neljapäev, 22. aprill 2021

Üks vanalinna kahepalgeline maja - Vilen Künnapu mängulise fassaadiga lillepood

Lillepood (kunagine), Väike-Karja 6(a), arhitekt Vilen Künnapu; projekt 1978, valmis 1983


Selle põneva arhitektuuriga Vilen Künnapu (1948) projekteeritud vanalinna maja peale olin endalegi üllatuseks viimasel ajal mitmeid kordi mõelnud... Ilmselt seoses sellega, et Tallinna kesk- ja südalinnas jalutades hakkavad Vilen Künnapu ja tema äripartneri Ain Padriku (1947) projekteeritud hooned lihtsalt igal hetkel silma, kuna nende kontsentratsioon selles piirkonnas on eriti suur - näiteks Kadrioru veerel asuv valge, kalduva ja püramiidja torniga Metodisti kirik /Narva mnt 51 (2000); Radisson SASi hotell/Rävala pst 3 (2001); Viru keskus (2004); kolme silinderja torniga maja Narva maantee alguses/Triumph Plaza/ Narva mnt 7 (2006), kui mainida neist vaid mõnda...

Neid on siin lausa nii palju, et see ajendas mind mõned aastad tagasi arhitektile klassikalist mis tunne on küsimust esitama... Minu küsimuse peale, mis tunne on elada ja toimetada nii paljude enda projekteeritud hoonete keskel, vastas arhitekt: "Oleks nagu omade hulgas!" Lisades, et eks nendega ole ju tegemist ja probleeme olnud ka... Aga loomingu ja omade juurde käib ju seegi!

Vilen Künnapu vanalinna maja jääb aga teiste tema poolt projekteeritud hoonete suhtes justkui varju, mistõttu polnud kindel, kas see ikoonilise välimusega hoone, mis paljudes arhitektuurijuhtides ja - raamatutes ajastu iseloomuliku näitena enamasti ikka ära on toodud, endisel kujul üldse alles on. Mis muud, kui tuleb ise järele vaadata!

Seetõttu saigi ühel kevadisel koroonahommikul kaalukeeleks just see Vilen Künnapu hoone, kui inimtühja vanalinna veerel hetkeks mõtisklesin, millist teerada punktist A punkti B kulgemiseks seekord kasutada.

Olin sellest põneva arhitektuuriga hoonest ju varemgi kordi möödunud, kuid enamasti ikka pea maas, pilk munakivisillutisele naelutatud või siis lihtsalt oma mõtetes kulgenud. Seekord otsustasin aga kohal olla ja huvitava arhitektuuriga majale kogu oma tähelepanu suunata.

Jah, selle hoone algsele otstarbele viitav sõnum on alles ja paistab juba kaugelt silma, kui seda teadlikult otsida ja ülespoole vaadata. Majale iseloomulik, vist ka enim produtseeritud vaade hoone heledast külgfassaadist, koos (reklaam)kirjaga LILLED PÄRJAD, mis kõrgub üle naaberhoonete, tuleb tuttav ette.

Niisiis, on põhjust peatuda ja postmodernistliku arhitektuuri ühte tuntuimat näidet - kahe fassaadiga hoonet -  lähemalt uurida!

Postmodernistlikule arhitektuurile on muuhulgas omane mängulisus ning erinevate ajalooliste arhitektuuristiilide üheaegne kasutamine ning loosungi "less is bore" (vähem on igav) alla koondumine.

Kui nüüd selles võtmes Väike-Karja 6a hoonet vaadata, siis mängulisust on siin küll ja veel ning igav pole see topeltfassaadiga ehitis kohe kindlasti. Järelikult on rohkem! Ja ajalooliste stiilide kasutamisele vihjab siin nii mitmeski arhitektuuriraamatus ja artiklis toodud viide hoone esifassaadi flirdile vanalinna keskaegsete hoonete kolmnurkviilude dekoratiivsete petikniššidega ehk akna-ja uksekujuliste süvendite kasutamisega puhtalt kaunistamise eesmärgil.

Ka siin on kasutanud arhitekt petikuid, kuid mitte niššide, vaid lausa avaustena, millel otsene kasutusotstarve puudub. Nende taga on natuke tühjust, et siis seejärel minimalistliku stiiliga sisefassaadi akendega kohandudes lubada viimastel valgusallikatena toimida.

Selle maja põhihoonest justkui eraldiseisev esifassaad tundub siin seega üksnes toreduse pärast olevat.

Algselt projekteeriti see 1983 aastal valminud hoone lillekaupluseks, olles omal ajal kindlasti väga moodne ja elegantne, sest maja kolme korrust ühendas keerdtrepp, mida valgustas katusel olev klaaspüramiid! Heleda sisekujunduse autor oli aga Mari Kurismaa (1956), kelle maalikunsti ja sisekujundust ühendavast maalinäitusest "Korduvad mustrid" alles mõni postitus tagasi kirjutasin.

Täna selles hoones enam lillepoodi ei ole ja vaevalt, et algsest sisekujundusestki midagi alles on. Igatahes tekkis huvi sinna hoovi ja poodi võimalusel aga sisse kiigata, et ehk on midagigi algsetest konstruktsioonidest (keerdtrepp, klaaspüramiid?) veel säilinud. Seda võimalust tuleb aga koroonapiirangute tõttu veel mõnda aega oodata.

Tähelepanuväärne on aga see, et juba toona on Vilen Künnapu "käekirjas" näha (intuitiivseid?) viiteid geomeetrilistele ja spirituaalsetele vormidele, mis on tänaseni tema viljaka loomingu lahutamatu osa.

Vilen Künnapu spirituaalset, tähendustest laetud arhitektuuri (pühad geomeetrilised sümbolid ja vormid - ringid, spiraalid, püramiidid jmt) võib linnapildis silmata palju (näiteks Tartu Tigutorn, 2008, koos Ain Padrikuga) ning nii mõnigi tema hoone tekitab kirgi juba eos (nagu  praegugi Tartu maantee ja Pronksi tänava ristmikule planeeritav fantaasia-, värvi- ja vormiküllane, müstiliste elementidega hoone, mis asendaks Vilen Künnapu ja Ain Padriku endi projekteeritud ning 1998 aastal valminud kunagist EVEA panga hoonet/Pronksi 19).

Kuid ka see sama vanalinna lillepood, mida täna legendaarseks ja ikooniliseks Vilen Künnapu varase loomingu ning postmodernismi paremaks näiteks peetakse, tekitas valmides vastakaid arvamusi ning pälvis ka muinsuskaitsjate pahameele, "/.../sest erines ametlikust, hävinud hoonestuse rekonstrueerimist soosivast kontseptsioonist"., loen raamatust "Tallinna 20. sajandi arhitektuur. Arhitektuurijuht" (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2002).

On ju mitmed teisedki algselt poleemikat tekitanud hooned aga hiljem linnapilti niivõrd juurdunud, et nende teadvustamiseks ja märkamiseks nüüd lausa ekstra pingutusi tuleb teha.

Kuna aga arhitektuurne keskkond nii teadlikult kui alateadlikult inimesi mõjutab, siis loodetavasti on kirgastava arhitektuuri positiivsest mõjust võimalik osa saada ka pelgalt sellest möödumisel, olemata isegi teadlik, et selle toimeaine võib aktiviseeruda alles aastaid hiljem.







reede, 9. aprill 2021

Erilisest ajast, just Sulle sobival ajal - Fotomuuseumi "Isolatsioonidialoogid"

"Isolatsioonidialoogid"; 130 Eesti fotograafi ja - kunstnikku/ 65 dialoogipartnerit; algatajad/ toimetajad Annika Haas, Johanna Rannula;  Fotomuuseumi veebiprojekt ja -näitus, 2020 kevad/ alaliselt veebis vaadatav/ raamat ja näitus tulemas/ https://linnamuuseum.ee/dialoogid/


Taaskord on põhjust rääkida Fotomuuseumist ja  fotomeediumi teraapilisest mõjust ning ühest näituseprojektist, mille alles hiljuti Fotomuuseumi kodulehelt avastasin. Selle näituse vaatamiseks pole muuseumisse vaja minnagi ning seda pole seal kunagi olnudki, kuigi on võimalik, et ühel päeval jõuab ta sinnagi.

Näituseprojekt "Isolatsioonidialoogid" sai alguse täpselt aasta tagasi, kui kogu maailm esmakordselt lukku pandi ning mis peale esimest ehmatust inimeste loovuse varasemast erinevalt tööle pani.

Selle fotoprojekti algatasid kaks Fotomuuseumi  toimekat töötajat - eelmise (2020) aasta alguses sinna tööle läinud, tänane giid-kuraator ja dokumentaalfotograaf Annika Haas ning näituste projektijuht Johanna Rannula, olles selleks inspiratsiooni saanud analoogsetest projektidest mujal maailmas, kuid ka Fotomuuseumi enda suvehakule planeeritud näitusest "Dialoogid" (04.06 - 13.09.2020), kus kaks fotograafi - Venemaa päritolu Alena Shminke ja USA fotograaf Mike Ross omavahel visuaalseid dialooge pidasid. Kahjuks ma seda näitust ise ei näinud, kuigi tänase teadmise juures oleksin väga tahtnud. Tolle näituse (Fotomuuseumi kodulehel olevast) saatetekstist jäi aga silma Mike Rossi siiras ülestunnistus fotograafiaga tegelemise põhjusest, mis väärib esiletõstmist siingi: "See (pildistamine) aitab mind pudelist eemale hoida. Seda vastan kõigile, kes küsivad, miks pildistan hobuse nina või midagi sellist."... Ehk siis järjekordne näide ja tunnistus sellest, kuidas fotograafiaga tegelemine võib teraapiliselt mõjuda. Kui eelmises postituses mõjus see hästi depressiooni ravile, siis siin aitab fotograafia edukalt alkoholismiga võidelda.

Teraapiliselt võisid osalejatele mõjuda ka isolatsioonidialoogid, kuna selles projektis osales kokku 65 paari ehk 130 Eesti tegevfotograafi või -kunstnikku, kelle tavapärane töörütm sai eriolukorras ootamatult häiritud või kelle töövoog sootuks soiku jäi.

Projekti algatajate eesmärk oli selle ainulaadse kogemuse jäädvustamine ning eriolukorra aegsete mõtete, tunnete ja emotsioonide (sõnatu) kirjeldamine. Osalejate ülesanne oli seda uudset olukorda võimalikult autentselt edasi anda, millele lisas põnevust just dialoogi aspekt, sundides fotograafe endast kaugemale vaatama ning ka vastaspoole mõtteid ja nägemusi analüüsima, et siis omapoolse tundevisuaaliga neile vastata.

See fotoprojekt pakkus osalejatele (ja ilmselt ka jälgijatele) fookust ja hasarti kuni eriolukorra lõpuni (18.mai 2020) ning nende visuaalsete vestluste arengut oli kõigil soovijail ka jooksvalt võimalik Fotomuuseumi sotsiaalmeedia kanalite ja/või selleks puhuks loodud veebilehe kaudu jälgida.

Projektis sai osaleda kutsetega, tagamaks formaadile soovitud kvaliteeti. Ja ka dialoogipartnereid aitasid korraldajad valida, viies kokku inimesi, kes varem üksteist ei tundnudki ning kes ka geograafiliselt võisid sadade, kui mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel asuda. Kaastööd tehti Austriast, Austraaliast, Inglismaalt ja mujaltki, sõltuvalt kuhu elu parajasti fotograafe viinud oli. Fotoemotsioonide kaudu oli neil võimalus nüüd lähemalt tuttavaks saada. Nagu ka vaatajail on ainulaadne võimalus nende eriolukorraaegsete mõtete ja tunnetega läbi enda sarnase kogemuse suhestuda.

Mingeid reegleid osalejatele ette ei kirjutatud, peale selle, et toimuv sünniks nüüd ja praegu, kas siis juhuslikult või lavastades, kuid mitte oma varasemaid töid kasutades.

Olles ise pigem virtuaalnäituste pelgaja, oli selle näituse vaatamine aga lihtne ja mõnus. Osalejate suurt hulka arvestades tuleb ainult dialoogipartnerite mõttemängudesse süvenemiseks pisut aega varuda. Kuid sedagi võib teha mitmes järgus. Mina vaatasin esmalt ära tuttava(ma)te nimedega dialoogid ning seejärel ülejäänud paarid.

Näitusekeskkond on lihtne ja loogiline ning hõlpsasti navigeeritav. Fotosid on kerge edasi-tagasi liigutada ning soovi korral ka detailide vaatamiseks suurendada. Kuna iga foto juures on lisaks tegijale ka pildistamise (või saatmise) kuupäev, siis muuhulgas on huvitav jälgida ka seda, kui kiiresti või kaua võttis kellegil aega oma partneri mõttelennule vastamine või
kuupäevaliselt jälgida kas või looduse arengut, mis tänavuse kevadega võrreldes küll nädalaid ees tundus olevat.

Dialoogid ise olid aga põnevad. On rohkem ja vähem jutukaid (alates 4 - kuni ligi 30 fotoga seeriateni), on rohkem ja vähem (töö)mahukaid. On mõtte- ja sisutihedaid ning neid, kus on tunda tegijate õhinat.

On vaimukaid lahendusi ja kunst(i)likke kaadreid (Temuri Hvingija + Haide Rannakivi). On professionaalseid võtteid ja kvaliteet haardeid (Kaido Haageni lehepungad + Gabriela Urm). On salapära ja olmevaateid (Erik Prozes +Aap Tepper), loodust, tööstust ning must-valgeid kaadreid.

On fototöötlust ja puhtaid võtteid, intiimsust, nukrust ja linnavaateid. On koduseid taimi ja olmekraami, tärkavat loodust ja arvutiekraani.

On toitu ja suletud mänguplatse, tekke, patju ja koroonamaske. 

On usku ja rõõmu ja sisekaemust. On fantaasiat, mängu ja loomisrõõmu (Cloe Jancis + Sigrid Viir; Anna Kaarma + Alissa Šneider; Liisi Eesmaa + Laura Põld; Marianne Loorents + Krõõt Tarkmeel). On elulisi situatsioone ja (justkui) juhuslikke leide (Mark Raidpere vann 10.05.2020 + Tiiu Suvi). On jutukaid fotomontaaže ja andekaid kollaaže (Kalev Vapper + Sandra Ruudu; Eduard Zentsik + Laura Kuusk; Laura Kõiv + Margit Lõhmus). Elegantseid fantaasiad (Kris Moor + Andra Junalainen), utoopiaid ja värve (Rene Türk + Jaak Jõks), koduseid hetki ja intensiivsemat suhtlust; võluvat nappust ning minimalistlikku uhkust (Maria Kapajeva + Tanja Muravskaja ; Reimo Võsa Tangsoo + Reio Aare).

On lihtsust ja võlu (Julia Maria Linna + Sergei Trofimov ; Rene Suurkaev + Keiti Männama; Dmitri Kotjuh + Gerda Nurk) ning luuleridu (Liina Siib + Lauri Kulpsoo; ka Reio Aare/ 28.04.2020), udu ja varje ja elujanu.

On tööstust ja töötlust ning sisevaatlust, valgust ja varje ning elujaatust. On äratundmist ja salapära, vaikelu, filtreid ja elusära. On riidekappe ja lendlevaid kleite; lendavaid linde ja sahtlite põhje. On pungade puhkemist, looduse ilu, õitsevaid lilli ning kodust melu. On lemmikloomi nagu koeri ja kasse ning naerusuiseid koduseid lapsi. On kvaliteetaega, mida varemalt nappis ning huumorisoont, mis peitnud end kappi.


Temuri Hvingija 28.04 2020/ Haide Rannakivi 30.04.2020