pühapäev, 31. jaanuar 2021

Avatud Tartu 4/4 - Peeter Linnap, mees nagu pusle või leksikon?

Peeter Linnap. "Ajaloost läbi"; 07.01 - 06.02.2021, Kuraatorid Andrus Kannel ja Peeter Linnap; galerii Pallas, Tartu


Peeter Linnapi (1960) personaalnäitusele läksin peamiselt seetõttu, et ma temast varem just liiga palju ei teadnud. Nime kuulnud, mõnda raadiosaadet kuulanud (Ööülikool), artikleid lugenud ning siin ja seal telesaadeteski näinud (ERR arhiiv, OP), seda küll. Aga need on olnud siiski juhuslikud kohtumised, mis tervikpilti pole teadvuses kinnistanud.

Ka Pallase galeriisse (endise nimega Noorus) polnud varem sattunud, mistõttu oli põhjuseid mitu, miks peale Alan Proosa Tartmusi näitust justkui iseenesest suuna Riia mäkke võtsin.

Pallase galerii on suur ja jätab natuke amortiseerunud ja kõleda mulje. Ka väljapanek võis seda tunnet süvendada kuna seintel ja postidel olevad fotograafia baasil tehtud tööd olid monokroomselt must-valged ja sisu poolest minevikku vaatavad. Esimese korruse sammassaali keskel laiutas väärikas hauakivi Kalevipojale ("Kalevipoeg: de Facto” ,1996), mille kõrval seintel rippusid aga teisedki eestlaste mälupilti ja identiteeti mõjutanud teosed ("Eesti lühike emblemaatiline ajalugu", 1996). Need mängulised fotopusled viisid mõtted ajaloo konstrueerimisele. Alati on kuskil mõni tükk puudu või üle või siis kellegi käes parajasti hoiul.

Näitus, mis hõlmab Pallase galerii kõik kolm korrust, püüab anda ülevaate hiljuti 60 aastaseks saanud Peeter Linnapi olulisematest töödest. Ja neid on üks jagu, alates "Varjatud Maastikud" (1988) ja "Autoportreest N Liidu kodanikuna " (1989) kuni sahiseva "Pühamuni" (1999, koos Jasper Zoova, Tarrvi Laamanni, Aarne Maasikuga). Lisaks ka vitriin raamatute, kogumike ja teatmeteostega, mille autoriks, koostajaks või kaasautoriks ta on olnud.

Selle traditsioonilises võtmes kujundatud  ülevaatenäituse pani aga tõeliselt elama alumise keldrisaali ühes sopikeses näidatud telefilm "Teadlased: Peeter Linnap" (Eesti Televisioon, 2008, ca 26 minutit, ERR arhiivi vahendusel vabalt vaadatav). Just selles keskkonnas ja tema tööde keskel oli seda hea vaadata kuna andis staatilistele näitusetöödele koheselt juurde inimliku mõõtme.

Läbi filmi sain aru, et Peeter Linnap on elav ja jõuline natuur, keda tema õpilased iseloomustavad muuhulgas ka kui mässumeelset radikaali, kirglikku intriganti, kelle loengud on alati meeldejäävad ja kellel on alati midagi öelda. Nagu "mad professor" oli ühe tudengi hinnang oma õpetajale.

Minu enda jaoks oli toredaks üllatuseks seal filmis näha ka Alan Proosat (kelle näituselt ma just hetk tagasi olin tulnud) sõna võtmas ning oma õpetajat iseloomustamas ja fotografeerimas. Nende filmihetkede ja intervjuude vahendusel joonistus välja õpetaja ja õpilase vaheline intensiivne ja toetav suhe. Teadvustasin, et lisaks fotograafiale ühendab Alan Proosat ja Peeter Linnapit veel semiootikaõpingute taust, milles viimane ka Tartu Ülikoolis doktorikraadi kaitses.

See viimane fakt aga viibki Peeter Linnapi isiku juurde, keda minul on peale seda näitust küll väga keeruline kuidagi defineerida...

Kes ta siis on?

Kunstnik, fotograaf, fotokunstnik, saatejuht, kunstikriitik, kuraator, kunstiajaloolane, fotoajaloolane; fotograafia ja foto uurija; semiootik, filosoof/mõtleja/ühiskonna ja kultuuri mõtestaja; kultuuriteoreetik ja -praktik, lektor sh nii Eesti kui välismaa ülikoolides, doktor, professor, teadlane; võimekas kirjutaja, sõnaosav seoste looja; lammutaja - eelkõige varasemate mõttemallide või kaanonite; ehitaja - uued kaanonid, õppetoolid, suhted ja (rahvusvahelised) sidemed, kunstisündmused; autor, looja...

Keda iseloomustab

tohutu töövõime, suur lugemus, lennukas ja kiire mõtteviis; kahtlemine - väidetes, dogmades;  küsimuste küsimine ja püstitamine; vastuste otsimine - sügavamalt, kaugemalt, ümber nurga, traditsioonide ja konventsioonide üleselt; oma arvamus asjadele, nähtustele; julgus küsida ja kritiseerida, vastanduda ja oma arvamust avaldada...

Kes

1990ndatel sisenes Eesti kunstimaastikule sõnaka ja uuendusmeelse maailmakodanikuna, kes traditsioonilisema ja konservatiivsema lähenemisega kunstnikkonna seas ka vastuolu ja meelepaha tekitas; ärgitab mõtlema ja tegutsema, uusi avastusi ja lähenemisi otsima ja leidma; vaatleb, analüüsib, teeb järeldusi; loob tähendusi; vajadusel ronib barrikaadidele, eesrindele, postamendile või monumendile ("Järelmonumendid" 1999);  oskab enda üle nalja visata; võib teisi ärritada; teeb vahel selfisid; ei jäta ilmselt külmaks kedagi, kellel on olnud võimalus temaga kohtuda; peab oluliseks intellektuaalset kunsti ja teoreetilist baasi; peab mõtlemis- ja analüüsivõimet tehniliste oskustega sama oluliseks; ei ole lihtsalt mõistetav; "räägib absoluutselt kõigest ühekorraga" ning samas "kirjeldab universumi" (ütleb Margus Tamm ajakirjas Kunst.ee 2018/septembris)...

Kes on

1983 aastast alates seotud foto ja fotograafia ajalooga; Eesti fotofgraafia ja fotokunsti ajaloo uurija ja avardaja; hea suhtleja; rahvusvaheliste suhete ekspert teadmiste vahendamise alal; rahvusvahelise haarde ja laia silmaringiga, terava silma ja vaimuga; hea huumorimeelega, samas julgelt terav ja irooniline; sõbraliku olemisega; edev; Kõrgema Kunstikooli Pallas professor ja fotograafia osakonna juhataja, kelle käe all on õppinud ligi 200 noort andekat kunstnikku/fotograafi; öelnud, et üks foto asendab  50 - 100 lehekülge ajalooraamatust või -õpikust...

Kui nüüd Peeter Linnapi enda elu ja loomingut peaks iseloomustama ainult üks foto, siis võiks selleks olla fotoportree, mille Alan Proosa tegi temast näitusel nähtud telefilmis ning mille kuvatõmmise selle postituse tunnusfotoks lisan. Selles portrees on olemas see tuum, mille siit näituselt kaasa võtan.

Kui peaks valima nüüd sõna, millega Peeter Linnapit iseloomustada, siis võiks see olla pusle, mida tuhandetest kildudest saaks kokku panna...

Või pigem siiski leksikon, mis kõike ülaltoodut ja väljajäänut sisaldaks. Ainult, et neid teadmisi, tegusid ja tegevusi pole süsteemselt järjestada lootustki. Kuid seda pole vajagi, sest ettearvatav ei ole Peeter Linnap kohe kindlasti.

Oma leksikoni sain aga juurde nii mõndagi!
















neljapäev, 28. jaanuar 2021

Avatud Tartu 3/4 - Alan Proosa transsooline maailm Tartmusis

Alan Proosa. Armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku lood; 17.10.2020—31.01.2021, kuraator Indrek Grigor; Tartu kunstimuuseum/Tartmus


Alan Proosa fotonäitus ei olnud Tartu minemise põhjus, aga oleks vabalt võinud seda olla. Kuna nii avameelset ja isiklikku lähenemist meie ühiskonnas praktiliselt nähtamatule või kui, siis pigem tabutemaatika valdkonda kuuluvale nähtusele nagu transsoolisus seda on, pole varem kohanud. Nüüd aga oli võimalik sellesse maailma sisse piiluda. Ja mitte kuskil nurga taga ja salaja, vaid otse Tartu Raekoja platsil asuvas Tartu kunstimuuseumis, mille esimese korruse kolm saali olid fotograafist elukunstnik Alan Proosa ning kuraator Indrek Grigor täitnud põneva ja liigutava dokumentaaldraamaga.

Seda näitust on võimalik vaadata mitut moodi -  lihtsalt näitusesaalidest läbi jalutades seintel olevaid kauneid portreefotosid imetledes (mida paljud külastajad ka tegid, kiirustades ilmselt ülemistele korrustele Tiit Pääsukese maalinäitusele); näitusesaalides leiduvate (paberkandjal) saatetekstide abil portreede taga olevatesse lugudesse süvenedes (mis on ka muuseumi kodulehel digitaalselt loetavad/ allalaetavad) või siis näitusekogemusele ka kunstniku emotsionaalset ja sisukat videotuuri kaasates (mis on Tartmusi facebooki lehelt leitav).

Kahe viimase variandi kaasabil rullus minu ees aga lahti üks antropoloogilise uurimuse mõõtu persoonilugu, mis haarab vaataja oma eheduses endaga kaasa.

Ja mõnes mõttes on isegi hea, et Alan Proosa nimi mulle varem midagi ei öelnud ning sain näitusele ja temaatikale läheneda puhta lehena.

Ka näituse ülesehitus aitas sellele kaasa -  vaikselt alustatud teekond võttis tasapisi tuure üles, tekitades (autori suhtes) uudishimu ja küsimusi, millele vihjamisi ka vastused tulid, kulmineerudes hiljem melodramaatilise lõppakordina.

Näitus on osake Alan Proosa viimase viie-kuue aasta elukogemusest - eneseotsingutest, rännakutest ja kohtumistest eksootilises ja vastuolulises Kagu-Aasia ühiskonnas, kuhu kunstnik siinsest rutiinist tüdinenult, peale kümmekond aastat aktiivset muusiku, (moe)fotograafi ja õppejõu karjääri, reisis.

Ennast sooliselt voolavana identifitseerides, lootis ta sealt leida ühiskonnas nähtava ja aktsepteeritud transsooliste kultuuri ja kogukonnad, mida ta ka leidis. Lisaks veel iseenda ja elu armastuse.

Jah, see tähendas küll suurlinnade alternatiivkultuuri ja eskort-teenuse ja/või prostitutsiooniga elatist teenivaid transnaisi/ ladyboy"sid/ kathoey'sid, nagu Tai kultuuris neid nimetatakse. Kuid neid mehena sündinud kauneid naisi võis kohata ka ilukliinikutes või meedias töötamas, disainerite või modellidena tegutsemas, nagu mitmed Alani muusadki seda tegid.

Tundub, et kohtinguäppide vahendusel alanud tutvused arenesid kiiresti hingeliselt avatuks ja  ajatuks suheteks, mis moel või teisel kestavad  tänaseni. Mis mõneti on mõistetav, kui arvestada Alani siirast imetlust ja huvi nende tema jaoks imeliste ja ebamaiste olendite vastu.
Isegi siis, kui pimestav imetlusobjekt seda ära kasutada püüab, tundub vastastikune austus alles jäävat.

Kõik need näitusel toodud lood mõjuvad siiralt, olles oma aususes haavatavad, liigutavad ja puudutavad, mis tuleneb ilmselt kunstniku natuurist, kes antud tööde puhul ei fotografeeri lihtsalt juhuslikku inimest, vaid nende isikute ja enda lugu. Nendes portreedes on olemas kõik see, mida Alan kuulis, nägi ja tundis, lisades sinna oma empaatia, austuse ja imetluse, muutes fotoportreed justkui personaalseteks dokumentaalnovellideks.

On näha, et need fotod on tehtud eelkõige endale, kus side pildistatavaga on pinnapealsest enamat.

Nii võibki juhtuda, et nende eksootilise välimusega transnaiste fotoportreede keskel ununeb nende sugu aga sootuks ning kõlama  jäävad igaühe isiklikud - armastuse, õitsengu, hurma ja kaduviku - lood, mis oma õnne, rikkuse  ja eneseotsingutes universaalselt üldinimlikuks muutuvad.

Läbi selle näituse ning Alan Proosa tundelise elukogemuse, on võimalik sattuda maailma, kuhu vahetult asja on vähestel.

Seal võib olla ilu kui ka valu, kuid ennekõike on see elu. 

















neljapäev, 21. jaanuar 2021

Avatud Tartu 2/4 - Heade mõtete kodu Kogos

HEADE MÕTETE KODU: Eike Eplik, Art Allmägi, Edith Karlson, Anna Mari Liivrand, Johannes Luik; kuraator Rael Arter; 12.12.2020 - 30.01.2021, Kogo galerii/Tartu/Aparaaditehase hoov.


Peale mammutnäitust Tartu Kunstimajas võtsin suuna Aparaaditehasesse. Pallase galeriist möödudes jätsin aga meelde aknast paistvad pusletükid, et soovi korral järgmisel päeval siia tagasi tulla.

Et aga aastanäituse muljed vajasid lahu(s)tamist tegin peatuse hubases Puhvetis, kust avanes suurepärane vaade ka minu järgmisele sihtkohale - Kogo galeriile. Kohvikust sain mõnusale emotsioonile lisaks veel kaasa portsu vahvaid soovitusi, kuhu Tartus minna/mida teha, mida tasuta ja küsimata, lahke perenaine jagas, näiteks soovitas ta külastada lumebaari ULA!

Galeriivalgus tundus hämaras õhtupoolikus eriti hele ning steriilse "elutoa" sisustus mõtetest tihe.

Näitusekuraator Rael Artel (1980) sai väljapanekuks inspiratsiooni koroonaaja mõttepotentsiaalist, millest viie skulptori/ installatsioonikunstniku omad, siinsel näitusel heade mõtetena materialiseerusid.

Näituse ülesehitus meenutas tõesti (elu)tuba, millele ka pealkiri viitab - pildid seintel, toa keskel lauake, ääres riiulid ja kapikesed, millel meeleolu loovad taiesed. Millest mõni juba tuttavgi. Edith Karlsoni (1983) klaasist pilvetupsud (Ilm I - IV, 2019) olid mõjuvad ka siis, kui need aasta eest koos Mall Parise (1954) mummuliste akvarellidega Tallinna Linnagalerii näitusel "Õed" (20.12.2019 - 09.02.2020) lummava ja õhulise keskkonna lõid.

Toonase näitusekogemuse lõpetas aga üks humoorikas seik, kui näitusesaalist väljudes kuulsin üht tarmukat naisterahvast oma käevangus olevale kaaslasele hüüatamas: "Mis klaasplärakad need veel on?". Kas neid "plärakaid" galeriisse ka lähemalt uurima mindi, ma kahjuks tookord ei vaadanudki:).

Peale kohanemist ja kõigi eksponaatidega tutvumist, võtsin appi ka näitusega kaasnevad saatetekstid, et töödes peituvaid mõttekoode rohkem tabada.
Selgus, et Johannes Luige (1988), kivist pea ja terasjalgadega skuplturaalne teos "Jälgija", kes külalist galeriisse sisenedes esimesena "tervitab", peaks lähedale sattudes kuidagi reageerima..., aga ta ei teinud seda. Minu silm ei märka midagi. Galerist Liina Raus lubab aga eksponaati katsuda. Ja siis ma tõesti tunnen...mõnusat soojust ja surinat kui selle veidra välimuse, kuid sõbraliku olekuga tegelase pead silitan. See olend tundub külalise üle lausa rõõmustavat, mistõttu pani Urmo Metsa 15. jaanuari Sirbis ilmunud kirjeldus, sellest enda ette põrnitsevast olendist, natuke imestama. Mis aga näitabki taaskord seda, kui erinevalt võivad inimesed ühte ja sama objekti/asja/teemat tajuda.

Taju ja usuga tegeleb ka järgmine eksponaat.

Art Allmägi (1983) teos "Tõe ja õiguse nimeline portree Anton Hanson Tammsaarest", võiks vabalt ka "See ei ole Putin" nime kanda (ilmse viitega kuulsa Belgia sürrealisti René Magritti (1898 - 1967) teosele "See ei ole piip"/"Ceci n'est pas une pipe" (1929), mis filosofeerib kujutatu ja nimetatu vastavuse üle, kui see, mida näeme või arvame nägevat, ei lange kokku objekti kohta öeldu või kirjutatuga). Oma töö pealkirjani jõudis Art Allmägi peale seda, kui tema 2019 aastal Draakoni galeriis (mis asub Tallinnas, Venemaa saatkonna vastas, Pikal tänaval) eksponeeritud teos "Tulge suudelge tulevase presidendi kätt", tekitas osades vene turistides pahameelt, kuna nende arvates oli see teos Putinit solvav. Tegemist oli installatsiooniga, kus punase vaibaga kaetud astmikul istus troonil elusuuruses, tõesti Putinit meenutav skulptuur. Kui näituse valvur seepeale kinnitas, et kuju hoopis meie kuulsat kirjanikku Anton Hansen Tammsaaret (1878 - 1940) kujutab, olevat turistid vabandades lahkunud...

Mitmemõttelise vimkana on näitusel olev portreebüst asetatud aga tühjale raamaturiiulile. Võib ju spekuleerida, mida autor ja kuraator selle kuju ja tühjusega rõhutada soovisid, aga kindlasti ei saa paljud kujutatu või nimetatu mõjusfääri eitada, sõltuvalt siis kellegi kultuuriruumist.

Keset tuba asub laud, kus esmapilgu kribu-krabu muutub saateteksti appi võttes Eike Epliku (1982) fantaasialõngaks ("Kolmapäevane lõuna I ja II", 2020). Need laual olevad mõtlusobjektid (saateteksti kujundlik väljend) viitavad loodusest pärinevatele motiividele, mida kunstnik omasoodu edasi vormib ja arendab.

Laual oleval "lõunapakkumises" - lumivalgetes ja maheroosa-rohelistes portselan-, pronks- ja silikoonvigurites - võiksin ära tunda maapirni, millest mul niisamagi ettekujutus puudub. Seetõttu leian sealt hoopis ingveri, mis selgub, et maapirnist niipalju erinev polegi. Orgaanilised ja tervislikud ju mõlemad.

Maheda orgaanika juurest liigub pilk aga edasi Ann Mari Liivrandi (1993) õrnade joonistuste juurde, mis kujutavad erinevaid, juhuslikena tunduvaid, kujundeid ja objekte. Teose pealkirjale, "Kulgevad kaared I-III" (2020) viitavaid elemente leiab neist aga küll. Kaari ja kulgemist on siin palju, mis süvenemisel justkui reaalsekski muutuvad. Jääb mulje, et installatsiooni on joonistatud vahetult, mille õrn ja hõljuv meeleolu sealt ka näitusesaali kandub. Sest ka näituseruumis oleval installatsioonil ("Ringkäik", 2020) märkan joonistustel korduvaid elemente ning see vooljate objektidega maagiline ring jätab joonistatud installatsioonidega sarnase - müstilise, rituaalse ja pühaliku - mulje.

Kogu selle ruumi seovad aga kokku Edith Karlsoni värvilised pilvetupsud, millest heade mõtete potentsiaal justkui iseenesestki välja tuksub.


P.S. Hiljem, näitusele kordi tagasi mõeldes, tabasin end pidevalt ühelt huvitavalt võrdluselt... Nimelt Johannes Luige "Jälgija" meenutas oma nõtkuselt ja pingelt mulle Jaan Koorti (1883-1935) "Metskitse" (1929), mida olen korduvalt nii Nunne tänava haljasalal kui ka Kumu ekspositsioonis imetlenud. Kui Koortil õnnestus metslooma haprus ja ärevus valada pronksi, siis Johannes Luigel on see (ootusäreva seisundi väljendamine) õnnestunud terases ja kivis.

Üldistusena võiks seda seisundit aga omaseks pidada kogu praegusele ajale.











laupäev, 16. jaanuar 2021

Avatud Tartu 1/4 - Tartu kunsti aastanäitus „Köielkõndija” Tartu Kunstimajas

Avatud Tartu 1/4 - Tartu kunsti aastanäitus „Köielkõndija”, 19.12.2020.–17.01.2021, kujundaja Eveli Varik, Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26, Tartu) 


Selleks, et kunstimuljete paus liiga pikaks ei kujuneks, tuli sõita Tartu, kus tubaste näituste puhul lubati vaateakendest kaugemale minna.

Niisiis võtsin plaani kolme päeva jooksul külastada kolme jaanuaris lõppevat näitust. Nendeks olid Tartu Kunstimajas toimuv Tartu kunsti aastanäitus, Kogo galerii heade mõtete kodu näitus ning Tartmusi Alan Proosa fotonäitus. Viimasel päeval lisandus nendele veel spontaanselt Pallase galeriis olev, Eesti fotokunstimaastiku värvika tegelase, Peeter Linnapi loomingu ülevaatenäitus.

Kuna aga Tartus toimuv tundus Tallinnast tulijale ulmevaldkonda kuuluva helge unenäona, kulus esimene päev oludega kohanemisele.

Juba Raekoja plats oli muinasjutuline oma (tasuta) uisuväljaku, elava tulekollete ja erinevate installatsioonidega. Armsad ja põneva sisuga klaasmajakesed pakkusid vaikseid oaase ja rannatoole, raamatuid ja muinasjutte, süüa ja juua, võimalust hüpata põhus, lugeda häid mõtteid ja palju muud. Isegi kuked ja kanad, kes kristalllühtri valguses ning kuulsate (Brad Bitt) ja väärikate (Karl Ernst von Baer) portreede paistel oma klaaskuudis ringi askeldasid, tundusid miskit haruldast ja imelist tõugu olevat. Just hetk varem olin sarnast kristalllühtrit, küll pisut suuremas mõõdus, Werneri kohviku laes imetlema jäänud...

Musikaalsed sillad, mitmekesine arhitektuur, pargid, skulptuurid ja jõepromenaad, rõõmsalt sumisevad kohvikud ja hubased restoranid (kus ka kohapeal süüa-juua lubatud)...siis pole ime, et kohe kunstisaali ei jõudnud.

Aga nüüd siis näitustest, mis kõik olid mahukad ja sisukad, mistõttu pühendan neile, külastamise järjekorras, eraldi postitused.


Tartu Kunstimajas toimuvale Tartu kunsti aastanäitusele, oli näituse kujundaja, Tartu Kunstikooli ja Eesti Kunstiakadeemia taustaga (tänane Rakvere Teatri peakunstnik) Eveli Varik (1970), välja valinud 122 (!) Tartuga seotud kunstniku tööd. Läksin sellele näitusele avatud meele ning mõõduka huviga, saada kompaktne ülevaade Tartu kunstiskeenel toimuvast.

Kuna osalejaid oli palju võttis näitusepind enda alla kõik Kunstimaja saalid - nii ülemise kui alumise korruse ning Monumentaalgalerii. Kuigi väljapanekus oli nii keraamikat, skulptuure, tekstiile ja installatsioone, ka videokunsti ja digimaale, tundus ülekaal jäävat siiski traditsioonilisema maalikunsti (eri)vormidele.

Peale näitusesaalides kulgemist tuli minuga (mõtetes) kaasa nii mõnegi kunstniku looming, kelle nimi alles selle näituse raames minu teadvusesse jõudis.

Näiteks Tuuli Vahesaar (1974), Tartu Kõrgema Kunstikooli lõpetanud tekstiili-, maali- ja installatsioonikunstnik ning skulptor, kelle näitusel olev installatsioon "Kes esimesena kitli selga saab, see ongi arst", tundus üheaegselt nii päevakajaline kui ka - poliitiline. See traatide rägastikku aheldatud, vikerkaarelippu käes hoidev, pisut pulstunud välimusega mängukaru, võib ju oma ainitise pilgu ja roheliste silmadega jätta väsinud ja lootusetu mulje, jääb vaatajasse siiski tunne, et võitlus jätkub. Tuuli Vahesaar on kaasautor ka eelmisel aastal põletava küsimusena esilekerkinud pealkirjaga teoses "Kus on Marta?". Sellel Martin Laiapeaga (1974) kahasse loodud, Momumentaalgaleriis eksponeeritud, mängulisel teosel, paistavad autorid mõnuga (Marta) jälgi segavat, kasutades selleks erinevaid vihjeid, sümboleid ning materjale (plekk, puit, valmis esemed jmt).

Meeldis ka Helen Bunderi (1991) suuremõõduline, köitvates soojades värvitoonides maal, kus paksud mustad kontuurid näisid reaalse ja unenäo piiril hõljuvate tegelaste laialivalgumist piiravat ("Siseala 5").

Veiko Klemmeri (1985) "Pühapäev" meenutas oma motiivi- ja värvivaliku poolest Briti kunstniku David Hockney (1937) 1960ndate/1970ndate California teemalisi maale. Veiko Klemmer kujutab siin sulni pühapäeva ja inimese (aimatava) kohalolu asemel aga ähvardavat ohtu ja õõvastavat tühjust, pannes vaataja tundma ebamugavust ning mõtlema kaasa loole ja inimestele, kelle eksistentsi see mõjutab.

Ka Timo Kähara (1981) maal "Analüüsi seda", pakub võimaluse sisekaemuseks ja  mõtisklusteks, ümbritsedes psühhoanalüüsi ja -teraapia rajaja Sigmund Freudi kuju meid igapäevaelus painavate sümbolite ja esemetega. Nende vajalikkust, mõju ja olulisust võiks aegajalt hinnata ju küll.

Tekstiilikunstnik Aet Ollisaare gobelään (1966) "Unes ja ilmsi" võlub ja mõjub oma lihtsusega, olles üheaegselt nii realistlik kui unenäoline, usutav ja salapärane. Õrnalt varjus oleva kuu kuma suudab hõlpsasti tekitada reaalse kohaloleku tunde ja taju.

Artur Kuusi (1970) valguskastis olev teos "Vahetevahel on elu kehvem kui kunst" moodustab koos värske Ado Vabbe preemia laureaadi Jevgeni Zolotko (1983) skulpturaalse objektiga "Post Scriptum",  tähenduslikuna mõjuva koosluse, mis ärgitavad filosoofiliste, religioossete ja eksistentsiaalsete teemade suunas mõtlema.

Minimalistlik ja liigutav oli Eve Gailiti (1952) modiglianilik (Amedeo Modigliani (1884–1920) maalilaadi meenutav) teos "Puutetundlik".  Näituse pealkirjast ("Köielkõndija") tundus aga otsest inspiratsiooni saanud olevat August Künnapu (1978) oma teostega "Philippe Petit ja tornid I ja II". Kuid vabalt võis näitus selle tabava nime laenata muidugi ka maalilt. Philippe Petit näib olevat pinges, mõtlik ja äraolev, võimalik, et vaatajast ka häiritud.

Enn Põldroosi (1933) digimaalid "Androgüün" sundisid hetkeks mõtisklema kunstiteose vahetu mõju üle ehk digilooming ja -tehnikad versus klassikaliselt/ käsitsi maalitud teosed, kus pintslitõmbed ja materjali tunnetus on ehedam.

Äratundmisrõõmu pakkusid Regina-Mareta Soonseina (1991) ägedad ja põnevad, linoollõike tehnikas, lõuendile kantud abstraktselt figuratiivsed, sebramustrilised teosed ning suvel Kogo galeriis nähtud  Anastassia Lemberg Lvova (1992) kaks portreemaali, mis aga kontekstist eraldatuna nii mõjukad polnud. Nende portreede taga olevate inimeste lood andsid toona töödele palju juurde.

Silma jäid veel Art & Tonic galerii kunstnikud Mirjam Hinn ja Alar Tuul, kellest esimese isikunäitust sain suvel nimetatud galeriis koguni privaatselt kogeda. Mirjam Hinn (1990) tunneb sügavamat huvi mateeria ehk aine erinevate vormide vastu. Kui suvisel näitusel kujutas Mirjam muuhulgas õhku, piisku ja tolmu, siis siinoleval tööl jääb kujutatu anonüümseks mateeriaks ("Anonüümne mateeria III"). Maali teostus ja värvide kombinatsioon, varjundi ja kujundi rohkus panevad vaatama.  Alar Tuule (1982) töödeseeria "Liblikas" tundub aga põhjusega kõrgemal eksponeeritud olevat. Tema varasema loominguga võrreldes on selle sõnum ehk liigagi otsene. Teose teostus aga tavapärasest konkreetsem ja piiritletum. Tähelepanu pälvib see näitusetöö aga kindlasti.

Näitusekogemuse lõpetan ja võtan kokku Monumentaalgaleriis asuva, kunstniku ja fotograafi Riina Varoli (1979) meditatiivse  videoteosega "Ruum" ( 4.48 min), mille taustaheli lõi meeleolu kogu ruumile. Mõtetes ja mõtiskledes, arglikult kombates, ettevaatlikult kaalutledes, teeb samme inimene selles teoses, et leida tasakaal, mis aitaks, toetaks ja mis meeldiks...

Näitusemuljed pean siiski lõpetama tõdemusega, et nii mitmedki meeldinud ja märkimist väärivad tööd jäid ülevaatest välja. Ja kindlasti oli näitusel ka teoseid, mida ei märganudki. Sest töid oli palju ja vastuvõtuvõime piiratud. Seetõttu sai minu köielkõnd hetkel selline - küll veidi ebakindel, aga viis kohale.