pühapäev, 19. september 2021

Sydney linnud ja Voka jonnipunnid - EKA galerii "Keksurajal".

Triin Kerge & Aksel Haagensen "Keksurajad"; 07.09.–23.09.2021, EKA galeriis; sissepääs Kotzebue tänavapoolsest küljest; T-L kell 12.00-18.00


EKA galeriis on praegu väljas Eesti Kunstiakadeemia taustaga kunstnikeduo Triin Kerge (1986) ja Aksel Haagenseni (1993) näitus "Keksurajad", mis oma näilise lihtsusega üllatab ning millega on kerge suhestuda. Sest, kes ei oleks lapsena joonistanud või jonnipunni õõtsutanud...

Oma isiklike lapsepõlvemälestuste kaudu soovivad kunstnikud siin läheneda aga pigem üldisemale mälestuste analüüsile.

Kuid niisama lihtne poleks olnud suhestuda nende varasema ühisnäitusega "Kuhu me lähme?", mis tegeles 1944. aastal Eestist põgenenute ja 1949. aastal Siberisse küüditatud laste lugudega. Võimalik, et just need lood ajendasid tänaseid noori jõudma oma isiklike lapsepõlvelugude ja -mälestuste juurde. Seda enam, et üks lapsena Eestist põgenenu oli Aksel Haagenseni vanaema, kes Rootsi kaudu mõned aastad hiljem vanematega koos Austraaliasse jõudis ning kus on sündinud nii Akseli ema kui ka tema ise. Huvitava nüansina kolis aga Aksel Haagensen 8. aastaselt, ehk pea sama vanana kui vanaema Austraaliasse jõudis, Eestisse tagasi.

Lapsena vaimustus Sydneys elanud Aksel lindudest, sest need olid seal värvilised ja huvitavad. Ta uuris, vaatles ja joonistas neid lõputult. Vahel ka söötis ja jootis ning mõtles neid väljagi. Kui tema enda koduaias kraaksusid eukalüpti ladvas viker-nestepapagoid, siis vanavanemate tagaaias võis kohata valju naeruga kuukabarrat ning kompostihunniku läheduses kalkun-rihukana. Eesti lindudest tundusid Akselile raamatute ja loodusfilmide põhjal meeldivat teder, hallrästas ja rabapistrik, saan teada näitusega kaasnevast kakskeelsest "väliseesti lapsepõlve lindude välimäärajast"/ "The Definitive Field Guide to the Birds of an Australian-Estonian Childhood (Aksel Haagensen, 2021).

Oma lapsepõlvevaimustuse on kunstnik nüüd näituseformaati vorminud. Ja mitte väikestele joonistusploki paberitele, vaid suurelt ja värviliselt - kõrgele seinale projekteeritult. Lapsepõlvejoonistuste hajus väljavalgustus teeb need mälestuskillud hapraks ja mõjusalt efektseks.

Triin Kerge mälestuse projektsioon on aga vägagi konkreetne. Kunstnik liigub oma mälestustes Ida-Virumaale Voka alevikku, kus ta väiksena vanatädil aeg-ajalt külas käis ning aknast üksnes paneelmaju, liivakaste ja ronimistorusid nägi. Vokaga seostuvad Triinule veel kummeli korjamine, pähklikujulisi maiustusi tegev küpsetusmasin ning kõigile nalja pakkuv tutvumissaade televiisorist.

Kuid hiljuti Vokat külastades ja "mööda kõnniteed poe poole minnes, meenus Triinule, et just sealt kauplusest osteti tema suureks rõõmuks talle jonnipunni nukk."

Kuigi galeriinurga liivakastist leiab ka savist halli paneelmajade kompleksi, köidab vaataja tähelepanu siiski majadega ühte mõõtu jonnipunniarmee, mille võimas mastaap on mälu ja mälestuse seisukohalt usutav ja õigustatud. Selle mälestuspildi jõulisus mõjub läbi korduste üllatavalt sõnakalt.

Vaikses näitusesaalis ringi kõndides, jonnipunne ja linde lähemalt uurides, püüdsin korrapäraselt paigutatud eksponaatide vahel võimalikult ettevaatlikult liikuda, et neile mitte otsa komistada. Ontliku näitusekülastajana tundus see kuidagi loomuliku ja iseenesestmõistetavana...
kuni ühel teisel päeval EKA galerii läheduses viibides, äkki jonnipunnide lakkamatut helinat kuulsin...

Asja lähemalt uurima minnes, avanes mulle lustakas vaatepilt kolmest lõbusast (tudengi)neiust, kes jonnipunnide vahel rõõmsalt ringi kalpsates neile naeru lõkerdades hoogu juurde andsid.

Nende lapselik siirus ja rõõm oli nii nakkav, et minugi mälestuskillud sealt niipea ei lakka. 














Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar