Robini animeeritud seiklused Tallinna Linnagalerii näitusel "Pildirahvas"

Robin Nõgisto. "Pildirahvas", kuraator Tamara Luuk; 30.07–26.09.2021; Tallinna Linnagalerii

Robin Nõgisto (1992) maale on võimatu mitte märgata kuna need on suured ja värvilised, vahel lausa monumentaalsed. See käib ka Tallinna Linnagaleriis olevate näitusetööde kohta, kus neid jätkub nii seinale, lakke kui ka videosse.

Esmalt võib näitusesaali sattudes kohmetuda...,  et kas ja kuhu suunas liikuda, kuna mitte just väga suures ruumis ümbritsevad sisenejat kuus (6) suuremõõdulist tahvelmaali (maalid, mida saab teisaldada), mis oma värvi- ja sisukirevuse tõttu pisut toibumisaega nõuavad.

Näitusega tutvumiseks on aga hea mõte aega varuda. Või siis lausa mitu korda seda külastada, et selle küllusest rohkem aimu saada.

Robin Nõgisto maalidesse lähemalt süvenedes leiab neist ohtralt detaile, mis on kõik heas mõttes üle võlli ning suurema või väiksema kiiksuga. Neis teostes on tunda hoogu, voogu ja voolu, milles kunstnik toimetab ja mis kõiki neid töid ühendab. Näib, et kunstnik maalib siin ainult endale teadaolevat galaktikat, kuhu välisvaatlejal asja ei ole. Selles maailmas on lubatud kõik, mis pole loogiline, ratsionaalne või põhjendatud.

Olin ka varem Robin Nõgisto töid siin ja seal märganud, kuid neile enamasti ainult põgusat tähelepanu pööranud. Välja arvatud paari aasta tagune juhtum, kui ühte tema (vist) tudengipõlve aegset maali peaaegu ostmas olin, mis aga teose pealkirja (!) tõttu tookord teostamata jäi. Jah, ka nii võib juhtuda.

Tänaseks on kunstniku käekiri, ning ka maalide mastaabid toonase abstraktse teosega võrreldes oluliselt muutunud - tihedamaks, konkreetsemaks, figuratiivsemaks, pöörasemaks. Kuid sellegi poolest nimetaksin Robini maale isevärki tegelastega piltmõistatusteks, kus ühelt maalilt teise käib fantaasiarohke möll, millelt keskendumisharjutusena võib näiteks nii sarnasusi kui ka erinevusi otsida, kuna korduvaid sõnumeid, elemente ja tegelasi hakkab silma mitmeid - nt armastusesõnum Love, naerunäod ehk smailid, sõõrikud ehk donutsid, tulnukad ehk UFO-d, roheliste mandritega maakera jne, kui mainida neist vaid mõnda. 

Robini töödele saab läheneda mitmeti - visuaalselt tervikut haarates, narratiivselt detailidesse süüvides, maalides peituvaid koode lahtimuukida üritades, kultuuriloolisi viiteid otsides jne.

Arvan, et ühe olulise viite Robin Nõgisto loomingule lähenemiseks sain aga kuraatorituuril Tamara Luugilt, kes mainis kunstniku esmast huvi animatsiooni õppimise vastu, olles reaalselt aga maalieriala 2017 aastal EKA-s lõpetanud. Ilmselt just seetõttu hakkasin tema maale nüüd hoopis multifilmidena nägema, kus kõik kaadrid ja tegelased järgnevuse asemel ühele lõuendile kokku on pandud.

Animatsiooni jätkub ka teise saali. Pehmed kott-toolid ning neli animeeritud muusikavideot, kogupikkusega ca 18 minutit, on mõnusaks täienduseks eelnenule. Märkan nendeski juba maalidelt tuttavaid sümboleid ja tegelasi. Lisaks näeb siin ka kunstniku ennast - seiklemas, maalimas, muretult "lillede ja liblikate" vahel kitarri mängimas.

Näituse saatetekstist saan teada, et Robin Nõgisto ballaadilik "Tamburiinitüdruk" loob oma poeetilise vaibiga tundelise seose legendaarse muusiku ja Nobeli kirjandusauhinna 2016 aasta laureaadi Bob Dylani (1941) "Tamburiinimehega". Mõlemat lugu on võimalik Youtube'st ka üle kuulata, veebi vahendusel aga näiteks ka Bob Dylani maaliloominguga (!) tutvuda, millest mul varem aimugi polnud.

Minul endal tekkis aga hiljem, kui juba teadlikult Robini muusika saatel tema maalide keskel kulgesin, huvitav paralleel paari aasta eest Helsinkis, Kiasmas kogetuga, kus Islandi kunstnik Ragnar Kjartansson (1976) suutis oma sõpradega koos, ja samal ajal eraldi, musitseerides kogu muuseumi suure saali ainult ekraanide vahendusel lummavalt ära täita ning peale külastustki veel pikalt hinge jääda ("The Visitors").

Ja sellegi näituse puhul taban end veel paar nädalat hiljemgi "Tamburiinitüdruku" saatel näitusesaalis mõttes ringi rändamas.

Kes aga näitusele ei jõua, saab Robin Nõgisto maale ja muusikat veebist vaadata-kuulata, mis aga näitusesaali ehedust paratamatult ei paku.

Robinit ennast on aga juba oktoobris võimalik näha ja kuulda Tallinn Music Weekil (01.10.2021), seda vähemalt praegu üleval oleva kava järgi.

Tundub, et vahetu siirus on vist see, mis isepäise ja mitmekülgse Robin Nõgisto loomingu lõppkokkuvõttes nii võluvalt huvitavaks teeb. 

 

Südamega tehtud näitus, efektse kasvuhoonega ...

Annika Haas "Kasvuhooneefekt", 01.07.2021 — 26.09.2021; kasvuhoone ehitajad Elo Liiv ja Uko-Aija Heintalu; Juhan Kuusi Dokfoto Keskus, Telliskivi Loomelinnakus

Kui metsa või maale ei jõua, tasub kindlasti sisse astuda Telliskivis asuvasse Dokfoto Keskusesse. Ning enne galeriisse sisenemist nuusutada kõrval asuvast kasvuhoonest küpsevate tomatite lopsakat lõhna ...

Siseruumides siristavad aga linnud, aeg-ajalt sabistab vihma ja kõuekõminatki on kaugelt kuulda ... Okei, need viimased tulid küll helifoonilt, aga kõik see kokku tekitas kuidagi õdusa oleku ... kuigi ehk ei oleks pidanud? Sest temaatika, mida näitus "Kasvuhooneefekt" lahkab on ju tegelikult tõsine ja ähvardav nagu lähemale jõudev kõuepilv. Vähemalt noorema generatsiooni jaoks on see nii, sest nende käes on järg siin maamunal pikemalt viibida.

Näitusel "Kasvuhooneefekt" kõlabki kümnete noorte hääl, kellel on mure planeedi Maa tuleviku pärast. Selle keskkonna pärast, mida vanem generatsioon on neile pärandamas.

Ja kuna need noored on sündinud globaalsesse maailma, siis näevad nad ka ühiskonda laiemalt ning probleeme terviklikumalt.

Üksnes nende eluajal, viimase 15 -20 aasta jooksul, on keskkonna mõttes toimunud tohutuid muutusi - prügi- ja plastikumäed aina kasvavad, tarbimise tempo ei näi vaibuvat ning inimkond kä(s)itleb loodusresursse oma vajaduste rahuldamiseks ammendamatuna.

Jah, sellest teemast - kliimamuutused, keskkonnareostus, vastutustundetu tarbimine jne. - räägitakse palju, kuid enamasti kipub see igapäevase uudistevoo ja argitegemiste vahele ära kaduma. Eksistentsiaalseteks teemadeks pole aega ja nii on ju mugavam ka ...

Antud näituseprojekti autor, mitmekülgselt tegus (fotograaf/õppejõud/kuraator jne.) Annika Haas, sai idee ja tõuke teemakäsitluseks aga just nooremalt generatsioonilt - oma tütre põlvkonnalt. Nendega suheldes jäi talle silma noorte keskkonnateadlikus, sh teadlikud tarbimisvalikud ning argumenteeritud mure tuleviku pärast.

Nende noorte mõtted moodustavadki nüüd näituse tuuma, mille edastamiseks on Annika Haas kasutanud kõnekaid lahendusi. Fotod ja videod on ülesvõetud linnalähedasel tühermaal, lagunenud ja lipendavate seintega kasvuhoonetes, kus läbivaks materjaliks on kile, mis peale kasuliku otstarbe minetamist on elusorganismidele kahjulikuks muutunud.

Fotod kilesse mässitud hapratest noortest toob silme ette võrdluse abitust linnust ... kes palub abi.

Ja need noored paluvadki abi - et neid märgataks ja nende mõtteid kuulataks. Nad ei tee seda passiivselt-agressiivselt, vaid sümpaatselt-vaoshoitult, läbi iseenda eeskuju.

Need noored on võtnud ja/või leidnud aega süvenemiseks teemasse, mis neile päriselt korda läheb. Annika Haasi tundliku lähenemisega näituseprojekt aitab meie kõigi heaolust hoolivate noorte mõtted ja hääle ühiskonnas kuuldavamaks teha.

Lisaks unistuslikele, pisut nukra alatooniga fotolavastustele on näitusel ka kolm videointervjuud (kogupikkusega ca 30 minutit), mille vaatamiseks ja kuulamiseks tasub võtta aega. Fridays For Future Eesti grupi aktiivsete liikmete Jaanika (23), Tobiase (15) ning Kristina (18) kantseliidivabu mõtteid oli tõeliselt värskendav kuulata.

Nendes videotes jäi kõlama pigem kaine meel kui nooruslik uljus, süüdistuste asemel soov(itus) mõista ning teadmine, et iga üks loeb. Nagu Jaanika intervjuus tabavalt ütleb, ei saada iseenda olulisusest aga sageli aru, olles kahjuri(te)ks omaenda maailmas.

See eluterve ja siiras näitus viskab mõtisklemiseks muuhulgas õhku, samuti Jaanika poolt püstitatud küsimuse, kas mugavus on ikka see mille poole siin elus püüelda tasub ...

Mauri Grossi maalinäitusest Pärnu Kontserdimajas

Mauri Gross,``S U G U V Õ S A 2``, 02.07. - 18.07.2021; Pärnu Kontserdimajas

Mauri Grossi (1969) maalinäituse pärast võib Pärnu sõita küll. Mina sõitsin.

Kujutasin tema majesteetlikke maale Pärnu Kontserdimaja väärikas keskkonnas ette juba enne kohale jõudmist, arvates neid sinna hästi sobivat. Ja mõningate mööndustega see nii ka oli.

Näitus oli eraldi ruumis, kontserdimaja fujaee vasakus tiivas, mis kontserdiõhtutel ilmselt täiendava kohvikusaalina kasutusel on. Sellele vihjasid ruumi keskel olevad linadega kaetud lauad ja toolid, mille otsa õnnestus mul nii mõnelgi korral maale uudistades koperdada. Kuna viibisin ruumis üksi, siis tekitatud kolin õnneks kedagi (peale minu enda) ei seganud. Küll aga segasid need toolid ja lauad pisut Mauri loomingule keskendumist ning mõnel juhul sobiva vaatenurga leidmist ...  Kuna aga tegemist ju polnudki spetsiaalse kunstigaleriiga, siis ei lasknud ma sellistel (pisi)asjadel ennast häirida.

Mauri visuaalselt nauditavad maalid on üldjoontes teostatud klassikalise maalikunsti parimas võtmes, mille all pean silmas läbimõeldud kompositsiooni, filigraanseid pintslitõmbeid, värvide harmooniat, ning teoste üldist fluidumit, mis tõmbavad endasse, tekitades soovi nende seltsis pikemalt aega veeta.

Kui Mauri varasematel isikunäitustel on maalidel ka figuure ja esemeid näha olnud, siis siinolevatel on peategelaseks loodus - lilled, võsa, kasvud, mis omavahel läbipõimunult ja samast pinnasest võrsunult, moodustavad kunstniku tundliku käe läbi imelisi seoseid.

Need tihedalt läbi maalitud, pea täiuslikult viimistletud maalid, mille kõrval leiab vahelduseks ka mõne vabamalt voolava töö ("Rõdu lilled", 2021), viib mõtted tõesti kunstnikule kui Loojale, kellel on vabadus ja võim(e) luua just selline maailm nagu ta ise soovib. Usutavasti on see võime meis kõigis peidus ... kasutades värvi ja pintsli asemel ehk midagi muud.

Selle näituse maalid on valminud vahemikus 2017 - 2021, millest mõni veel värskelt värvilõhnanegi ("Tipphetk", 2021). See aga just teebki kohalolu enam tajutavaks ning meeleliselt nauditavaks.

Üldiselt on Mauri Grossi maalide koloriit pigem tume ja sügav. Pruunikad-punased toonid oma paljudes varjundites tunduvad olevat kunstniku lemmikud. Kuid selle näituse töödes hakkab silma ka sinine, tuues töödesse õhku ja valgust, mis taevasinana lille- ja rohutihnikuist läbi kumab.

Mauri maalib oma motiivid selliselt, et vaatajana on mul võimalik nendega ühele tasandile minna -  vaadata ümbrust läbi võsa ja lillede, peatuda hetkeks orhideedega kaunistatud ukselävel või jätkata maalimotiivi aknast välja vaadates. Ehk siis, Mauri maalid annavad võimaluse nendega koos rändama minna.

Kui eespool mainisin näituse vaatamist segavaid faktoreid, siis samal ajal leidus ruumis ka kunstniku loomingut toetavaid soppe - nurki ja seinu, kuhu Mauri maalid lausa orgaaniliselt sobitusid ("Tuules", 2021, "1 Kasv", 2021, 'Hommage", 2017) ning kus nad kontserdikülastajate rõõmuks võiksid ehk isegi püsiva koha leida.

Lisaks emotsionaalsele ja visuaalsele naudingule, jätab Mauri Gross aga ruumi ka mentaalseks mõtisklemiseks, pealkirjastades oma tööd mitmetähenduslikult ja kavalalt - "Väike suguvõsa", "Pillimehed öös", "Sosista edasi", "Tipphetk", "Hüpnoos", "Hõõgus", "Hingus" "Halastus", "Laagri lilled", "1 Kasv" jne. Ei saa öelda, et ma just alati oleksin nende vastavust tööga tabanud, kuid samas annavad need aimu kunstniku mõtteilmast, tajudes seal harmooniat, huumorit, ilu ja rahu.

Selle ilu ja rahu võtsin Mauri näituselt Pärnu rohelusse endaga kaasa.

Tunnike hiljem, ühes armsas Pärnu õunaaias näitusemuljeid endast veelkord läbi lastes, tundusid kohvikupeenras õitsevad lilled aga kuidagi tuttavad ...

Näitus, mida ma ignoreerisin - Urmas Lüüs, "Teatavate piiride poorsusest"

Urmas Lüüs, "Teatavate piiride poorsusest", 20.05. - 07.06.2021, Hobusepea galerii, Tallinn

Urmas Lüüsi (1987) Hobusepea galeriis toimunud isikunäitusele jõudsin viimasel päeval ja sedagi ainult tänu mõni päev varem Sirbis ilmunud Kai Lobjakase artiklile "Mäluga materjalid ja kehaline mõtlemine" (04.06.2021) ning ühele instagrammi storyle, mis näituse viimast lahtioleku päeva kuulutas.

Miks siis mitte varem, kuigi näituse reklaam ja teave olid minuni jõudnud ju küll ning ka kunstnikku teadsin juba varasemast ajast, kui vanadest emailnõudest (potid, kannud, tassid jmt) omapäraselt vaimukaid "kõrvade ja sangadega" prosse tegevat ehtekunstnikku, kelle vastutustundliku materjalikasutusega loomingut saab imetleda näiteks Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsioonis ning mida hästivarustatud disaini- ja ehtepoodidest on võimalik (mõistliku hinnaga) endalegi soetada.

Konkreetse näituse puhul aga hirmutas vist pealkiri Teatavate piiride poorsusest, mis kohe teemasse süvenema ei kutsunud, andes samal ajal aga signaali, et elamuse saamiseks on süvenemine eelduseks.

Ka galeriist juhuslikult möödudes poleks ma sinna sisse astunud, sest ka aknast paistev pigem pelutas kui julgustas, kuna sisenedes satub külastaja koheselt seltskonda, mis pehmelt öeldes tundub pentsik - suurtelt rippuvatelt palakatelt jälgivad sisenejat grotesksed, neetide ja tikandite taha varjunud silmapaarid ...

Galerii alumine korrus üllatab aga teisiti.

Ebamäärasest vaimude maailmast satun nüüd tajutavasse reaalsusesse - elutuppa, sahvrisse ja buduaari, kus pühakiri on palvenurgas, pildid seintel, telekas mängib, näputöö ja ajalehed lapitekiga kaetud diivanil ootamas ...

Aga miski siin ei klapi ja on kuidagi nihkes.

Traageldatud taldrikud, kandikusse lõigatud ikoonid,  põletusjälgedega pühakiri, jõuetult rippuv riidepuu, ogaline toolileen, niitidest nõretavad nõud, diivanit toetav kirjandusklassika ja palju muudki kummalist muudab mind valvsaks ja ettevaatlikuks, tekitades tunde, et viibin selles tähendustest laetud paigas tegelikult salaja, vaikselt ja vaatlejana.

Olen justkui tunnistamas müsteeriumi, kus näiline reaalsus on pigem tabamatu sürreaalsus, lõimides unenäoliselt kokku erinevad lood ja ajad ning 83 aastat elu - kunstniku ja tema vanaema elu -  selle, mille Urmas Lüüs peale vanaema lahkumist temast maha jäänud korterist, remondi eelsel tühjendamisel, eest leidis.

Maha jäänud asjade lahkamisel avastas kunstnik aga mõndagi ning selle paremaks tunnetamiseks õppis ära koguni tikkimise, sest ...

"Kui avastasin riiulitäie heegeldatud ja tikitud linikuid, tundus, et kõrvalkapis olevad tarvikud vaid ootasid, millal ma pooleli jäänud tööd jätkaksin. Õppisin tehtust. Õhtu õhtult arenes ka vilumus. Üsna pea suutsin pisteid ja lõikeid lugeda nagu muusik nooti. Paistab, et lõhe kahe maailma vahel polnud suhtlemiseks takistus.", loen näituse tagamaid selgitavast infotekstist.

Läbi tikandite ja materjalimängude, lõimib Urmas Lüüs erinevad ajalised dimensioonid siin ühtseks tervikuks. Jah, küll läbi moonutava kõverpeegli ja võib olla isegi räigena mõjuvate detailide, millest reaalsuse sõnumid ja kunstniku enda eluseosed läbikumavad, on aegadeülesuse kohalolu aga täiesti tun(neta)tav.

Urmas Lüüs on siia ajakonservi pikkinud detaile ja asju, mille summeeruv üheagsus nihestas mu teadvust nii, et tabasin sel näitusel lisaks elumüstikale ka teatud piiride poorsust.

 Tundes samas siirast tänu, et elu eiras minu ignorantsust.