"Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad". 08.04.2022 – 25.09.2022, Adamson-Ericu muuseum; kuraator Karin Vicente; osalevad kunstnikud: Elize Hiiop, Siim Karro, Lauri Kilusk, Eve Koha, Marta Moorats, Kärt Ojavee, Darja Popolitova, Johanna Ulfsak, Riina Õun
Adamson-Ericu muuseumis soleerib materjal. Seda tasub näitust „Mõjukas materjal. Disain ja uued tehnoloogiad“ külastades silmas pidada, sest pealiskaudsel vaatamisel võivad väljasolevad näituseobjektid panna vaatajat lihtsalt õlgu kehitama. Ebamäärased savianumad, kahtlase väljanägemisega mööbel, väheütlevad rõivaesemed, küsitava disainiga moeaksessuaarid ja lapergused ehted jätavad näituse eksponaatidena arusaamatu mulje. Milles asi? Mis teeb need näitusesaali vääriliseks? Mis neid eklektilisi objekte ühendab?
Lähemalt uurides ja seinatekste appi võttes selgub, et savianumad on äsja väljaprinditud - 3D-printer on need esemed 500 miljoni vanusest Kunda kambriumi sinisavist alles tänavu kokkuniristatud. Kahtlase välimusega mööblit hoiavad koos aga saepuru ja seeneniidid ning hallituskirme seinapaneelidel annab tunnistust materjali orgaanilisest päritolust. Rõivaesemed on nullkulu lõikega ning ultraheliõmblusega kokku sulatatud kangaste järeltöötlust soodustab monomaterjali kasutus; moeaksessuaarid on valmistatud komposteeritavast toiduainetööstuse jääkidest ning lapergusi ehteid on võimalik ready-made tüüpfailide alusel suvalises maailma punktis välja printida ning neid soovi korral kunstniku puudutusega vääristada.
Seega, näituseobjektid teevad eriliseks nende koostis ja valmistamise tehnoloogia, kus saavad kokku traditsioonilised materjalid - savi, klaas, portselan, puit, tekstiil - ning uued tehnoloogiad nagu ultraheliõmblus, 3D-print jmt. Või siis vastupidi, kui kokku saavad traditsioonilised tehnoloogiad - kangastelgedel kudumine, käsitöö, nõelumine, parandamine - ja uued materjalid, alates Mendelejevi tabeli koostisega sünteetilistest tehiskiududest kuni prügimäele minevate tööstusjäätmeteni.
Selline kooslus, kus traditsiooniline tehnoloogia flirdib igavesti kestva tehismaterjaliga ning moodne tarkvara püüab näida inimliku ja personaalsena, mõjub aga äraspidiselt kummastavana. Igavesti kestma loodud kangad, ringmajandust rõhutava biomaterjaliga kõrvuti, tekitavad vastuolu, tõstatades mitmeid küsimusi. Samas kutsuvad kõrgtehnoloogiliselt pulseerivaid andmekangad salvestatud infot ja impulsse otsima ka teistelt inim- või robotkäega loodud materjalidelt. Vastava lugemisoskuse olemasolu on aga eraldi teema ning küsida pole kelleltki.
Nagiseva parketi saatel vaikivate eksponaatide vahel ringi kõndides jääb kõlama digitaalse ja manuaalse, traditsioonilise ja kõrgtehnoloogilise destilleeritud-filtreeritud süntees, mis oleks justkui mõnest taevasest universumilaborist kildudena Adamson-Ericu muuseumi näitusesaali alla pudenenud.
Ning kui algselt mõjub näitus soleerivate objektide mehitamata materjalimessina, siis allhoovuste lahti rulludes kipub võnge liikuma elamuseta ahhaa-keskuse suunas. Kuigi, ahhaa-efekt ja elamus - teatav äratundmine või inspiratsioon - võib saabuda alles hiljem. Kas või siis, kui katkist püksipõlve või jooksvat sukasilma vaadates laskun materjali, väärikuse ja globaalse vastutuse teemalisse mõtisklusse.
