Bálint Pörneczi suured fotod väikese aparaadiga

Bálint Pörneczi, "Figurák" ["Figuurid"], 20.10 - 17.11.2021; Liszti Instituut - Ungari Kultuuri Keskus Tallinn, Piiskopi 2; ( näitus on tehtud koostöös Prantsuse Instituudiga)

Tore on lasta end üllatada. Mõnel "uuel" galeriil näiteks.

Ühel hilisemal õhtutunnil Toompeal asuvast Ungari Kultuuri Keskusest juhuslikult mööda jalutades, tõmbas selle peaukse kõrval oleval infotahvlil tähelepanu üks väikeses formaadis foto, mis lähemalt uurides osutus samas majas oleva fotonäituse reklaamiks. Bálint Pörneczi "Figurák" ["Figuurid"], mis veel viimaseid päevi avatud, tundus huvitav. Jätsin meelde, et siis  mõnel teisel päeval pisut varasemal kellaajal võimalusel läbi astuda, kuna galerii on tööpäeviti avatud kella viieni.

Budapestis sündinud Bálint Pörneczi (1978) töötas aastaid Ungaris pressifotograafi ja fototoimetajana, mille tulemusena ühel hetkel läbi põles, Prantsusmaale kolis ning mõne aja pärast siis taas vabakutselisena pildistama hakkas.

Ise ta kirjeldas seda protsessi nii:  "/.../ tundsin, kuidas ma Budapestis end enam teostada ei suuda. Pildistasin iga päev üht ja sama, teadmises, et mu pildid jõuavad homme koos eilse ajalehega prügikasti. Seepärast võtsin vastu otsuse alustada uut elu Prantsusmaal. Alguses olin lehekandja, seejärel hakkasin tööle ühe kohaliku ajalehe juures. Selle kõrvalt hakkasin aga üha rohkem mobiiltelefoniga pildistama, mis aitas uuesti sisendada fotodes peituvat elurõõmu, mida olin tundnud siis, kui kunagi pildistamisega alustasin."

Niisiis, elab Bálint Pörneczi 2011. aastast alates Prantsusmaal, hetkel Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas Rodezes ning pildistab uudiste asemel inimesi.

Teda köidavad inimesed tänavalt - eriti need, kes oma töö kaudu ennast teostavad. Tema huviorbiiti võib sattuda foori punase tule taga seistes, metrooga sõites, kellassepana, tätoveerijana, juuksurina, poemüüjana, transporditöötajana, kunstnikuna, muusikuna  jne. töötades. Märkamisele järgneb väljakutse - saavutada mõne sekundiga valitud persooni usaldus, leida sobiv kaader ning teha võte...
Kuigi nii mõnedki näitusel olevad fotod reedavad siiski pikemat ettevalmistusaega ning vahest ka tutvust.

Näitusel olevate must-valgete portreefotode galerii on lai ja värvikas, kus mehi on rohkem kui naisi. Mitte, et naised nii huvitavad poleks, vaid oma sõnul ei söanda ta neile vastava ettepanekuga sageli lihtsalt läheneda. Ja kuna Bálint Pörneczi teeb ja töötleb oma portreefotosid mobiiltelefoniga, siis võib tänaval tema tõsiseltvõetavusega ju tõesti raskusi tekkida.

Samas on telefonifotodel ka oma eelis, möönab autor - telefoni, mis kõigil taskus, võõristatakse vähem ning ka foto lõpptulemus pole modellidele justkui nii tähtis. Seetõttu on aga portreteeritavad vabamad ning portreed elavamad.

Tallinna näitusel olevad fotod on tehtud alates 2013. aastast, kui professionaalsed fotograafid mobiilifotosid veel väga palju ei teinud. Ja valik on tõesti enamasti maskuliinne, kuid samas mängulinegi. Fotode töötlus/ kujundus/ kadreering jätab küll mulje nagu oleks need "tõsisema" aparatuuri ja kohati ka põhjalikumalt läbimõeldud kompositsiooniga teostatud. Aga see ilmselt selgitabki Bálinti annet - väheste vahenditega teha midagi suurt. Avastada, märgata, jäädvustada ja näidata inimesi, kes teda kõnetavad ning jagada seda emotsiooni, tunnet ja miskit ka teistega. Ja miskit seal kindlasti oli. Eriti kui mõnele portreteeritavale jääda pikemalt silma vaatama. Päriselus inimesi tänaval kohates seda ju ei tee - tundub imelik, kohtlane, ebamugav ja -viisakas. Näitusesaalis on selline teguviis aga pigem soovitav. Ja see vast ongi üks dokumentaalfoto võludest (ja vahel ka valudest) - saada nähtamatult osa paljudest teiste(st) "reaalmaailmadest", koostoimel portreteeritava, fotograafi ja vaatajaga, et end hiljem mõne elukillu võrra rikkamana tunda.

2015. aastal võitis Bálint Pörneczi oma fotoseeriaga "Figuurid" ka Pariisi fotonäituse auhinna "Photo press zoom" ("Salon de la Photo 2015").

Värvikorallid - Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets HOP galeriis

Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets, "Värvikorallid"; helikujundus Taavi Tulev; 15.10.2021– 02.11.2021; HOP galerii, Hobusepea 2 (N-T, 11.00-18.00), Tallinn

Sellele näitusele ei sattunud ma juhuslikult, vaid tänu meediale - peale seda, kui ERR-i kultuuriportaalis näituse avamise galeriid nägin. Tähelepanu äratas just väljapaneku värviküllus (võimalik, et aina enam maadvõtvast sügishallusest tingituna) ning pressiteates väljatoodud fakt, et üks näitusetöödest on koguni 14 meetri pikkune... ja seda galeriis, mis on ise tikutopsi suurune.

Seega läksin näitusele mõningase uudishimuga eelhäälestunult.

Kui viljaka maalikunstniku Liisa Kruusmägi (1988) elurõõmsa loominguga olin suures plaanis varem juba kursis, siis Maarja Mäemetsa (1991) nimi polnud minu teadvusesse aga kinnistunud, kuigi ka tema tegemistest olin, nagu selgus, kuulnud. Sest mäletan segadust oma peas, kui paar suve tagasi kuulsin, nägin ja lugesin meediast kahe noore klaasikunstniku näitusest "Vee all kuu peal¨ (2020; koos Rait Lõhmusega), mille vaatamiseks tuli Rummu karjääris vee alla sukelduda... (!). Jah, see tundus sürreaalne juba pelgalt kirjeldust lugedes...

Ka HOP galerii näitus viib vee alla, aga turvalisemalt ja mugavamalt, ning skafandri ja ballooni asemel piisab maskist.

Kuna galerii on väike haarasin esmalt näitust tervikuna, et seejärel juba rahulike tõmmetega veealusesse maailma sukelduda, kuhu viis meetrite viisi "seinamaali" ning hõljuv ja õhuline klaasinstallatsioon.

See veealune idüll, mille kaks aktiivse loometegevuse ja Eesti kunstiakadeemia taustaga noorkunstnikku HOP galeriisse loonud olid, oli oma lopsakas värvikirevuses mõjuv ja võluv. Liisa Kruusmägi rahulikult õõtsuva taimestiku kõrval pakkusid silmailu ja detaile vilkad ja värvikad kalaparved, stoilised  üksikisendid, unelevad meduusigrupid ja kümned teised imetabased merepõhja floora ja fauna esindajad. Vooluga loksusid kaasa Maarja Mäemetsa klaaskorallid, mis oma silinderja vormi, taimse sisu ning maheda tonaalsusega veealust elurikkust sobivalt täiendasid.

Maarja minimalistlikud mahekorallid ning Liisa värviküllased hiigelmaalid, kus inimesed on linna, metsa või rannaliivale maha jäänud, sidus mõnusaks meditatiivseks rännakuks Taavi Tulevi (1984) helitaust, millest sujuva silla argiellu lõid aga just galeriist väljumise hetkel helisema hakanud Püha Vaimu kiriku tornikellad.

Mootorimüra päikese suunast - Katrin Koskaru Hobusepea galeriis

Katrin Koskaru, „Mootorimüra päikese suunast“, 24.09. - 11.10.2021; Hobusepea galerii

Kui aega napib, aga soov näitusele minna on suur, tuleb valida väiksemate ja kompaktsemate seast, mistõttu jäi taas sõelale Hobusepea galerii, kus on viimaseid päevi üleval Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadi ja Londoni Kuningliku Kunstikolledži maalikunsti magistritaustaga Katrin Koskaru (1977) näitus „Mootorimüra päikese suunast". Pealegi oli tegemist kunstnikuga, kelle loominguga ma üleliia palju kursis polnud.

Enne minekut põgusalt kunstniku kohta infot otsides, sattusin 2019. aastal Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis toimunud näituse "Mine varju! Mine varju!" videosugemetega audiointervjuu peale, mis andis ka tulevase näituse jaoks eelhäälestuse, nagu koha peal hiljem selgus.

Galeriis rahulikult ühe mõõduka ja vaoshoitud töö juurest teise juurde kulgedes ning näitusesaali alumisele korrusele jõudes, tabas mind juba trepil olles aga momentaalne äratundmine  - p l a h v a t u s! Jah, pesueht plahvatus oma võikavõitu tonaalsuses vaatas alumise korruse seinalt mulle vastu!

Huvitav... kas selline teadmine ja assotsiatsioon oleks tekkinud ka siis, kui ma Katrin Koskaru intervjuud poleks varem kuulanud... Seda ma aga kahjuks teada ei saagi. Igaljuhul oli see kujund ja tunne võimas - teostus järelikult samuti!

Ka näituse pressiteade annab teada, et kunstniku huviks on sõda ja selle jäljed: "Kunstnik otsib vihjeid ja märke, mida võim ja vägivald läbi ajaloo inimeste mõtetesse ja käikudesse jätavad ning kuidas ja kus need märgid maastikus ja arhitektuuris välja löövad".

Tuleb välja, et seda teemat on Katrin Koskaru kandnud endas aastaid. Kuna eelpoolmainitud intervjuuski ütleb kunstnik, kuidas relvastumine ja sõjatööstuse areng on tema jaoks müstika... adudes, et see on oma absurdsuses meie tehnoloogia arengu mootor ja asi, mille kaudu oma jõudu ja edukust eksponeeritakse.

Selle jaburus ja vastuolisus, näiteks kas või tuumaseene ilu, on sügavalt kunstniku mõttemaailma imbunud ning loomingulist väljendust otsinud.

Ei, mitte kaunil ja krunditud lõuendil, vaid mõnel robustsemal kujul ja pinnal. Kunstniku enda sõnul oleks see liiga ilus ja tobe kui nii õudne teema maalida kaunile kangale...

Nii ongi Katrin Koskaru kasutanud oma enamasti pintslivabades teostes erinevaid tehnikaid ja materjale - fotot, kollaaži, akvarelli, (pastaka)joonistust, kangast, kile, nööri, paelu jmt. Et anda edasi meeli valdavaid tundeid ja mõtete painavaid allhoovusi, nagu sihikule võetud ja kaardistatud inimobjektid, plahvatuste "kaunis" kuma, looritatud maastikud, abitud kehad, hauaplatsid ja lennukite sabad.

Ei saa öelda, et Hobusepea galerii väljapanek oleks kohe minus ühtselt hoomatava loo tekitanud, kuid need seosed tekkisid hiljem.

Siis, kui peale esmast plahvatust, hakkas päikese suunast vaikset müra kostma...

Sydney linnud ja Voka jonnipunnid - EKA galerii "Keksurajal".

Triin Kerge & Aksel Haagensen "Keksurajad"; 07.09.–23.09.2021, EKA galeriis; sissepääs Kotzebue tänavapoolsest küljest; T-L kell 12.00-18.00

EKA galeriis on praegu väljas Eesti Kunstiakadeemia taustaga kunstnikeduo Triin Kerge (1986) ja Aksel Haagenseni (1993) näitus "Keksurajad", mis oma näilise lihtsusega üllatab ning millega on kerge suhestuda. Sest, kes ei oleks lapsena joonistanud või jonnipunni õõtsutanud...

Oma isiklike lapsepõlvemälestuste kaudu soovivad kunstnikud siin läheneda aga pigem üldisemale mälestuste analüüsile.

Kuid niisama lihtne poleks olnud suhestuda nende varasema ühisnäitusega "Kuhu me lähme?", mis tegeles 1944. aastal Eestist põgenenute ja 1949. aastal Siberisse küüditatud laste lugudega. Võimalik, et just need lood ajendasid tänaseid noori jõudma oma isiklike lapsepõlvelugude ja -mälestuste juurde. Seda enam, et üks lapsena Eestist põgenenu oli Aksel Haagenseni vanaema, kes Rootsi kaudu mõned aastad hiljem vanematega koos Austraaliasse jõudis ning kus on sündinud nii Akseli ema kui ka tema ise. Huvitava nüansina kolis aga Aksel Haagensen 8. aastaselt, ehk pea sama vanana kui vanaema Austraaliasse jõudis, Eestisse tagasi.

Lapsena vaimustus Sydneys elanud Aksel lindudest, sest need olid seal värvilised ja huvitavad. Ta uuris, vaatles ja joonistas neid lõputult. Vahel ka söötis ja jootis ning mõtles neid väljagi. Kui tema enda koduaias kraaksusid eukalüpti ladvas viker-nestepapagoid, siis vanavanemate tagaaias võis kohata valju naeruga kuukabarrat ning kompostihunniku läheduses kalkun-rihukana. Eesti lindudest tundusid Akselile raamatute ja loodusfilmide põhjal meeldivat teder, hallrästas ja rabapistrik, saan teada näitusega kaasnevast kakskeelsest "väliseesti lapsepõlve lindude välimäärajast"/ "The Definitive Field Guide to the Birds of an Australian-Estonian Childhood (Aksel Haagensen, 2021).

Oma lapsepõlvevaimustuse on kunstnik nüüd näituseformaati vorminud. Ja mitte väikestele joonistusploki paberitele, vaid suurelt ja värviliselt - kõrgele seinale projekteeritult. Lapsepõlvejoonistuste hajus väljavalgustus teeb need mälestuskillud hapraks ja mõjusalt efektseks.

Triin Kerge mälestuse projektsioon on aga vägagi konkreetne. Kunstnik liigub oma mälestustes Ida-Virumaale Voka alevikku, kus ta väiksena vanatädil aeg-ajalt külas käis ning aknast üksnes paneelmaju, liivakaste ja ronimistorusid nägi. Vokaga seostuvad Triinule veel kummeli korjamine, pähklikujulisi maiustusi tegev küpsetusmasin ning kõigile nalja pakkuv tutvumissaade televiisorist.

Kuid hiljuti Vokat külastades ja "mööda kõnniteed poe poole minnes, meenus Triinule, et just sealt kauplusest osteti tema suureks rõõmuks talle jonnipunni nukk."

Kuigi galeriinurga liivakastist leiab ka savist halli paneelmajade kompleksi, köidab vaataja tähelepanu siiski majadega ühte mõõtu jonnipunniarmee, mille võimas mastaap on mälu ja mälestuse seisukohalt usutav ja õigustatud. Selle mälestuspildi jõulisus mõjub läbi korduste üllatavalt sõnakalt.

Vaikses näitusesaalis ringi kõndides, jonnipunne ja linde lähemalt uurides, püüdsin korrapäraselt paigutatud eksponaatide vahel võimalikult ettevaatlikult liikuda, et neile mitte otsa komistada. Ontliku näitusekülastajana tundus see kuidagi loomuliku ja iseenesestmõistetavana...
kuni ühel teisel päeval EKA galerii läheduses viibides, äkki jonnipunnide lakkamatut helinat kuulsin...

Asja lähemalt uurima minnes, avanes mulle lustakas vaatepilt kolmest lõbusast (tudengi)neiust, kes jonnipunnide vahel rõõmsalt ringi kalpsates neile naeru lõkerdades hoogu juurde andsid.

Nende lapselik siirus ja rõõm oli nii nakkav, et minugi mälestuskillud sealt niipea ei lakka. 

Su näitus on nõme ja muud pildid Alexei Gordini näituselt "Kuidas see juhtuda sai?"

Alexei Gordin, "Kuidas see juhtuda sai?", 05.08. - 29.08.2021; ArtDepoo galerii (Jahu 12), Tallinn; koostöös Kogo galeriiga (Tartu)

"Your exhibition sucks" ehk Su näitus on nõme, ütleb Alexei Gordini (1989) maalil megabrändi staatusesse tõusnud, blaseerunud ilmega popstaar ("Billie", 2021). Mina sellele avaldusele alla ei kirjutaks, sest mind see näitus kõnetas!

Alexei Gordini näituse külastusest on nüüd mõni aeg juba möödas, aga kogemus ei unune. Olin tema üksikuid töid varemgi näinud, kuid parima pildi kunstniku olemusest ja käekirjast saab siiski isikunäitusel. Ka antud juhul moodustasid teosed siin mõnusa terviku, mis konkureerimise asemel üksteist pigem toetasid.

ArtDepoo galerii Jahu tänaval on aga koht, kuhu juhuslikult väga ei satu. Sinna jõudmiseks tuleb natuke vaeva näha. Suletud õuevärav avaneb uksekella peale ning roostekarva metalltrepist ülesronides oledki kohal!

Galeriisse sisenedes satun vastakuti videoekraaniga, kus kunstnik ise, eeskujulikult maski kandes, mulle otsa vaatab. Õnneks ei ole tegemist külastajale sihitud manitsusega, vaid minu tõlgenduse järgi kunstnikupoolse avaldusega - kunstnikku mask ei vangista ega tema sõnumit vaigista.

Küll aga võivad kunstnikku vaigistada hoopis muud asjaolud, nagu Alexei Gordini näitusetöödest selgub.

Vähemalt ühe töö puhul on Alexeid inspireerinud vene luule klassiku, Nobeli preemia laureaadi Jossif Brodski (1940 - 1996) elu ja looming. "Ära lahku oma toast! (Brodsky järgi)" (2021) kujutab käeraudadega radiaatori külge aheldatud (loome)inimest. Ka Brodskit soovis nõukogude ühiskond vaigistada, vangistada ja raamidesse suruda, maailmavaate ning loomingu tõttu ühiskonnast isoleerida.

Alexei Gordini töid vaadates taban end sageli muigamas ja vahel naerugi turtsatamas. Kuigi  otseselt naljakat seal ju midagi pole. Küll aga  traagikat ja musta huumoriga vürtsitatud koomikat. Näituse nimiteos "Kuidas see juhtuda sai?" (2020), viib vaataja näiteks kurssi kunsti(institutsioonide) poolt fataalseid kehavigastusi saanud isikute "persoonilugudega" - ratastool, pimedaks jäämine, sõrmede kaotamine - juhtides tähelepanu, et isegi kompensatsiooni pole selle eest neist keegi saanud.

Prügikastiveerel kõlab aga loosung, et kunsti tehes rikkaks ei saa...

Kuidas saakski kui kuraatorid on värdjad (bastards) ja publikut pole. Või kui ongi, siis nad ei näe ega saa millestki aru, nagu Alexei maalid seda värvikalt väidavad.

Seda kui raske on kunstnikul oma loomingut esitleda või selle tegemiseks vahendeid hankida teab täna Kogo galerii esindatav kunstnik väga hästi. On ta ju isegi pudeleid korjanud. Seda küll 2013. aastal ja  projekti korras, mille tulemusena valmis nii videofilm kui ka näitus ( "Artist collecting bottles: 200 eur", 43 minutit; Youtube's vaadatav). Ja politseigagi on Alexei pidanud kokku puutuma, kui aastaid tagasi üks rahulolematu näitusekülastaja nähtu põhjal politse kutsus!

Niisiis, ainet loominguks kui palju! Eksistentsiaalsed probleemid, kaasaegse kunsti ja kunstniku roll ühiskonnas on ammendamatu valdkond ilmselt igal ajal.

Järjekordse tragikoomilise maali ees naerma turtsatades tajusin järsku selgeid paralleele Alexei Gordini ja Marko Mäetamme (1965) loomingu vahel. Elulised situatsioonid, pildi ja teksti koostoime, sarkasm ja eneseiroonia, terav ja tabav ühiskonnakriitika on see, mis neid minu silmis ühendab. Lisaks ka koomiksilaadne minimalism.

Alexei Gordini sõnul on tema kunstnikukäekirja väga palju satiiri- ja karikatuuriajakirjad mõjutanud. "Pikker", "Krokodil" ning Priit Pärna  joonisfilmid olid teismeeas tema lemmikud. Eesti Kunstiakadeemia (EKA) maaliosakonda astudes polnud ta aga varem ühtegi maali maalinud. Ja EKA juures peabki ta oluliseks just kontseptuaalset, pigem ideest kui vormist lähtuvat, haridust.

Tänaseks juba ka Helsingi Kunstide Ülikoolis magistrikraadi omandanud kunstnik, on Eesti kunstiskeenel aktiivne tegija. Ning ilmselt just seetõttu julgeb ja võib ta valdkonda ning sellega seonduvat ka kriitiliselt lahata.

Ning sellles osas on Alexei Gordini ärksa meele ja terava keelega kunst küll vägagi kõnekas!

Jääb vaid kahetseda, et äsja lõppenud Alexei Gordini, Marko Mäetamme ja Kennet Lekko (1992) ühisnäitust „Kunstiturg, elu ja surm“  Tartu Kogo galeriisse vaatama ei jõudnud ning jääb vaid loota, et kuskil mujal seda ükspäev siiski näha õnnestub.

Publikut ja huvi ju on!