neljapäev, 27. august 2020

Haapsalu kunstinoppeid 3/3 -Terje Ojaveri šokiteraapiline kunst Haapsalu Linnagaleriis

Terje Ojaver, "Hüpates üle varju", 06.08 - 30.08.2020, Haapsalu Linnagaleriis


Terje Ojaver (1955) provotseerib ja šokeerib, kuid teeb seda delikaatselt ja põhjusega. Sellist kunsti- ja šokiteraapia koosmõju saab Haapsalu Linnagaleriis igaüks ise kuni 30. augustini katsetada.

Galeriisse sisenedes võtab külastajat vastu suur ja roheline, klassikalises hernehirmutise poosis kuju, kel seljas koormakattest kleit, pea pisut kühmus ja ilme maru, maru tõsine. Silmad kinni, justkui tukuks ("Madonna", 2015). Hiilin vaikselt mööda ja järgmisena teeb mulle silma koketeerivas poosis naine lemmikloomanahast kraega... ainult, et see "krae" katab kogu naise keha ("Naine lemmikloomanahast kraega", 2011). Sellest ebamugavast pilgust vabanedes satun kohe silmitsi inimnäolise, kaamelitaolise olendiga ("Autoportree kaamelina", 2012), kellel on mõtlik, kurb ja eemalevaatav pilk. Inimkaameli kõrval tunneb piinlikust sulgedega kaetud munakeha ("Piinlik munakeha", 2015), millest paari sammu kaugusel võtab kikivarvul seistes hoogu, üle (oma) varju hüppamiseks, roosade tiibadega hiidfiguur ("Hüpates üle varju", 2020).

Näitusesaalis seisavad õhus või lamavad veidrates poosides maas veel mitmed teised inimloomataolised (pooleldi karvadega kaetud) naisisendid, kelle olekust võib välja lugeda erinevaid emotsioone. Mõni paistab hirmunud, teine pakub tuge (soovi korral ka näitusekülastajale), mõni kobab pimeduses või roomab vapralt (prae)pannidest koosneva kilbi all. Ühte õnnetut aga pureb saali taganurgas kilavate silmadega koletis - suur ja karvane elukas, amputeeritud jäse lõugade vahel ("Elajas", 2019). Kogu selle "möllu" sees üllatavad kividki, mida siin ja seal (ka seina peal) saalis näha on. Nimelt, ühel ootamatul hetkel hakkas pealtnäha täiesti tavaline kivimürakas näitusesaalis ise liikuma ja omale uut asukohta otsima... Tunnistasime kaaslasega seda vaatepilti mõni aeg üsna üllatunult, seejärel elasime kivi teekonnale kaasa ning hiljem aitasime takerdunud kivile uue suunagi anda ("Põgenevad kivid", 2000 - 2016). Paar päeva hiljem galeriist taas läbi astudes, oli aga kivi rahunenud ja/või tema jõud raugenud, kuna siis see enam näitusesaalis sihitult ringi ei rännanud...

Küll aga oli mul endal võimalik, näitusekogemuse lõpetamiseks, kaasa teha üks 8 minutiline meditatiivne videorännak ("Reis"/"Reis tuulevihinaga", 1999), kus peale väikest kõhklusehetke, tuulevihina saatel õhku viskudes, sain virtuaalselt liuelda üle merede ja maade, linnade ja varemete, metsade ja mägede ning tunnetada kõrgust, kergust ja vabadust - vabadust jätta kõik hirmud ja pained seljataha ning astuda jahedast näitusesaalist otse päikselisse Haapsalu suvitusparadiisi; vabadust unustada argirutiin ning tunnetada elu helgemat poolt.

Külalisteraamatusse pilku visates jäid eelkõige silma positiivsed ja ägedad arvamused/emotsioonid, koos tõdemusega, et elul ja ühiskonnal on kindlasti (naistele) paremat pakkuda, kui kunstniku poolt välja toodud sotsiaal-psühholoogiliselt kriitilised aspektid, mis läbi ajaloo on naise justkui kindlatesse rollidesse surunud ning millega tänagi meil silmitsi tuleb seista.

Kuna igaühe elukogemused ja teadmised on erinevad, on teema kajastamine läbi sellise, pisut šokeeriva kunstipraktika, üks viis, kuidas panna inimesi elu, (ühiskondlike) rollide ja võimaluste üle mõtlema.

Need veidrad ja põnevad skulptuurid, mida näitusel on kokku 11, on enamasti kunstnik Terje Ojaveri enda nägu ning näituse saatetekst nimetab seda väljapanekut autobiograafiliseks manifestatsiooniks, mis läbi eneseiroonia ja groteski, läbi naise uhkuse ja väe, loob üldistuse. Sellise, mille üle, emotsionaalse kunstikogemuse võrra rikkam näitusekülastaja, nüüd mõtiskleda saab ja võib. 















reede, 21. august 2020

Haapsalu kunstinoppeid 2/3 - Peeter Lauritsa liitsilmne loodusmaastik

Peeter Laurits, "Väljasõit. Teine katse". 04.07 - 05.08.2020, Evald Okase Muusem, Haapsalu


Peeter Lauritsa fotonäitus Evald Okase Muuseumi pööningukorrusel loob juba sisenemisel oma maailma - maheda, looduslähedase ja rahustava, kus keskkonna mõttes domineerib katusealusele omane puit, salapärane valgus ning rohelised, taimemotiividega ekraanid.

Kõigepealt aga köidavad mu pilku küllaltki suuremõõdulised, ümmargused, kärbseseenemustrilised seierkellad, mille osutid on peaaegu ideaalses - \ /- asendis. See tähendab sellises asendis, millega tavapäraselt kelli ajakirjades ja reklaamplakatitel reklaamitakse. (See tähelepanek on mul meelde jäänud ühest fotokunstnik Marge Monko esinemisest, kes on reklaamide mõju oma tööde kaudu uurinud ning muuhulgas täheldanud, et just kellaaeg 10.10 on kellade reklaamimisel enim kasutatud osutinäit, kuna selle visuaalne harmoonia teeb toote ostjale atraktiivsemaks). Antud juhul aga ei olnud tegemist vaataja teadliku (ostukäitumise) mõjutamisega, vaid minu külastusaja täiesti juhusliku sattumisega kellaajale 13.50, mis paigutas osutid sarnasesse asendisse. Nii et mõni hetk hiljem oleks vaatepilt olnud juba hoopis teine ning kes teab, võib olla, reklaamipsühholoogiast tulenevalt, oleksin oma tähelepanu siis esmalt hoopis millelegi muule pööranud:).

Peeter Lauritsa töid ei ole kerge lahti mõtestada, kuna tema fotodel leiduvad (loodus)detailid ja fragmendid viivad mõtted filosoofia, teaduse, semiootika ja kunsti piirimaile, kus kunstnik tundub enamasti oma mõtete ja loominguga liikuvat. Kaasates sinna nii digitaalse kui reaalse maailma, loob Peeter Laurits (või õigemini toob välja) seosed eri taime- ja loomaliikide (kuhu kuulub ka inimene) vahel, kus nähtamatu niidistik seob kogu meie ökosüsteemi, läbi hoomamatu serverite võrgustike tervikuks, mõjutades seeläbi kogu meie eksistentsi.

Näituse teine pool, "Mattise martüürium" (2011), kujutab Eesti ajaloo vist ühte tuntuimat kohtumõistmise lugu, kus Riisipere mõisnik Uexküll tappis suures vihas oma endise talupoja Mattise, mille eest Tallinna raad mõisniku omakorda surma mõistis. Seda, kurikuulsat 16.sajandi sündmust, on Peeter Laurits edasi andnud mängulise ja ehk isegi lustliku fotolavastusena/ fotokoomiksina (nagu ütleb näituse reklaamtekst). Kas selle teose eesmärk on vaatajat mõtlema panna õige ja vale, hea ja kurja, kuriteo ja karistuse, teo ja tagajärje, võimu ja omandisuhete või millegu muu üle... tuleb vaatajal endal välja mõelda. Seda ajaloolist sündmust aitab meenutada ka Tallinnas, Harju tänava teesillutises olev, punaseks värvitud kividest laotud rist, mis märgistab mõisnik Uexkülli hukkamise kohta (kunagiste) Harju väravate vahel. Sama teemat käsitleb ka Tallinfilmi mängufilm "Verekivi" (1972).

Niisiis, on vaatajal võimalus sellel näitusel viibida nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus. Või on aeg ainult näiline ja selle liikumine meie ettekujutus... Ühelt Peeter Lauritsa näitusetöölt võib lugeda, et "Aeg ei ole lineaarne. Samaaegsused järjestuvad eri taktimõõtudes". (Päevauudised/ Daily news, Diasec, 2018).

Näituselt lahkudes oli tunne nagu olekski teinud väikese väljasõidu (vt näituse pealkiri) loodusesse. Mitte küll päris harjumuspärasesse, vaid mosaiiksesse/ liitsilmsesse, nagu Peeter Laurits oma selle aasta Kevadnäitusel eksponeeritud töö pealkirjastanud oli. 




















pühapäev, 16. august 2020

Haapsalu kunstinoppeid 1/3 - Krista Leesi sõnakad tekstiilid

Krista Leesi, "Väike moodne tekstiili sõnastik", 04.07 - 05.08. 2020, Evald Okase Muuseum, Haapsalu

See, et Haapsalu üks ütlemata armas koht suvitamiseks on, ei üllata vist kedagi. Kõik need madalad, värvilised ja nunnud puumajad, mõnusad jalgteed ja jalgrattarajad, maalilised lahesopid, mille ääres mitmed ujumiskohad ja lumivalged istepingid, lilledesse uppuvad eramud ja kohvikuterrassid...

Millega, aga see väikelinn üllatab on kunstigaleriide rohkus, vähemalt suvisel ajal.

Kuna Evald Okase Muuseumis oli kohe, kohe näituste vahetus tulemas, siis galeriidest esimesena võtsin suuna sinna, kus viimast päeva olid üleval Krista Leesi tekstiili- ja Peeter Lauritsa fotonäitus.

Krista Leesi (1966) näitus võttis enda alla pea terve esimese korruse, kus kahes avaras, kõrgete lagedega ruumis, oli välja pandud valik tema mitme aasta tekstiililoomingut, koondpealkirjaga "Väike moodne tekstiili sõnastik".

Kohe esimese tööna sattusin silmitsi rahast pesuga - "Rahapesu (Sooline võrdõiguslikkus)". Ja olin üpris üllatunud töö valmimise aega nähes, milleks oli 2010 aasta. Kaunis, kaheosaline naistepesu komplekt, oli tehtud 100 kroonistest kupüüridest ja meeste püksikud 500 kroonistest, või siis õigemini sellise mustriga kangast. Okei, aastal 2011 tuli meile euro ning selles mõttes oli oma raha saatus ühiskonnas kindlasti teemaks. Kas aga ka rahapesu teemad juba siis nii teravalt laual olid...ei meenu. Aga küllap siis olid. Juba selles ühes näitusetöös on nii palju põnevaid kihte ja vihjeid, et üksnes sellega saaks näitusest põhimõttelise ülevaate anda. Võiks ju ka esitada mitmeid küsimusi nagu, miks on meeste pesupüksid "väärtuslikuma" mustriga jne. Omamoodi lahedad on ka tööde juurde kuuluvad selgitavad sildid, mis lisavad eksponaadile tähendus- ja tõlgendusviise veel juurde, kasutades selleks moodsaid trelle(#)/hashtage/viiteid ja ka pildimaterjali. Näiteks Rahapesu sildi juures oli pilt käeraudadest...

Kõik Krista Leesi tööd sisaldavad mingit vaimukat viidet, konteksti või allteksti. Kunstnik mängib sõnadega, tähendustega, materjalidega, mida ka näituse pealkiri lubab. Suurte, laest alla langevate kangaste kõrval, kus ikka tuleb mustri seest sõnumit otsida, seisab seinal üksik, roosa, heegeldatud...püstol. Roosast mohäärist, väike püstol - "Sexy Pistol/ Seksikas püstol"(2011), koos humoorikate viidetega -#sexpistols, #thinkpink, #heegeldamine, #pinkisthenewblack , #femaleart jne. Selle kõrval aga suur lapitekiatlas "Atlas(s)kangas/ Atlas (Satin) Fabric" (1999), kus teemaviiteks muuhulgas #ussr ja #essr.

Pildikesi tänapäeva Tallinnast (Raekoja plats, Estonia teater, Solarise keskus, teetööd, krišnaiidid oma igapäevasel ringkäigul, jalgratturid, segway'd, rulatajad, politsei toimetamas, linnaisad linti lahti lõikamas jne) leian kangalt nimega "Toile de Jouy/ Kangas Jouyst"; "Tallinn Toile/ Tallinna kangas" (2014), mis viitab tekstiiliajaloole, kus sellise nimega tähistati Prantsusmaalt pärinevat teatud värvi- ja mustrikombinatsiooni kangal, kus valgel põhjal kujutati ühevärviliselt mingit elulist, romantilist või pastoraalset stseeni. Siin siis oli kujutatud stseene Tallinnast.

Usun, et näitusekülastajate üks lemmikumaid töid oli tuntud kalasabamustri, nn herringbone, otsene tõlgendus, mida näitusel näeb üsna mitmes variandis - nii mantlil, pükskostüümil, kui ujumistrikool. Kui nn tavapärane kalasabamuster on üldjuhul stiliseeritud kujul, siis Krista Leesi on oma kangamustri päriselt väikeste kalade kujudest kokku seadnud, koos nende helkivate peade ja kõhualustega, mis kaugelt vaadatuna jätavad samuti täiesti abstraktse mulje. Alles lähemalt vaadates jõuab kohale selle töö tabav ja vaimukas lahendus.

Mul oli suur rõõm selle näituse kaudu tekstiilikunstnik Krista Leesi andekat loomingut lähemalt tundma õppida. Kuigi, selgus, et tükike tema loomingut on nii minul, kui ka paljudel teistel eesti inimestel kindlasti oma kodus olemas. Nimelt, eelmise (2019) aasta imetoreda, rahvusliku mustriga, vildist jõulupostmargi autor on samuti Krista Leesi.

Teos "Kunstmuru" (2020), võiks aga olla sujuv lüli (loodus/roheline värv/ kunst) muuseumi pööningukorrusel eksponeeritava,  Peeter Lauritsa filosoofilise ja loodushõngulise, näituse ja järgmise postituse juurde.



















neljapäev, 13. august 2020

Luba lainetel end kanda - muljeterohke pärastlõuna / Marko Mäetamm, Elvi Rangell, Elina Laurinen, Kaido Ole, Marianne Jõgi

Marko Mäetamm, "Seosed - Connections", 18.06 - 12.08.2020, Haus galerii

Elvi Rangell, "Elu on imeline!"/ Elina Laurinen, "Värvid on võluvad!", 08.08 - 05.09.2020, Haus galerii

Kaido Ole, "Kõik koos", 12.06 - 30.08.2020, Temnikova & Kasela galerii

Marianne Jõgi, "Interauraalne kontuur I", 18.07 - 27.09.2020, Kai kunstikeskuse ees, jahisadamas


Kirjeldan ühte selle nädala päeva, mil hommikul kodust väljudes polnud plaanis ühtegi galerii- ega näitusekülastust. Päevaplaani ootamatu muutusega seoses, kujunes see lõpuks aga vägagi (kunsti)muljeterohkeks - kaks galeriid, neli näitust ning üks lõõgastav installatsioonikogemus.

Niisiis jäi pealelõunaks planeeritud sündmus ära ning otsustasin seda sülle kukkunud aega kasutada Kaido Ole näituse külastamiseks, mida oli lähipäevadel plaanis nii või naa teha. Enne, aga viskasin pilgu peale oma nutiseadme sõnumitele, kus jäi silma Haus galerii teavitus peatselt lõppevast Marko Mäetamme näitusest. Mhm...Marko Mäetamme varasema loomingu näitust tahaks ju näha küll! Ja kuna olin parajasti kesklinnas, siis Haus galerii kaudu Noblessnerisse jalutamine tundus mõttena päris hea. Seda enam, et ilm oli suurepärane - kergelt pilves, aga suviselt soe.

Haus galeriisse sisenemiseks on vaja helistada uksekella. Sellega on minu arvates nii ja naa... Galerii ja majaelanike (turvalisuse) seisukohalt saan sellest täiesti aru, kuid julgen arvata, et nii mõnigi potentsiaalne näitusekülastaja jätab seetõttu näitusele minemata. No et "ei hakka tüli tegema" ja "nii personaalset tähelepanu pole ju ka vaja" jne. Arvan, et olen isegi, aastaid tagasi, selliselt mõelnud ja käitunud... Aga inimene õnneks areneb ja muutub.

Arengu ja muutustega on teatud määral seotud ka Haus galeriis hetkel üleval olevad näitused. Ülemisel korrusel saab näha (sai näha kuni 12.08) Marko Mäetamme varaseimat loomingut nagu 90ndate aastate litograafiad (teatud graafika tüüp - nn kivitrükk, kus lihvitud kivipinnale kantud jooniselt võetakse tõmmis, või umbes midagi taolist) ja üks õlimaal nimega "Litograafia", mis antud protsessi piltlikult kujutabki. Selgub, et Marko tööd olid juba 1990ndatel erksavärvilised (natüürmordid), humoorikad ("Prillidega ja ilma"), pop-kultuurihõngulised ("Rock-n-Roll Stars"), fragmentaarsed, tabavad ("Hommik" ja "Õhtu"), anonüümselt näotud ehk siis figuurid ilma nägudeta - mõne erandiga (Freddy Mercury), inimesi kujutavad (sh palju paljaid naisi), kuigi kesksel kohal - kummuti pealsel - troonib kaunis, lilledest ja südamest ümbritsetud kassi(portree)pilt. Samuti leiab töödelt mitmeid tarbeesemeid nagu kellad, (muusika)kassett, lintmakk ja sahisev televiisor. Selle viimase, 1993 aasta töö pealkiri on "Good night". Ja tõepoolest ... sahisev/virvendav televiisor oli tollal kindlasti üks kindel märk sellest, et saatepäev on lõppenud ja aeg on magama minna...
Olemata vähemalgi määral Marko Mäetamme loomingu ekspert, saan aru, et tänaseks on tema looming muutunud oluliselt enam ühiskonnakriitilisemaks ja isiklikumaks, minetamata samas seda tundlikku ja alati kohal olevat huumorivarjundit, mis tundub olevat kunstniku enda pärisosa.

Haus galerii alumisel korrusel näitavad värvide pillerkaart aga kaks Soome naiskunstnikku - Elvi Rangell ja Elina Laurinen. Mõlemad on oma tööde jaoks inspiratsiooni saanud loodusest ja pakuvad vaatajale rohkelt silmailu. Ülemise korruse näitusega seob neid värvide intensiivsus. Kõlama jäävad erksad ja puhtad toonid, kuigi eraldi tööde lõikes seda öelda ei saa. Värvid sulanduvad, segunevad, voolavad.

Rovaniemis sündinud Elina Laurinen on oma tööde puhul palju kasutanud nn tilgutamistehnikat (kui selline termin olemas on... no midagi Jackson Pollocki maalimistehnika laadset) ning seeläbi saavutanud kordumatuid abstraktseid mustreid Lapimaa looduse kujutamiseks. Näitusel on väljas kaks tema tööd, mis kujutavad kesköist päikest, mille ainuomast värvust ja valgust kunstnik kindlasti läbi iseenda tunnetanud on.
Naljaka kokkusattumisena meenutas aga Elina maal "Sinine voolamine", mulle samuti sahisevat televiisoripilti. Põhjuseks võis olla "elektriline" värvigamma (sinine/kollane/roosa) ja horisontaalsete joonte võbelus.

Elvi Rangelli maalid (kes oma kunstiõpinguid alustas alles küpsemas eas, peale aastaid hotellinduses juhtival kohal töötamist) olid oluliselt laiema pintslitõmbega, ning võib olla sügavamate ja puhtamate värvidega, mis oma intensiivsuses mõjusid samal ajal kutsuvalt, köitvalt ja rahustavalt. Palju oli kasutatud rohelise ja punase erinevaid toone. Alumises galeriiruumis oli just tema maalide juures võimalik istuda sügavasse tugitooli ning süveneda kunstniku loomingusse ja/või iseenda mõtetesse.

Ühel hetkel tuli aga reaalsusesse tagasi tulla, et mõõduka jalutuskäigu järel Temnikova & Kasela galerii uksest sisse astuda. Sujuva ülemineku ühelt näituselt teisele tagasid galerii poekeses müügil olevad Marko Mäetamme loominguga seotud keraamilised tööd, mis hirmutavalt hästi ja ehmatavalt tabavalt kujutavad tänast maailmapilti - nagu näiteks keraamiline taldrik "Four Palm Trees, Beautiful Sunrise, and a Great Explosion" (2017).

Kaido Ole esineb suurelt. Suured näitused, suured maalid, suuremat sorti tegelased. Ja kindlasti ei ole tema maalid lihtsad. Et vaatad peale ja saad aru. Pusimist on natuke ikka ka ja see teebki vaatamise huvitavaks. Sellel näitusel, mis väljapaneku mõttes koosnes üksnes viiest (väga suurest) maalist, oli nuputamist mitmes mõttes. Näituse pealkiri oli "Kõik koos", mis tähendas antud juhul seda, et iga maali keskseks tegelaseks oli pea elusuuruses kunstnik ise ning teda ümbritsesid mitmed väärikad, ikoonilised, rohkem või vähem kunstiajaloost (sh Kaido Ole enda loomingust) tuntud tegelased, esemed, fragmendid. Oli palju äratundmist, kuid ka järeleaitamist ja selgitamist vajavat. Viimase osas oli lahkelt abiks galeriitöötaja, kes nii mõnegi tegelase puhul tausta selgitas - nagu Kaido Ole enda poolt loodud uus jõuline tegelane, kelle seljas võib ratsutada või keda saab taltsutada. Maalidest õhkus kunstnikupoolset enesekindlust ja rahulolu, rõõmu või isegi uhkust, olla loomulik osa sellest kirevast, pisut nihkes, kuid kahtlemata äärmiselt huvitavast seltskonnast.

Mina aga soovisin päeva lõpetada pisut tagasihoidlikumas seltskonnas, kus oleks võimalik hiljuti kogetu kas või korraks endast läbi lasta. Selleks pakkus suurepärase võimaluse seal samas Noblessneris, Kai kunstikeskuse ees asuvas jahisadamas hõljuv Marianne Jõgi installatsioon "Interauraalne kontuur I". Selleks ei olnud vaja muud, kui lunastada kõrvaklapid ning kunstikeskuse töötaja juhatusel siseneda installatsiooni!

Kunstnik Marianne Jõgi püstkoda meenutav ehitis seisab puidust alusel, otse vee peal - nagu paat või jaht. Astun küllaltki avarasse, pealt avatud arhitektuursesse ruumi (nagu infotekst seda tutvustab), kus põrandal lebavad lamedad, neljakandilised padjad, millel on võimalus end mõnusalt sisse seada. Kuna patju ja ruumi oli piisavalt, tundus kõige mõistlikum seda installatsiooni kogeda pikali asendis. Niisiis panin klapid pähe ja seadsin end mõnusalt sisse. Vaade üles oli ülimalt ilus ja rahustav - helesinine taevas, kus vaikselt liikusid õrnad pilvetupsud. Samal ajal liikus ja õõtsus ka ruum, kergelt nagisedes, minu ümber. Ma ei ole kindel, kas kõrvaklappidest tulev heli oli ikka see, mis ta olema pidi - Ülo Kriguli teos "Vesi ise", sest minu klappidest tuli pigem mingit taustaheli hääli ning lõpuks vaikisid needki... Aga võib olla see muusikaline taust olekski olnud üleliigne, sest nüüd sain võimaluse kogeda seda hetke täielikult läbi iseenda mõtete, tunnete ja aistingute, saatjaks just sellele kohale ainuomased hääled.

Viibisin selles omapärases maailmas peaaegu tunni, ning ikka ja jälle tundsin sügavat rahulolu ja tänulikkust selliste hetkede suhtes, mis satuvad mu teele ootamatult, aga täiuslikult. Ei oleks tõesti osanud soovida paremat viisi oma muljeterohke pärastlõuna lõpetamiseks, kui seda oli ühes minimalistlikult võluvas püstkojas lõõgastumine. Lihtsalt olla, õõtsuda ja vaadata pilvi.

Adusin, et vahel tuleb lubada end lainetel lihtsalt kanda.























neljapäev, 6. august 2020

Vello Vinn - Terav ja vaimukas, Kumu kunstimuuseumis kuni 09.08.2020

Vello Vinn - Vastupeegeldused, 14.02.2020 – 09.08.2020, Kumu kunstimuuseum

Vello Vinna (1939) graafiliste tööde filigraansus ja detailirohkus võtab tummaks! Ja nendesse (detailidesse) võib piltlikult öeldes ära uppuda. Tajusin seda esmakordselt sügisel, Kunstihoone galeriis toimunud Vello Vinna näitusel, seejärel märtsis, Tartu Kunstimajas ning nüüd, Kumus. Kui ennast koguda ja järele mõelda, siis mõned mõtted tema tööde iseloomustamiseks õnnestub ehk siiski ka kirja panna.

Julgen öelda, et enne 2019 aasta sügist ma Vello Vinna loomingust väga palju ei teadnud. Kindlasti olin mõningaid tema graafilisi lehti põgusalt siin ja seal näinud ning ka lasteraamatute illustratsioonid tulid tuttavad ette, kuid korraga ja sellises mahus doseerituna, jätavad tema tööd ikka väga sügava mulje - kui on aega neid tuhandeid detaile lähemalt uurida... Ilma uurimata, on aga kogemus lihtsalt teine. Lahjem!

Vello Vinna iseloomustab ülim põhjalikkus! Näiteks oma tööd "Lugemissaal" "küpsetas" ta kokku kaheksa (8) aastat nagu selgub Kumu näitusel jooksvast ca 10 minutilisest videofilmist "Pildi sisse minek" (mida on võimalik ka ERR-i arhiivist järele vaadata). Selle töö tähenduskihtide ja vaimukate tõlgendusviiside rohkus on hämmastav, mida elava fantaasiaga kunstnik selles videoklipis meile mängleva kergusega ka esitab. Kindel on see, et ise poleks ma iialgi osanud kõiki neid tabavaid ja leidlikke seoseid luua ja/või märgata. 

Vello Vinn kujutab oma töödes palju inimesi (lausa korruselamute kaupa!) ja masinaid/masininimesi. Lisaks mitmesuguseid arhitektuurseid elemente, ühiskonna progressi, elu- ja hammasrattaid, erinevaid keskkondi ja sümboleid ning püüab nende läbi maailma mõtestada...kui tuua välja vaid mõningaid aspekte tema loomingust.

Paradoksaalsel kombel tajun neid filigraanselt teostatud ja tohutult detailirohkeid töid vaadates monotoonset rütmi, kordust ja korrapära, mida võimendavad tööde nn paralleelsed peegeldused, mis tundub olema kunstniku üks lemmikvõtteid. Võimalik, et just see, masinlikult korduv rütm on ka kuraatoreid pannud näitustele looma/ tooma (inter)aktiivset ja helilist taustsüsteemi, kus erinevad kunstnikud Vello Vinna loominguga omamoodi suhestuvad.

Tartu ja Kumu näituste puhul (kuraatorid vastavalt Andra Orn ja Elnara Taidre) on kunstnik Kiwa väga värvikalt ja häälekalt graafiku loomingut tõlgendanud. Talle võis see ka omamoodi teraapiline kogemus olla, sest Tartu näitusega seotud videoklipis tunnistab Kiwa ise, et on Vello Vinna lasteraamatu illustratsioonidega üles kasvanud ja ei saa neid oma peast enam välja... Selle tulemuseks olid Tartu näitusel suured ja värvilised seinainstallatsioonid Aino Perviku raamatu "Umbluu" tegelaskujudega. Kumus aga on Vello Vinna graafiliste lehtede ja raamatuillustratsioonide tegelased elama pandud läbi suure ja efektse, peegelkapilaadse videoinstallatsiooni, kus kõikvõimalikud (vastu)peegeldused loovad pidevalt uusi kujundeid, mustreid ja muljeid, lisades samal ajal kogu väljapanekule pisut ulmelise ja kosmilise (heli)tausta. See monotoonne ja rütmiliselt pulseeriv taustaheli lõi tööde vaatamiseks omapärase ja isegi sürrreaalse atmosfääri.

Kokkuvõtlikult julgen öelda, et hiljuti 80 aastaseks saanud kunstnik on kogu oma elu ja loomingu vältel olnud ülimalt teravmeelne, tundlik ja mänguline, kelle tööde läbivaks motiiviks on olnud elu ja aja mõtestamine - inimese roll selles. 

Täpselt sama  - terav ja mänguline -  võin öelda ka tema loomingu põhjal loodud näituste kohta!