Tallinna XVIII Graafikatriennaal. “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”; peanäitus Kai kunstikeskuses; Temnikova & Kasela galerii; Põhjala Tap Room; Liszti Instituut Tallinn (22.01. - 27.03.2022); Flo Kasearu majamuuseum; Kanuti Gildi SAAL; EKA galerii (kuni 26.02.2022) - kuraator Róna Kopeczky; EKKM (noortenäitus 26.02-11.03.2022; kuraatorid Riin Maide, Brit Kikas)
Tallinnas Noblessneris asuva õllerestorani Põhjala Tap Roomi suveniiripood on selle aastase Tallinna XVIII Graafikatriennaali ilmselt üks külastatumaid kohti. Enamik siinseid külastajaid satub kunstisündmusele tõenäoliselt küll juhuslikult ja teadvustamata, sest rahvusvaheliselt tuntud kunstirühmituse Slavs and Tatarsi ekspositsioon „Hapukurgibaar“ sulandub interjööri nagu valatult, moodustades poekese muu sisustusega orgaanilise terviku, mistõttu mõned särav-vaimukad tööd (nt „Proua Mädarõigas“, 2019, villane lõng) võivad märkamatuks jääda ka teadlikumale vaatajale.
Sedavõrd orgaanilist tervikut ei moodusta kahjuks küll kogu triennaal, mis üllatab tegevuspaikade rohkuse, käsitletavate teemade laialivalguvuse ja graafikamõiste vaba tõlgendamisega. Samuti oskusega jääda niivõrd mastaapse ettevõtmisena linna-ja meediapildis praktiliselt märkamatuks. Alates 1968 aastast, iga kolme aasta tagant toimuva kunstisündmuse puhul eeldaks suuremat nähtavust linnapildis, elavamat meediakajastust ning avalikke arutelusid. Eesti Rahvusringhäälingu uutele kultuurisaadetele („Kultuuristuudio: Arutelu“ ja „Kultuuristuudio: Looming“) oleks graafikatriennaal oma väärika ajaloo ja käesoleva näituseprogrammiga olnud avateemana igati sümboolseks ja sobivaks sissejuhatuseks. Seda enam, et graafika mõiste on aja jooksul mõõtmatult avardunud ning nn traditsioonilist graafikat õnnestus näha üksnes Toompeal asuvas Liszti Instituudis-Ungari kultuuri Keskuses (Kaisa Puustak, Dóra Maurer, Raul Meel jt) ning noorte näitusel EKKM-s (nt Ella-Mai Matsina, Rodion Furs).
Ungari päritolu kuraatori Róna Kopeczky (1983) taust on aga sama kirju kui selleaastase triennaali sisu ja ülesehitus. Kesk- ja Ida-Euroopa kaasaegsele kunstile pühendunud Serbia kodakondsusega, Budapestis immigrandina tegutseva, Pariisi Sorbonne´i ülikooli kunstiajaloo doktorikraadiga kuraator on tänavusele triennaalile kaasanud kunstnikke Eestist Balkanini, kokku üle kahekümne kunstniku rohkem kui viieteistkümnest riigist. Julgelt ja kriitiliselt, tundlikult ja tasakaalukalt, samas vaimukalt ja humoorikalt käsitlevad nad ühiskonnas toimuvaid sündmusi - radikaalseid kultuurilis-poliitilisi pöördeid, nihestunud mõttemustreid ning üldvalitsevaks muutunud hirmu ja vaenu õhkkonda.
Erinevates asukohtades toimuv ning kolmest omavahel läbipõimunud vaatusest ( „Rahvas armastab seda“, „Hapukurgipoliitika“ ja „Vabaduse teadus“ ) koosnev näitusetsükkel „Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses“, nõuab külastajalt tervikpildi kokkupanemiseks tõsist vaimu –ja ajajuhtimise pingutust. Seetõttu tundub hoomatavam keskenduda pigem üksikutele näitusepaikadele, teostele ja kunstnikele, mis eraldivõetuna oma sõnumit ehk selgemaltki edastavad. Külastusprogrammi kokkupanemiseks, näitusekontseptsiooni ja osalevate kunstnikega tutvumiseks on aga suureks abiks tasuta jagatav näitusekataloog. Üllatusi, äratundmist ja mõtlemisainet pakub triennaalikülastus ka eelteadmisteta vaatajale ning nii mõnigi näitusel lahtimuukimata jäänud teos võib oma tähenduse avada alles hiljem - nagu triennaali peanäitusel, Kai kunstikeskuses nähtud Ungari kunstniku Ferenc Grófi (s 1972) teos „Meie paariariik. Laiendatud ladina tähestik“ (2015-2021), mis oma ladina tähestikku mittekuuluvate rõhumärkide ning Euroopa rahvaste identiteeditekkes olulist rolli mänginud sõdadest ja lahingutest pärinevate fragmentide ja stseenidega, „kus ülistatud rahvus alistab või orjastab oma vastase sageli küsitavalt ebavõrdse võimuvahekorra tingimustes“ (lõik näituse kataloogist, lk 23), muutus alles hiljem, tänase geopoliitilise võimuvõitluse kontekstis, minu jaoks üheks triennaali kõnekaimaks teoseks. Marko Mäetamme (1965) tragikoomiline joonistuste seeria „Kahtlased kotid“ (2018), Flo Kasearu kartuliidud („Baaspuhkus“, 1985) ning Irena Lagatori (1976; Montenegro) laest alla rippuvad kassapaberi rullid („Piiratud vastutusega ühiskonna automatism“, alates 2012) pakuvad uurimisainet ja elevust pikemalt. Rumeenia kunstniku Dan Perjovschi (1961) lihtsaid ja humoorikaid ühiskondlik-poliitilisi postkaarte ja flaiereid („Mälupank“, alates 2000) näeksin aga kuulutustetulbal eksponeerituna hea meelega linnaruumiski. Ja kui Sloveenia kunstniku Jasmina Cibici (1979) hiigelmõõtu sametkardin („Spielraum – rahvas armastab seda“, 2015) juhib vaataja tähelepanu poliitiliste režiimide poolt edastavate sõnumite sihipärasele ilustamisele, siis Ukraina kunstniku Volodymyr Kuznetsovi (1976) teos “Ministrite Kabineti ülevõtmine“ mõjub jahmatavalt groteskselt just oma päevakajalise sisu ning rohmaka teostuse ja vormi poolest. Sisukaid ja märkimisväärseid teoseid on veel teisigi – rahvusvaheliselt tunnustamata riigi, Kosovo kunstniku Driton Selmani (1987) teos „Ütle mulle, kust ma pärit olen“ (2012) näitab tema maailma eri paigust sõprade poolt improviseeritud Kosovo piirjoonte ja asukohaga maakaarte, mida saab näitusel näha koos kunstniku ema poolt tikitud kaardiga, millel Kosovo riik on justkui puudu. Õhuliselt, õrnalt ja graafiliselt mõjuvad Valgevene kunstniku Oxana Gourinovtichi (1975) pliiatsijoonistused „Minu tuttavad kunstnikud ja disainerid, kes on Minskist lahkunud“ ning „Minu tuttavad kunstnikud ja disainerid, kes on Minskisse naasnud“ ( 2008). Visuaalsed vastused on siin loetavad pildipinna tihedusest. Intellektuaalseid ja visuaalseid mõttemänge leiab ka teiste asukohtade väljapanekutelt.
Kui enne Ukraina sündmusi võis triennaalist saadud üldmulje tunduda leige või soe, siis tänases ülekuumenenud rahvusvahelises õhkkonnas võib Tallinna XVIII Graafikatriennaali näitusi julgelt vitamiini või isegi palavikualandajana soovitada.
Teadlik näitusekülastaja saab omaenda rõhumärkide üle mõtisklemiseks inspiratsiooni ja turgutust ammutada aga Põhjala Tap Roomi suveniiripoes pakutavast hapukurgishotist.
 |
| Proua Mädarõigas, Slavs and Tatars, Põhjala Tap Room |
 |
| Põhjala Tap Room suveniiripood |
 |
| Slavs and Tatars |
 |
| "Õnnelik meri", 1968-69, Raul Meel, Liszti Instituut |
 |
| "Tervitus", Ella-Mai Matsina, EKKM |
 |
| "Kunstnikuraamat", 2021, Maria Izabella Lehtsaar, EKKM |
 |
| "Empaatia taastamise tuba", 2019, Eva Koťátková, Temnikova ja Kasela galerii |
 |
| Empaatia taastamise tuba", 2019, Eva Koťátková, Temnikova ja Kasela galerii |
 |
| Hapukurgishot Põhjala Tap Roomis |
