pühapäev, 2. mai 2021

Adamson-Ericu ja Egon Schiele juhuslik kohtumine

Adamson-Eric "Kevad" ja "Sügis", Egon Schiele "Kaks kükitavat naist"; Lehvikuga tüdruku kodune külmkapi- ja pop-up galerii.


Lehekuu ja soojemate ilmade saabumise puhul on paslik ka kodust postkaardigaleriid uuendada ning Sirli Raitma EHA loomingulisi peakatteid demonstreerinud väljapanek (mille kohta ilmus mõni aeg tagasi ka nupuke Lehvikuga tüdruk facebooki lehel) kevad-suvisema kollektsiooni vastu välja vahetada, mille eellugu on aga järgmine...

Kaks tundlikku, iseteadlikku ja keerulise elusaatusega kunstigeeniust - eestlane Adamson-Eric (kodanikunimega Erich Carl Hugo Adamson, 1902 - 1968) ja Austria päritolu Egon Schiele (1890 - 1928) - said mõne aasta eest juhuslikult kokku...minu külmkapil. Oma loominguga muidugi.

Jah, ka minul on kombeks külmkapile emotsionaalselt olulisi postkaarte, sõnumeid, tekste ja luuletusi üles panna, millega aeg-ajalt uuesti suhestuda. Et neid siis mõne aja pärast ringi sättida või uute emotsioonidega asendada. See on väikest viisi nagu oma isikliku näituse kureerimine ja võib olla just seetõttu tundus ka Raul Kelleri külmkapigalerii oma rändnäitusega (millest mõned postitused tagasi kirjutasin) kuidagi südamelähedane.

Adamson-Ericu kaks postkaarti "Kevad" ja "Sügis" (1935) olid juba aastaid varem muuseumipoest minu külmikuseinale jõudnud, olles tänaseks justkui püsiekspositsiooni staatuse omandanud, millest pilk harjumuslikult ikka aeg-ajalt üle libiseb. Nagu tollelgi päeval, kui köögis tavapäraseid toimetusi tehes mind aga seejärel väike ehmatus tabas...

Nimelt oli külmikule tekkinud veel üks pilt, mida mina sinna kindlasti ise pannud ei olnud... Ja kunagi varem polnud keegi teine ka sinna midagi lisanud.

Aga siin ta nüüd oli! Adamson-Ericu kahele kaunile naisaktile oli kaaslaseks tekkinud postkaart kahe kükitava naisaktiga, moodustades koos üllatavalt huvitava ja tähelepanuväärse ansambli.

Hm...vaatasin lähemalt. Jah, midagi oli neis töödes nii stiililiselt kui maalilaadilt väga sarnast - nagu aktide taustal oleva maastiku kujutamine mõõdukate, tihedate pintslilöökidega, värvide meisterlik segu(nemine), visandlik ja abstraktne lähenemine loodusele ning kesksel kohal olevate modellide hajevil olek, kes oma alastuses küll loomulikud, kuid samas haprad ja haavatavadki tundusid olevat.

Niisiis, minu külmkapile oli salapäraselt ilmunud Austria päritolu kunstniku Egon Schiele loominguga postkaart Viini Leopoldi muuseumi kollektsiooni kuuluva maaliga "Two Squatting Women" ("Kaks kükitavat naist"; "Hockendes Frauenpaar", 1918).

Ägedast lisandusest üllatunult skaneerisin mõttes läbi selle postkaardi päritolu võimalused, kuni jõudsin üsna ruttu ühe armsa pereliikme hiljutisele (loo sündmused leidsid aset mõned aastad tagasi) Austrias käigule, mis muuhulgas tõepoolest ka põgusat Viini külastust sisaldas, kuid kellega polnud reisimuljeid veel jõudnud vahetadagi. Armas oli aga see, et selle noore inimese reisi eesmärk ei olnud muuseumide külastamine ega kunstimuljete kogumine, vaid lihtsalt sõpradega kokkusaamine, millele aga spontaanselt järgnes Leopoldi muuseumi külastus, mille tulemusena minu külmikuansambel nüüd uue ja sinna imehästi sulanduva meenega täienes. Lisaväärtuseks, nii mulle kui toojale, oli aga Egon Schiele loominguga lähemalt tutvumine.

Nii Adamson-Eric kui ka Egon Schiele pidid elus oma huvide ja tõekspidamiste tõttu palju probleeme ja diskrimineerimist taluma, mis viimase oma tegevuse ja pikantse, et mitte öelda pornograafilise alatooniga loomingu tõttu mõneks ajaks lausa trellide taha viis.

Mitmekülgselt andekas Adamson-Eric (lisaks maalimisele oli ta ka tarbekunsti valdkonnas äärmiselt viljakas ja rahvusvaheliseltki tunnustatud looja) sattus samuti ametlike institutsioonidega vastuollu, mis mõjus tema tervisele niivõrd laastavalt, et 53 aastaselt tuli tal parema kehapoole osalise halvatusega silmitsi seista. Peale mida aga õppis kunstnik ära vasaku käega maalimise(!).

Adamson-Ericu rikkalikku maali- ja tarbekunstiloomingut (maalid, mööbel, ehted, nahkehistöö, tekstiil, portselan jmt) on võimalik vaadata Adamson-Ericu muuseumis Tallinna vanalinnas, Lühikese jala treppide jalamil (Lühike jalg 3), kus vähemalt enne kevadisi koroonapiiranguid olid eksponeeritud ka minu postkaardikollektsiooni kuuluvad küllaltki suuremõõdulised maalid "Kevad" ja "Sügis", olles tegelikult osa triptühhonist/ kolmikmaalist, mida muuseumis siis juba tervikuna imetleda saab.

Egon Schiele, kelle suureks eeskujuks, sõbraks, toetajaks ja mõjutajaks oli ka kunstnik Gustav Klimt (1862 - 1918), suri noorelt. Tema kireva ja loomingust pulbitseva elu lõpetas 28 aastaselt Hispaania gripp, mis aastatel 1918 - 1920 kahetsusväärselt maailmas möllas. See sama haigus oli ainult kolm päeva varem võtnud elu ka tema lapseootel naiselt.

Egon Schiele looming on aga elus. Ka temal on omanimeline muuseum -  Austrias, enda sünnilinnas Tulln'is ning Tšehhi Vabariigis, ema sünnilinnas Český Krumlovis - linnas, kust kunstnik ise oli oma eluajal kohalike elanike pahameele tõttu sunnitud küll peatselt lahkuma, kuna linnaelanikke pahandas 21 aastase noormehe eluviis, sealhulgas teismeliste tüdrukute modellidena kasutamine.

Noorelt lahkunud kunstniku värvikas elu ja intrigeeriv looming on aga aluseks olnud mitmetele filmidele, etendustele, raamatutele ja esseedele. Ning sama hästi võib see olla aluseks ka mõnele toredale kunstiturneele.

Nagu juhuslikud kohtumised ja üllatused võivad inspiratsiooni anda nii mõnelegi loole.









Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar