Lillepood (kunagine), Väike-Karja 6(a), arhitekt Vilen Künnapu; projekt 1978, valmis 1983
Selle põneva arhitektuuriga Vilen Künnapu (1948) projekteeritud vanalinna maja peale olin endalegi üllatuseks viimasel ajal mitmeid kordi mõelnud... Ilmselt seoses sellega, et Tallinna kesk- ja südalinnas jalutades hakkavad Vilen Künnapu ja tema äripartneri Ain Padriku (1947) projekteeritud hooned lihtsalt igal hetkel silma, kuna nende kontsentratsioon selles piirkonnas on eriti suur - näiteks Kadrioru veerel asuv valge, kalduva ja püramiidja torniga Metodisti kirik /Narva mnt 51 (2000); Radisson SASi hotell/Rävala pst 3 (2001); Viru keskus (2004); kolme silinderja torniga maja Narva maantee alguses/Triumph Plaza/ Narva mnt 7 (2006), kui mainida neist vaid mõnda...
Neid on siin lausa nii palju, et see ajendas mind mõned aastad tagasi arhitektile klassikalist mis tunne on küsimust esitama... Minu küsimuse peale, mis tunne on elada ja toimetada nii paljude enda projekteeritud hoonete keskel, vastas arhitekt: "Oleks nagu omade hulgas!" Lisades, et eks nendega ole ju tegemist ja probleeme olnud ka... Aga loomingu ja omade juurde käib ju seegi!
Vilen Künnapu vanalinna maja jääb aga teiste tema poolt projekteeritud hoonete suhtes justkui varju, mistõttu polnud kindel, kas see ikoonilise välimusega hoone, mis paljudes arhitektuurijuhtides ja - raamatutes ajastu iseloomuliku näitena enamasti ikka ära on toodud, endisel kujul üldse alles on. Mis muud, kui tuleb ise järele vaadata!
Seetõttu saigi ühel kevadisel koroonahommikul kaalukeeleks just see Vilen Künnapu hoone, kui inimtühja vanalinna veerel hetkeks mõtisklesin, millist teerada punktist A punkti B kulgemiseks seekord kasutada.
Olin sellest põneva arhitektuuriga hoonest ju varemgi kordi möödunud, kuid enamasti ikka pea maas, pilk munakivisillutisele naelutatud või siis lihtsalt oma mõtetes kulgenud. Seekord otsustasin aga kohal olla ja huvitava arhitektuuriga majale kogu oma tähelepanu suunata.
Jah, selle hoone algsele otstarbele viitav sõnum on alles ja paistab juba kaugelt silma, kui seda teadlikult otsida ja ülespoole vaadata. Majale iseloomulik, vist ka enim produtseeritud vaade hoone heledast külgfassaadist, koos (reklaam)kirjaga LILLED PÄRJAD, mis kõrgub üle naaberhoonete, tuleb tuttav ette.
Niisiis, on põhjust peatuda ja postmodernistliku arhitektuuri ühte tuntuimat näidet - kahe fassaadiga hoonet - lähemalt uurida!
Postmodernistlikule arhitektuurile on muuhulgas omane mängulisus ning erinevate ajalooliste arhitektuuristiilide üheaegne kasutamine ning loosungi "less is bore" (vähem on igav) alla koondumine.
Kui nüüd selles võtmes Väike-Karja 6a hoonet vaadata, siis mängulisust on siin küll ja veel ning igav pole see topeltfassaadiga ehitis kohe kindlasti. Järelikult on rohkem! Ja ajalooliste stiilide kasutamisele vihjab siin nii mitmeski arhitektuuriraamatus ja artiklis toodud viide hoone esifassaadi flirdile vanalinna keskaegsete hoonete kolmnurkviilude dekoratiivsete petikniššidega ehk akna-ja uksekujuliste süvendite kasutamisega puhtalt kaunistamise eesmärgil.
Ka siin on kasutanud arhitekt petikuid, kuid mitte niššide, vaid lausa avaustena, millel otsene kasutusotstarve puudub. Nende taga on natuke tühjust, et siis seejärel minimalistliku stiiliga sisefassaadi akendega kohandudes lubada viimastel valgusallikatena toimida.
Selle maja põhihoonest justkui eraldiseisev esifassaad tundub siin seega üksnes toreduse pärast olevat.
Algselt projekteeriti see 1983 aastal valminud hoone lillekaupluseks, olles omal ajal kindlasti väga moodne ja elegantne, sest maja kolme korrust ühendas keerdtrepp, mida valgustas katusel olev klaaspüramiid! Heleda sisekujunduse autor oli aga Mari Kurismaa (1956), kelle maalikunsti ja sisekujundust ühendavast maalinäitusest "Korduvad mustrid" alles mõni postitus tagasi kirjutasin.
Täna selles hoones enam lillepoodi ei ole ja vaevalt, et algsest sisekujundusestki midagi alles on. Igatahes tekkis huvi sinna hoovi ja poodi võimalusel aga sisse kiigata, et ehk on midagigi algsetest konstruktsioonidest (keerdtrepp, klaaspüramiid?) veel säilinud. Seda võimalust tuleb aga koroonapiirangute tõttu veel mõnda aega oodata.
Tähelepanuväärne on aga see, et juba toona on Vilen Künnapu "käekirjas" näha (intuitiivseid?) viiteid geomeetrilistele ja spirituaalsetele vormidele, mis on tänaseni tema viljaka loomingu lahutamatu osa.
Vilen Künnapu spirituaalset, tähendustest laetud arhitektuuri (pühad geomeetrilised sümbolid ja vormid - ringid, spiraalid, püramiidid jmt) võib linnapildis silmata palju (näiteks Tartu Tigutorn, 2008, koos Ain Padrikuga) ning nii mõnigi tema hoone tekitab kirgi juba eos (nagu praegugi Tartu maantee ja Pronksi tänava ristmikule planeeritav fantaasia-, värvi- ja vormiküllane, müstiliste elementidega hoone, mis asendaks Vilen Künnapu ja Ain Padriku endi projekteeritud ning 1998 aastal valminud kunagist EVEA panga hoonet/Pronksi 19).
Kuid ka see sama vanalinna lillepood, mida täna legendaarseks ja ikooniliseks Vilen Künnapu varase loomingu ning postmodernismi paremaks näiteks peetakse, tekitas valmides vastakaid arvamusi ning pälvis ka muinsuskaitsjate pahameele, "/.../sest erines ametlikust, hävinud hoonestuse rekonstrueerimist soosivast kontseptsioonist"., loen raamatust "Tallinna 20. sajandi arhitektuur. Arhitektuurijuht" (Eesti Arhitektuurimuuseum, 2002).
On ju mitmed teisedki algselt poleemikat tekitanud hooned aga hiljem linnapilti niivõrd juurdunud, et nende teadvustamiseks ja märkamiseks nüüd lausa ekstra pingutusi tuleb teha.
Kuna aga arhitektuurne keskkond nii teadlikult kui alateadlikult inimesi mõjutab, siis loodetavasti on kirgastava arhitektuuri positiivsest mõjust võimalik osa saada ka pelgalt sellest möödumisel, olemata isegi teadlik, et selle toimeaine võib aktiviseeruda alles aastaid hiljem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar