Põhjala tehase residentkunstnikud

Põhjala tehase kunstnike (esimene) aastalõpunäitus; 02.12.2021 - 03.01.2022; Sepikoja galeriis; E-R kl 10–17; Põhjala tehases, Marati 5, Tallinn

Põhjala tehasest on viimase aasta-paari jooksul aina enam kuulda olnud ning põgusalt olen ju ka varem sinna sattunud, kas siis arhitektuuriekskursioonile või niisama uudistama, kuid seekord sai konkreetseks sisseviskajaks sealsete residentkunstnike aastalõpunäitus.

Muidugi tahtsin ma neid kõiki korraga näha, sest sotsiaalmeedia info põhjal lisandub uusi majalisi sinna pidevalt, kellega jooksvalt kursis olla aga ei jõua. Seega läksin näitusele uudishimu ja küllaltki puhta lehena.

Kunagises tööstushoones asuv Sepikoja galerii on mõnusalt avar, kus on nii kõrgust kui laiust ja mille materjaliehedust eelistav viimistlus loob kunstnike loomingu taustaks eksperimentaalse miljöö, mis seintele riputatud taieste kõrval paneb tähelepanelikumalt hindama ka teisi ruumis leiduvaid objekte, et neid siis kunstilise potentsiaali olemasolul ehk mõne residentkunstniku teoseks pidada.

Ette-, taha- ja allavaatus on aga soovitav igal juhul, sest näiteks Eesti Kunstiakadeemia tegevuskunsti ja fotograafia taustaga Pire Sova "tunnete piirivalvur" on terav, ohtlik ja relvastatud installatsioon ("Tunnete Piirivalvur wearing Balenciaga", 2021), mille otsa komistamist sooviks vältida nii otseselt kui kaudselt, jättes õhku küsimuse, kas siin soovitakse kaitsta vaatajat (näiteks luksusliku kaubamärgi Balenciaga võrku langemise eest) või siis hoopis "valvurit" ettearvamatu käitumisega vaataja eest... Igal juhul tundub tegemist olevat põhjalikult läbimõeldud ja mitmevihjelise installatsiooniga, mille lahtimuukimine ei ole vaataja jaoks enesestmõistetav, kuid on samas huvitav.

Vahel leian jalge eest ka teoseid ja kunstnikke kokkuviivad silte, mille silmadekõrgusele asetamist on takistanud ehk betoon(?)seinte vastupanu. Kuid graafika- ja joonistuskunstniku Britta Benno graafilised düstoopiad on äratuntavad nendetagi. Töödesarja "Ruinenlust Lasnamäel” (2020) olen varem näinud nii mõnelgi näitusel ning on osa kunstniku Eesti Kunstiakadeemia doktoritööst. Siinses õdusas nurgakeses pakub kunstnik turvalist võimalust süüvida tuleviku linnažungli sügavustesse, kus inimesi aga paraku enam pole. See on küll õõva ja kõhedust tekitav perspektiiv, kuid samas aus ja julge mõttemäng, mis sellisel kujul loodetavasti kunagi ei manifesteeru.

Ilu ja valu magusvalusat kombinatsiooni edastavad ka Aliis Sinisalu unenäolised fotolavastused "Ilu valus, valu ilus" (2021), mida fotograaf ise sürreaalseks iluks nimetab. Emotsioon nendes töödes on tugev ja mõjuv, kus valupoolt rõhutava tonaalsuse kõrval annavad lootust põsele kleebitud lilled ning kõiksusele avatud hing.

Igavikuliste teemadega tegeleb ka maalikunstnik Pille Ernesaks, keda huvitab inimene ja tema sisemaailm, mis antud väljapanekus kajastub väikeseformaadilises, kuid jõuliste tõmmetega visandatud portreemaalis "Portree" (2021) ning mõõtmetelt kogukamas, eksistentsiaalset ringmängu kujutavas teoses "Igavikuline/ Eternal" (2000/2021), mis kõrvuti asetatuna loovad mõtlemapaneva kontrasti, olles omavahel aga orgaanilises sümbioosis.

Omalaadse sümbioosi moodustavad ka kaasaegsete visuaalkunstnike - skulptuuriga tegeleva Mari Männa ning maalikunstniku Maik Kalbergi mahlakad teosed, mis lisaks värvile ja vormile püüavad tähelepanu koodidest, vihjetest ja sümbolitest kubiseva sisuga. Mõlemad noored on tundlikud ühiskonna jälgijad, selle mõtestajad ja kaardistajad, mida nende looming ka efektselt väljendab. Kui Mari Männa grotesksne, ennast kehtestada püüdev meeleheitel poolfiguur teeb justkui viimaseid kramplikke võimupositsiooni säilitamise katseid, siis Maik Kalbergi paradiislikus ökosüsteemis toimetav globaalne (krüpto)kogukond näib olevat millegi (parema ?) ootel ning kus ühe isendi nokatsilt loetav utoopiline soov muuta orwellik (jälgimis)ühiskond taas fiktsiooniks (Make Orwell fiction again) kõlab inimkonna muude saavutuste kõrval küll lootusetu ja ulmevaldkonda kuuluva unistusena.

Alternatiivset paralleelmaailma pakub eelnenud teostele aga disainilabori MA+KE lab'i "Paralleelium" (2021), mis väljendab kunstilaborantide Martin Tõntsi, Nele Konti ja Kevin Pineda armastust ruumi, looduse ja mustrite vastu. Sepikoja galeriis on väljas vaid väike osa nende põhjalikule uurimistööle järgnenud kollektsioonist "Igaviku aed", millega vaataja viiakse haruldase taimestikuga läbipõimunud maailma, kujutades taimi, mis on meie planeedilt juba kadunud või siis tänu seemnepankade ja aednike hoolele säilitatud või taaselustatud. MA+KE lab'i ruumi- ja  vormimustrid sisendavad rahu.

Graafilise disaineri ja maalikunstniku Kaidi Kaasiku abatraktsete maalide inapiratsiooniallikaks tunduvad olevat aga selle sama tööstushoone betoonseinad, mille tekstuuri, värvigammat ja mõnda teistki ajaloolise kihistuse elementi arvan tema töödes üllatuslikult nägevat.

Kunstigaraaži Kopli FOOR eestvedaja Margus Tammemäe maalib aga kirge, milleks on jalgratas. Sest kõik tema neli näitusemaali just seda liikumisvahendit kujutavad. Kui kunstniku romantilisele meelelaadile viitavad ajaloolised-seltskondlikud rattad ja tegelased, siis sügavamat suhet kinnitavad esiletõstetud maal kurvivõtvast jalgrattasportlasest (milles on liikumist ja pinget hästi tabatud, pannes ka minu pulsi kiiremini lööma), konkreetset ekspositsiooni ilmestav sportratas ning fakt, et selle aasta suvel esindas Margus Tammemäe Põhjala tehase Ironmani tiimi just jalgrattal 90 kilomeetrit läbides.

Ka Katrin Piile nime ja töid teadsin varasemast ajast ning siinset maali "Sculptor Modelling" olin justkui alles hiljuti näitusel näinud, mille aga faktikontroll paigutas 2020. aasta kevad-suvesse, kus see näituselt "Kunstnikud maalivad kunstnikke" rohkem kui 70 teose hulgast silma jäi. Aasta tagasi olin sellest maalist ka oma blogis kirjutanud, seoses Katrin Piile näitusega Draakoni galeriis. Sepikoja galeriis täiendab seda maali aga väiksem paarik, mis kujutab sama stseeni teise nurga alt ning kus ka kunstnikku modelleeriv skulptor on hüperrealistlikult nähtavale maalitud. Kuid vastuseta küsimusi jääb õhku veelgi, sest mõned julged, et mitte öelda provokatiivsed detailid ärgitavad neid küsima.

Põhjala tehase residentkunstnike näitust alustab, kuid minu ülevaate lõpetab ehk kõige klassikalisemalt aastalõpunäitusele lähenenud Liisi Tani, kes on oma näitusetöödki vastavalt nimetanud  - "Vaade aastale 2021", "Akvarellistuudio proovipaberid" (2021) ja "Puuinterpretatsioon I, II, III" (2021), mis annavad kunstniku stiilist, lemmikmotiividest ja tema Põhjala stuudio tegemistest hea ülevaate. Lisaks omaenda isikupärases tehnikas loodud töödele, mida Liisi Tani nimetab akvarellkollaaž-mosaiigiks, mis on sageli veel ruumilis-kihilise paberlõikega kombineeritud (selles tehnikas tehtud Liisi Tani tööd eristusid teistest ka Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitusel Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskuses, millest samuti kevadel põgusalt kirjutasin) näeb siin valikut ka Liisi Tani akvarellistuudio proovipaberitest, mis kokkupanduna samuti ühe korraliku tahvelmaalimõõtu akvarell-kollaaž-mosaiigi moodustavad.

Näituselt väljudes oli Karjase sai oma tööpäeva aga kahjuks juba lõpetanud... Mis muud kui tuleb tagasi minna, et ka näiteks stuudiomaja(de)ga lähemalt tutvuda. Aruandenäitus oli aga hea võimalus üheteistkümne sealse majalise tegemistega korraga end kurssi viia. Ja järgmisel korral tuleb vahepeal siis ka kella vaadata... kuigi ettekäändeid Põhjalasse tagasi minemiseks leiab ju alati. 

Make Orwell Fiction Again
fragment Maik Kalbergi maalist

Pire Sova

Britta Benno

Britta Benno

Aliis Sinisalu

Aliis Sinisalu

Pille Ernesaks

Mari Männa

Mari Männa

Maik Kalberg

Maik Kalberg

Maik Kalberg

Maik Kalberg

Maik Kalberg

MA+KE lab

MA+KE lab

Kaidi Kaasik

Kaidi Kaasik

Margus Tammemäe

Margus Tammemäe

Katrin Piile

Katrin Piile

Katrin Piile

Liisi Tani

Liisi Tani

Bálint Pörneczi suured fotod väikese aparaadiga

Bálint Pörneczi, "Figurák" ["Figuurid"], 20.10 - 17.11.2021; Liszti Instituut - Ungari Kultuuri Keskus Tallinn, Piiskopi 2; ( näitus on tehtud koostöös Prantsuse Instituudiga)

Tore on lasta end üllatada. Mõnel "uuel" galeriil näiteks.

Ühel hilisemal õhtutunnil Toompeal asuvast Ungari Kultuuri Keskusest juhuslikult mööda jalutades, tõmbas selle peaukse kõrval oleval infotahvlil tähelepanu üks väikeses formaadis foto, mis lähemalt uurides osutus samas majas oleva fotonäituse reklaamiks. Bálint Pörneczi "Figurák" ["Figuurid"], mis veel viimaseid päevi avatud, tundus huvitav. Jätsin meelde, et siis  mõnel teisel päeval pisut varasemal kellaajal võimalusel läbi astuda, kuna galerii on tööpäeviti avatud kella viieni.

Budapestis sündinud Bálint Pörneczi (1978) töötas aastaid Ungaris pressifotograafi ja fototoimetajana, mille tulemusena ühel hetkel läbi põles, Prantsusmaale kolis ning mõne aja pärast siis taas vabakutselisena pildistama hakkas.

Ise ta kirjeldas seda protsessi nii:  "/.../ tundsin, kuidas ma Budapestis end enam teostada ei suuda. Pildistasin iga päev üht ja sama, teadmises, et mu pildid jõuavad homme koos eilse ajalehega prügikasti. Seepärast võtsin vastu otsuse alustada uut elu Prantsusmaal. Alguses olin lehekandja, seejärel hakkasin tööle ühe kohaliku ajalehe juures. Selle kõrvalt hakkasin aga üha rohkem mobiiltelefoniga pildistama, mis aitas uuesti sisendada fotodes peituvat elurõõmu, mida olin tundnud siis, kui kunagi pildistamisega alustasin."

Niisiis, elab Bálint Pörneczi 2011. aastast alates Prantsusmaal, hetkel Lõuna-Prantsusmaa väikelinnas Rodezes ning pildistab uudiste asemel inimesi.

Teda köidavad inimesed tänavalt - eriti need, kes oma töö kaudu ennast teostavad. Tema huviorbiiti võib sattuda foori punase tule taga seistes, metrooga sõites, kellassepana, tätoveerijana, juuksurina, poemüüjana, transporditöötajana, kunstnikuna, muusikuna  jne. töötades. Märkamisele järgneb väljakutse - saavutada mõne sekundiga valitud persooni usaldus, leida sobiv kaader ning teha võte...
Kuigi nii mõnedki näitusel olevad fotod reedavad siiski pikemat ettevalmistusaega ning vahest ka tutvust.

Näitusel olevate must-valgete portreefotode galerii on lai ja värvikas, kus mehi on rohkem kui naisi. Mitte, et naised nii huvitavad poleks, vaid oma sõnul ei söanda ta neile vastava ettepanekuga sageli lihtsalt läheneda. Ja kuna Bálint Pörneczi teeb ja töötleb oma portreefotosid mobiiltelefoniga, siis võib tänaval tema tõsiseltvõetavusega ju tõesti raskusi tekkida.

Samas on telefonifotodel ka oma eelis, möönab autor - telefoni, mis kõigil taskus, võõristatakse vähem ning ka foto lõpptulemus pole modellidele justkui nii tähtis. Seetõttu on aga portreteeritavad vabamad ning portreed elavamad.

Tallinna näitusel olevad fotod on tehtud alates 2013. aastast, kui professionaalsed fotograafid mobiilifotosid veel väga palju ei teinud. Ja valik on tõesti enamasti maskuliinne, kuid samas mängulinegi. Fotode töötlus/ kujundus/ kadreering jätab küll mulje nagu oleks need "tõsisema" aparatuuri ja kohati ka põhjalikumalt läbimõeldud kompositsiooniga teostatud. Aga see ilmselt selgitabki Bálinti annet - väheste vahenditega teha midagi suurt. Avastada, märgata, jäädvustada ja näidata inimesi, kes teda kõnetavad ning jagada seda emotsiooni, tunnet ja miskit ka teistega. Ja miskit seal kindlasti oli. Eriti kui mõnele portreteeritavale jääda pikemalt silma vaatama. Päriselus inimesi tänaval kohates seda ju ei tee - tundub imelik, kohtlane, ebamugav ja -viisakas. Näitusesaalis on selline teguviis aga pigem soovitav. Ja see vast ongi üks dokumentaalfoto võludest (ja vahel ka valudest) - saada nähtamatult osa paljudest teiste(st) "reaalmaailmadest", koostoimel portreteeritava, fotograafi ja vaatajaga, et end hiljem mõne elukillu võrra rikkamana tunda.

2015. aastal võitis Bálint Pörneczi oma fotoseeriaga "Figuurid" ka Pariisi fotonäituse auhinna "Photo press zoom" ("Salon de la Photo 2015").

Värvikorallid - Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets HOP galeriis

Liisa Kruusmägi ja Maarja Mäemets, "Värvikorallid"; helikujundus Taavi Tulev; 15.10.2021– 02.11.2021; HOP galerii, Hobusepea 2 (N-T, 11.00-18.00), Tallinn

Sellele näitusele ei sattunud ma juhuslikult, vaid tänu meediale - peale seda, kui ERR-i kultuuriportaalis näituse avamise galeriid nägin. Tähelepanu äratas just väljapaneku värviküllus (võimalik, et aina enam maadvõtvast sügishallusest tingituna) ning pressiteates väljatoodud fakt, et üks näitusetöödest on koguni 14 meetri pikkune... ja seda galeriis, mis on ise tikutopsi suurune.

Seega läksin näitusele mõningase uudishimuga eelhäälestunult.

Kui viljaka maalikunstniku Liisa Kruusmägi (1988) elurõõmsa loominguga olin suures plaanis varem juba kursis, siis Maarja Mäemetsa (1991) nimi polnud minu teadvusesse aga kinnistunud, kuigi ka tema tegemistest olin, nagu selgus, kuulnud. Sest mäletan segadust oma peas, kui paar suve tagasi kuulsin, nägin ja lugesin meediast kahe noore klaasikunstniku näitusest "Vee all kuu peal¨ (2020; koos Rait Lõhmusega), mille vaatamiseks tuli Rummu karjääris vee alla sukelduda... (!). Jah, see tundus sürreaalne juba pelgalt kirjeldust lugedes...

Ka HOP galerii näitus viib vee alla, aga turvalisemalt ja mugavamalt, ning skafandri ja ballooni asemel piisab maskist.

Kuna galerii on väike haarasin esmalt näitust tervikuna, et seejärel juba rahulike tõmmetega veealusesse maailma sukelduda, kuhu viis meetrite viisi "seinamaali" ning hõljuv ja õhuline klaasinstallatsioon.

See veealune idüll, mille kaks aktiivse loometegevuse ja Eesti kunstiakadeemia taustaga noorkunstnikku HOP galeriisse loonud olid, oli oma lopsakas värvikirevuses mõjuv ja võluv. Liisa Kruusmägi rahulikult õõtsuva taimestiku kõrval pakkusid silmailu ja detaile vilkad ja värvikad kalaparved, stoilised  üksikisendid, unelevad meduusigrupid ja kümned teised imetabased merepõhja floora ja fauna esindajad. Vooluga loksusid kaasa Maarja Mäemetsa klaaskorallid, mis oma silinderja vormi, taimse sisu ning maheda tonaalsusega veealust elurikkust sobivalt täiendasid.

Maarja minimalistlikud mahekorallid ning Liisa värviküllased hiigelmaalid, kus inimesed on linna, metsa või rannaliivale maha jäänud, sidus mõnusaks meditatiivseks rännakuks Taavi Tulevi (1984) helitaust, millest sujuva silla argiellu lõid aga just galeriist väljumise hetkel helisema hakanud Püha Vaimu kiriku tornikellad.

Mootorimüra päikese suunast - Katrin Koskaru Hobusepea galeriis

Katrin Koskaru, „Mootorimüra päikese suunast“, 24.09. - 11.10.2021; Hobusepea galerii

Kui aega napib, aga soov näitusele minna on suur, tuleb valida väiksemate ja kompaktsemate seast, mistõttu jäi taas sõelale Hobusepea galerii, kus on viimaseid päevi üleval Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadi ja Londoni Kuningliku Kunstikolledži maalikunsti magistritaustaga Katrin Koskaru (1977) näitus „Mootorimüra päikese suunast". Pealegi oli tegemist kunstnikuga, kelle loominguga ma üleliia palju kursis polnud.

Enne minekut põgusalt kunstniku kohta infot otsides, sattusin 2019. aastal Tartu Kunstimaja Monumentaalgaleriis toimunud näituse "Mine varju! Mine varju!" videosugemetega audiointervjuu peale, mis andis ka tulevase näituse jaoks eelhäälestuse, nagu koha peal hiljem selgus.

Galeriis rahulikult ühe mõõduka ja vaoshoitud töö juurest teise juurde kulgedes ning näitusesaali alumisele korrusele jõudes, tabas mind juba trepil olles aga momentaalne äratundmine  - p l a h v a t u s! Jah, pesueht plahvatus oma võikavõitu tonaalsuses vaatas alumise korruse seinalt mulle vastu!

Huvitav... kas selline teadmine ja assotsiatsioon oleks tekkinud ka siis, kui ma Katrin Koskaru intervjuud poleks varem kuulanud... Seda ma aga kahjuks teada ei saagi. Igaljuhul oli see kujund ja tunne võimas - teostus järelikult samuti!

Ka näituse pressiteade annab teada, et kunstniku huviks on sõda ja selle jäljed: "Kunstnik otsib vihjeid ja märke, mida võim ja vägivald läbi ajaloo inimeste mõtetesse ja käikudesse jätavad ning kuidas ja kus need märgid maastikus ja arhitektuuris välja löövad".

Tuleb välja, et seda teemat on Katrin Koskaru kandnud endas aastaid. Kuna eelpoolmainitud intervjuuski ütleb kunstnik, kuidas relvastumine ja sõjatööstuse areng on tema jaoks müstika... adudes, et see on oma absurdsuses meie tehnoloogia arengu mootor ja asi, mille kaudu oma jõudu ja edukust eksponeeritakse.

Selle jaburus ja vastuolisus, näiteks kas või tuumaseene ilu, on sügavalt kunstniku mõttemaailma imbunud ning loomingulist väljendust otsinud.

Ei, mitte kaunil ja krunditud lõuendil, vaid mõnel robustsemal kujul ja pinnal. Kunstniku enda sõnul oleks see liiga ilus ja tobe kui nii õudne teema maalida kaunile kangale...

Nii ongi Katrin Koskaru kasutanud oma enamasti pintslivabades teostes erinevaid tehnikaid ja materjale - fotot, kollaaži, akvarelli, (pastaka)joonistust, kangast, kile, nööri, paelu jmt. Et anda edasi meeli valdavaid tundeid ja mõtete painavaid allhoovusi, nagu sihikule võetud ja kaardistatud inimobjektid, plahvatuste "kaunis" kuma, looritatud maastikud, abitud kehad, hauaplatsid ja lennukite sabad.

Ei saa öelda, et Hobusepea galerii väljapanek oleks kohe minus ühtselt hoomatava loo tekitanud, kuid need seosed tekkisid hiljem.

Siis, kui peale esmast plahvatust, hakkas päikese suunast vaikset müra kostma...