pühapäev, 28. veebruar 2021

Ekspressiga kevadesse - Ann Pajuväli ja Misa Asanuma Hobusepea galeriis

Ann Pajuväli & Misa Asanuma "Kevad ekspress", 25.02. - 15.03.2021, Hobusepea galerii


Kuigi kevadet on juba õhuski aimata, andis "Kevad ekspress" võimaluse seda ka teisiti kogeda.

Selle visuaalselt rõõmsa ja mängulise näituse on Hobusepea galeriis kokku pannud kaks noort kunstnikku - Jaapani päritolu, hetkel EKA kaasaegse kunsti magistratuuris õppiv Misa Asanuma (1994) ning EKA graafika eriala lõpetanud Ann Pajuväli (1990).

Juba pealkiri ise annab näitusele positiivse fooni, mida süvendavad pastelsetes toonides tööd nii seintel kui põrandal ning ka mõned otse lapsepõlve lennutavad objektid - nagu galeriinurgas betoonplokkidele asetatud vee ja liivaga täidetud käepärased anumad, mis lõid hetkega kujutluspildi vabadusest... luua oma maailm praktiliselt ei millestki.

Tõsisemalt mõjub aga (universumi positsioonilt nähtav) nukravõitu mänguväljak, mille kipakaid atraktsioone üritab uppivajumisest päästa tükike loodust. Tasakaal (selle raskuse all ägava murulapikese seisukohalt) tundub olevat õhkõrn.

Taustal asuvad võrsed, lilled ja galaktikad (k)annavad aga siiski usku ja lootust - ärkamisse ja kõikehõlmavasse süsteemi.

Alumine saal mõjub kummalise võtteplatsina, mille kunstnike loodud "butafooria" veidralt elama on pannud. Justkui juhusliku möödujana ümbrust vaadeldes, tajun ka endal pilku, kui sümpaatselt mõjuvad keraamilised tegelased sissetunginud võõrast ennastkehtestavalt vastu uudistavad.

Ruumi paigutatud erinevad elemendid ja materjalid - betoon, keraamika, puit, kangad, taimed, vesi, joonistused, leidobjektid jmt -  loovad omavahelisi seoseid ja kompositsioone niivõrd orgaaniliselt, et tööde autorluse eristamine kaotab ühel hetkel mõtte.

See kahe kunstniku õnnestunud koostöö leidis kevade lähemale toomiseks sobiva formaadi, mis küll pisut nihkes, kuid reaalseid ootusi tekitava õhkkonna lõid.

Jah, selles omamoodi veidras, kuid õdusas fantaasiamaailmas oli kevade kohalolu tunnetatav. Ja kaugel see päris kevadki enam on. 
















reede, 19. veebruar 2021

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa õnnelikud maalid Kunstihoone galeriis

Sirja-Liisa Eelma ja Mari Kurismaa "Korduvad mustrid", kuraator Tamara Luuk; 29.01 - 04.04.2021,  Tallinna Kunstihoone galeriis, Vabaduse väljakul


Selle peale, et maalid võivad emotsionaalses mõttes õnnelikud olla ma ise muidugi ei tulnud. Nii on aga öelnud maalikunstnik Sirja-Liisa Eelma (1973), kelle maalid on kuraator Tamara Luuk (1952) koos sisearhitektist maalija Mari Kurismaa (1956) loominguga Kunstihoone galerii näitusel "Korduvad mustrid" võluvas koosluses välja pannud.

See Sirja-Liisa mõte mulle väga meeldib. Näitusega kaasnevast infobukletist saab lugeda nii: "Maal tahab end näidata ja saab õnnelikuks siis, kui tal on vaataja, kogeja, vastuvõtja. Sa vaatad teda ja maal vaatab sind vastu". Ilus!

Ja kuna näitusele tundub külastajaid/vaatajaid jaguvat on ka need maalid siin järelikult õnnelikud.

Näituse esmamulje on helge ja kerge kuna galerii esimese saali seinad on kaetud õhuliste ja pastelste maalidega, kus paarikute ja seeriate kõrval ka paar soolonumbrit silma jääb.

Need õrnas tonaalsuses maalid on Sirja-Liisa Eelma täitnud lihtsate kujunditega, mis tänu oma kordustele moodustavad erinevaid mustreid ja rütme, loomaks vaatajas just talle omaseid assotsiatsioone. Peale mõningast vaatlemist hakkan mina nendes roosavarjundiga pilvetupsudes paradoksaalsel moel nägema Jüri Arraku "märkinimeste" kontuure, kes oma kaarjalt laialivalguvate nurgeliste ovaalidega moodustavad salapäraselt anonüümseid masse (Kirjtada oma/sinu nime (L1; L2), 2020 jt). Paradoksaalselt aga sellepärast, et Jüri Arraku tegelased on ju pigem värvikad ja jõulised, need siin aga õhuliselt kerged ning kohati lausa viirastuslikultki mõjuvad. Kunstnik ise on sarnase kujundiga maalid eelmise aasta Kunstihoone Kevadnäitusel aga hoopis Toomas Vindile pühendanud (Toomas Vindile I - IV).

Seejärel taban end mõttes pintsliga mööda kaari kaasa joonistamas...või siis "peeglisse" kiikamas, mis teistest eraldatuna vaatama kutsub. Kõrval asetsevas töödeseerias kajastuvad aga kõik Sirja-Liisa Eelma selle näituse töid läbivad kujundid, mis vaevutunnetavas värvide vahelduses libisevalt uueks reaalsuseks muunduvad. Need tööd võiks vabalt mõnda väljapeetud interjööri või siis sisutussalongi väärindada.

Sume ja siidine on aga järgmise saali atmosfäär, mille tekitavad seintel olevad Mari Kurismaa teosed, mis jätavad luksusliku mulje. Ja tunde nagu oleks helgest hommikust sooja õhtusse saabunud, kus majaakendest õdusat valgust hoovab ("Korduvad mustrid 2,3,4, 2010). Hubaselt helkivad rohe-sini-kuldsed maalid oleks tehtud justkui miskist peenemat sorti kangast. Neis on nii valgust kui varje, mustreid ja vorme, kus lihtsad ristkülikud ja kolmikkaared moodustavad salapäraseid maastikke, kuhu kunstnik tuulena rännates sattunud on. Nimelt näitusega kaasnevas videolõigus kirjeldab kunstnik oma uneeelseid rännakuid kujuteldava tuulena.

Aastakümneid sisearhitektina tegutsenud kunstnikule (kes on näiteks ka Draamateatri sisekujunduse autor) on eriti oluline valguse temaatika. "Põhiline on valgus...sellesse süvenemine on nagu teraapia.../.../", ütleb Mari Kurismaa, kirjeldades saatetekstis puulehtede ühekaupa maalimise protsessi kui äärmiselt süvenemist ja aega nõudvat tegevust, mida siingi näitusel ilmestavad peenelt ja täpselt maalitud "pärn päikesepaistel" ja "paju videvikus" ("Väike roheline 1" ja "Väike roheline 2" 2020).

Killukese naturalismi leiab ka näituse kõige vanemast teosest - 1975 aastal valminud Mari Kurismaa tudengitööst, kus viinapuuoksad jagavad maalipinda vanaema kleidimustri ja lõbusate sebradega lastetoast. See aastakümnete tagune leid sobib tänase näituse konteksti tõeliselt hästi nii oma korduvate motiivide kui ka rohelise värvigamma poolest, mõjudes tänagi kaasaegse ja värskena.

Mari Kurismaa uusim seeria sellel näitusel põimib aga tema maali- ja sisearhitektipraktika kõige otsesemalt kokku, kus elegantse joonega sisustuselemendid - kummut ja tool - loovad põnevate mustrikombinatsioonide, valguse ja varjumängu abil, lummava koosmõju ("Eilne maailm 1, 3, 4, 5", 2020).

Isegi nii lummava, et käisin näitusel veel teisegi korra. Kas või selleks, et lihtsalt nautida nende maalide müravaba luksust.



















laupäev, 6. veebruar 2021

"Kui lendamisest unistamine on parem kui lendamine ise" - Krista Mölder Temnikova & Kasela galeriis.

Krista Mölder, "Sa olid lind", 28.11.2020 - 07.02.2020, Temnikova & Kasela galerii, Noblessneri kvartal


"Kui lendamisest unistamine on parem kui lendamine ise"...

Sellise alapealkirja on oma näitusele pannud värske Kultuurkapitali aastapreemia laureaat
Krista Mölder (1972). Ja ta teab millest räägib, sest on teinud mõlemat...nii unistanud kui lennanud - päriselt, purilennukiga.

See teadmine andiski minu jaoks võtme või õigustuse fotodele purilennukitest angaaris. Aga need ei olnud sellised fotod, kus stardivalmis lennuki kõrval poseerib kohe, kohe lendama asuv või lennult naasev kunstnik ise, vaid neil fotodel olid ainult fragmendid tukkuvas olekus kinnimähitud lennumasinatest.

Hm...see kogemus peab olema tõesti sügavalt läbi tunnetatud, et peale lendamist jõuda lõpuks sellise vaikeluni...

Sättisin oma näituselemineku kunstnikutuuriga ühele ajale. Võib olla muidu poleks jõudnudki, aga võimalus kunstnikuga koos fotode taha kiigata oli motiveeriv.

Krista Mölder jagas lahkelt ja malbelt oma mõtteid ja teekonda näituse ja nende fotodeni ning tõdes kohe alguses, et tegelikult on täiesti okei jääda maa peale ja iseendaks.

Et see lend, millest unistad, ei pruugi olla nii pikk ja sujuv, hõljuv ja kandev. Ja peale tõusu algab langus. Ja oledki tagasi seal, kust kõik algas...kuid siiski kogemuse ja elutarkuse võrra rikkamana.

Näitusel on võimalik unistada ning visualiseerida end unenäolisest valgest interjöörist nukkuvasse angaari, kust edasi on juba kõik võimalik. 

Või siis mõelda end linnuks, läbimaks labürinte, mille vorminud loodus või hoolikad inimkäed.

Või siis hõljuda seisundis nagu see viirastuslik lennuk, mis ilmub ja kaob, otsides voolu, mis kannab.

See näitusekogemus toob teadmise, et liikumine ühest olekust teise võib toimuda ka ainult Sinu peas, saavutamaks seisundit, millest oled unistanud.

Eriti siis, kui reaalsusel on omad reeglid.