseumi kodulehel digitaalselt loetavad/ allalaetavad) või siis näitusekogemusele ka kunstniku emotsionaalset ja sisukat videotuuri kaasates (mis on Tartmusi facebooki lehelt leitav).

Kahe viimase variandi kaasabil rullus minu ees aga lahti üks antropoloogilise uurimuse mõõtu persoonilugu, mis haarab vaataja oma eheduses endaga kaasa.

Ja mõnes mõttes on isegi hea, et Alan Proosa nimi mulle varem midagi ei öelnud ning sain näitusele ja temaatikale läheneda puhta lehena.

Ka näituse ülesehitus aitas sellele kaasa -  vaikselt alustatud teekond võttis tasapisi tuure üles, tekitades (autori suhtes) uudishimu ja küsimusi, millele vihjamisi ka vastused tulid, kulmineerudes hiljem melodramaatilise lõppakordina.

Näitus on osake Alan Proosa viimase viie-kuue aasta elukogemusest - eneseotsingutest, rännakutest ja kohtumistest eksootilises ja vastuolulises Kagu-Aasia ühiskonnas, kuhu kunstnik siinsest rutiinist tüdinenult, peale kümmekond aastat aktiivset muusiku, (moe)fotograafi ja õppejõu karjääri, reisis.

Ennast sooliselt voolavana identifitseerides, lootis ta sealt leida ühiskonnas nähtava ja aktsepteeritud transsooliste kultuuri ja kogukonnad, mida ta ka leidis. Lisaks veel iseenda ja elu armastuse.

Jah, see tähendas küll suurlinnade alternatiivkultuuri ja eskort-teenuse ja/või prostitutsiooniga elatist teenivaid transnaisi/ ladyboy"sid/ kathoey'sid, nagu Tai kultuuris neid nimetatakse. Kuid neid mehena sündinud kauneid naisi võis kohata ka ilukliinikutes või meedias töötamas, disainerite või modellidena tegutsemas, nagu mitmed Alani muusadki seda tegid.

Tundub, et kohtinguäppide vahendusel alanud tutvused arenesid kiiresti hingeliselt avatuks ja  ajatuks suheteks, mis moel või teisel kestavad  tänaseni. Mis mõneti on mõistetav, kui arvestada Alani siirast imetlust ja huvi nende tema jaoks imeliste ja ebamaiste olendite vastu.
Isegi siis, kui pimestav imetlusobjekt seda ära kasutada püüab, tundub vastastikune austus alles jäävat.

Kõik need näitusel toodud lood mõjuvad siiralt, olles oma aususes haavatavad, liigutavad ja puudutavad, mis tuleneb ilmselt kunstniku natuurist, kes antud tööde puhul ei fotografeeri lihtsalt juhuslikku inimest, vaid nende isikute ja enda lugu. Nendes portreedes on olemas kõik see, mida Alan kuulis, nägi ja tundis, lisades sinna oma empaatia, austuse ja imetluse, muutes fotoportreed justkui personaalseteks dokumentaalnovellideks.

On näha, et need fotod on tehtud eelkõige endale, kus side pildistatavaga on pinnapealsest enamat.

Nii võibki juhtuda, et nende eksootilise välimusega transnaiste fotoportreede keskel ununeb nende sugu aga sootuks ning kõlama  jäävad igaühe isiklikud - armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku - lood, mis oma õnne, rikkuse  ja eneseotsingutes universaalselt üldinimlikuks muutuvad.

Läbi selle näituse ning Alan Proosa tundelise elukogemuse, on võimalik sattuda maailma, kuhu vahetult asja on vähestel.

Seal võib olla ilu kui ka valu, kuid ennekõike on see elu.