Robin Nõgisto. "Pildirahvas", kuraator Tamara Luuk; 30.07–26.09.2021; Tallinna Linnagalerii
Robin Nõgisto (1992) maale on võimatu mitte märgata kuna need on suured ja värvilised, vahel lausa monumentaalsed. See käib ka Tallinna Linnagaleriis olevate näitusetööde kohta, kus neid jätkub nii seinale, lakke kui ka videosse.
Esmalt võib näitusesaali sattudes kohmetuda..., et kas ja kuhu suunas liikuda, kuna mitte just väga suures ruumis ümbritsevad sisenejat kuus (6) suuremõõdulist tahvelmaali (maalid, mida saab teisaldada), mis oma värvi- ja sisukirevuse tõttu pisut toibumisaega nõuavad.
Näitusega tutvumiseks on aga hea mõte aega varuda. Või siis lausa mitu korda seda külastada, et selle küllusest rohkem aimu saada.
Robin Nõgisto maalidesse lähemalt süvenedes leiab neist ohtralt detaile, mis on kõik heas mõttes üle võlli ning suurema või väiksema kiiksuga. Neis teostes on tunda hoogu, voogu ja voolu, milles kunstnik toimetab ja mis kõiki neid töid ühendab. Näib, et kunstnik maalib siin ainult endale teadaolevat galaktikat, kuhu välisvaatlejal asja ei ole. Selles maailmas on lubatud kõik, mis pole loogiline, ratsionaalne või põhjendatud.
Olin ka varem Robin Nõgisto töid siin ja seal märganud, kuid neile enamasti ainult põgusat tähelepanu pööranud. Välja arvatud paari aasta tagune juhtum, kui ühte tema (vist) tudengipõlve aegset maali peaaegu ostmas olin, mis aga teose pealkirja (!) tõttu tookord teostamata jäi. Jah, ka nii võib juhtuda.
Tänaseks on kunstniku käekiri, ning ka maalide mastaabid toonase abstraktse teosega võrreldes oluliselt muutunud - tihedamaks, konkreetsemaks, figuratiivsemaks, pöörasemaks. Kuid sellegi poolest nimetaksin Robini maale isevärki tegelastega piltmõistatusteks, kus ühelt maalilt teise käib fantaasiarohke möll, millelt keskendumisharjutusena võib näiteks nii sarnasusi kui ka erinevusi otsida, kuna korduvaid sõnumeid, elemente ja tegelasi hakkab silma mitmeid - nt armastusesõnum Love, naerunäod ehk smailid, sõõrikud ehk donutsid, tulnukad ehk UFO-d, roheliste mandritega maakera jne, kui mainida neist vaid mõnda.
Robini töödele saab läheneda mitmeti - visuaalselt tervikut haarates, narratiivselt detailidesse süüvides, maalides peituvaid koode lahtimuukida üritades, kultuuriloolisi viiteid otsides jne.
Arvan, et ühe olulise viite Robin Nõgisto loomingule lähenemiseks sain aga kuraatorituuril Tamara Luugilt, kes mainis kunstniku esmast huvi animatsiooni õppimise vastu, olles reaalselt aga maalieriala 2017 aastal EKA-s lõpetanud. Ilmselt just seetõttu hakkasin tema maale nüüd hoopis multifilmidena nägema, kus kõik kaadrid ja tegelased järgnevuse asemel ühele lõuendile kokku on pandud.
Animatsiooni jätkub ka teise saali. Pehmed kott-toolid ning neli animeeritud muusikavideot, kogupikkusega ca 18 minutit, on mõnusaks täienduseks eelnenule. Märkan nendeski juba maalidelt tuttavaid sümboleid ja tegelasi. Lisaks näeb siin ka kunstniku ennast - seiklemas, maalimas, muretult "lillede ja liblikate" vahel kitarri mängimas.
Näituse saatetekstist saan teada, et Robin Nõgisto ballaadilik "Tamburiinitüdruk" loob oma poeetilise vaibiga tundelise seose legendaarse muusiku ja Nobeli kirjandusauhinna 2016 aasta laureaadi Bob Dylani (1941) "Tamburiinimehega". Mõlemat lugu on võimalik Youtube'st ka üle kuulata, veebi vahendusel aga näiteks ka Bob Dylani maaliloominguga (!) tutvuda, millest mul varem aimugi polnud.
Minul endal tekkis aga hiljem, kui juba teadlikult Robini muusika saatel tema maalide keskel kulgesin, huvitav paralleel paari aasta eest Helsinkis, Kiasmas kogetuga, kus Islandi kunstnik Ragnar Kjartansson (1976) suutis oma sõpradega koos, ja samal ajal eraldi, musitseerides kogu muuseumi suure saali ainult ekraanide vahendusel lummavalt ära täita ning peale külastustki veel pikalt hinge jääda ("The Visitors").
Ja sellegi näituse puhul taban end veel paar nädalat hiljemgi "Tamburiinitüdruku" saatel näitusesaalis mõttes ringi rändamas.
Kes aga näitusele ei jõua, saab Robin Nõgisto maale ja muusikat veebist vaadata-kuulata, mis aga näitusesaali ehedust paratamatult ei paku.
Robinit ennast on aga juba oktoobris võimalik näha ja kuulda Tallinn Music Weekil (01.10.2021), seda vähemalt praegu üleval oleva kava järgi.
Tundub, et vahetu siirus on vist see, mis isepäise ja mitmekülgse Robin Nõgisto loomingu lõppkokkuvõttes nii võluvalt huvitavaks teeb.
